Otsides üht teist pildi ühele teisele postitusele , mida kirjutan hiljem, leidsin selle imeliselt ilusa pildi Sandra ja Margotiga. Aasta oli siis 2009. Hästi palju õnnelikke hetki tulid silme ette ning milline mu tuba oli Sandra ja Margot olid siis mu isiklikud abistajad ning praegugi täname üksteist, kui palju on andnud see koostöö - mina ja mu isiklikud abistajad teeme ikkagi koostööd - juurde. Võib - olla mina ise ei saa vahetevahel arugi, kui palju annan oma isiklikele abistajatele enda olemisega juurde... Mina saan öelda vaid seda, mida isiiklikud abistajad mulle annavad füüsiliselt, kuid ka vaimselt - see on igal uuel päeval uue säraga olla Sandra alustas tööd, kui mu papa oli lahkunud, pidin natuke elu korraldust muutma - kuid kõik läks sujuvalt rõõmuks jälle... Margotiga tegime minu esimese näituse... Ja olulisi hetki on veel ja veel, kõik ei peagi meelde jääma... Praegu oleme igaüks oma eluga sinna jõudnud, kus oleme ja rahulolu ja tänutunne olnule loeb.

Aitäh teile ja meile, et oleme kohtunud