Mis vahet on, kas istuda kuningannana tugitoolis või ratastoolis???!!!
Tänase laupäevane küsimus minult.
Eile juhtusin lugema arvamust "Naiselikkuse vari puude taga" https://feministeerium.ee/naiselikkuse-vari-puude-taga/?fbclid=IwAR3JtHDn8WikCaV4HvJmPxy4FOCiUtVF8DMOVeseUBfi6U9RYSrgEzx_qo
Igavene teema olla või mitte olla.
Usun, et iga noor erivajadustega naine puudub selle küsimuse ja teemaga kokku. Mina olen puutunud kokku aastakümneid... Olen südamest tänulik, et kasvasin puudest üle, oma vanematele, sõpradele, ja eksabikaasale, lastele. Ning peikadele, kes on hirmu tundnud endas, mitte minu pärast, kes pole julgenud isegi kohtama tulla. Aad sellid.
Kõigepealt pean olema iseendale tänulik, et olen suutnud oma naiselikkusega igasugustest raamidest välja astuda. Pole kerge olnud. Tagantjärele tunduvad palju asju kerged olnud. Tugevus nõuab haavatavust. Mu puue ainult pole olnud see haavatavus. Mu puue teeb minust minu, Ja mu süda. Mu terve hing.
Olen Looja koos Loojaga.
Kés sellest aru ei saa - jumal nendega. See ei ole minu probleem, kes vaatab mu poole viltu või mis iganes... MINA OLEN MINA NAISENA. Ja punkt. Mul hea olla. Olen omaenda elu kuninganna, vahel printsess ning kel on korraga tavaliselt üksainus isiklik abisataja.😋😍
Usun, et ühiskonnale vaja hulljulgeid naisi, kes "häirivad" natukene.
See pikk jutt. Sellest saan raamatu kirjutada või mis iganes...
Ahjaa, sõna "lisavajadus" on mu jaoks midagi uut... Ma ei saa hästi aru, mis see tähendab. Saan. Samas ei saa. Kõlab kuidagi kummaliselt... Mina olen otsustanud, et olen lihtsalt naine. Ei ole vaja pidevalt söögi alla ja peale rõhutada oma puuet või erivajadusi või lisavajadusi või mis iganes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar