Samm astutud taas kodu poole

 Olen hästi palju siingi kirjutanud ja üldse rääkinud, et soovin kodu, mis on uue energiaga ... Täna siis kohtusime maakler Raineriga https://olgo.ee/ ja arutasime esimesi küsimusi, mis ja kes ja kus, mida milleks üleüldse tahan või ei taha. 

Kõik on võimalik. 

Ja jällegi kõik taandub minu enda otsustamisele ja teadmisele, millist kodu lõppude lõpuks soovin. Keegi ei  saa teha minu eest otsuseid, milline mu kodu peab olema ja kus... See oli ammu teada, et viimaks koondub kõik ühte punkti kokku - ja siis seal ongi kodumaja.

Sain jälle natuke targemaks. 

Ja jälle on mul rõõm ja uhke tunne, et mu üks endine isiklik abistaja on saanud nüüdseks edukaks maakleriks. Rainer oli minu isiklik abistaja üle 20 aasta tagasi. Tore  oli mõnusasti täna  meenutada, (polnud kokku juhtunud aastaid) mida vahvat siis koos tegime. Ja mis seiklused olid. 😀 On hea tõdeda, et iga abistaja mäletab mõndagi sellest ajast, kui tegi tööd minu juures. 

Aga varem või hiljem olen unistuste kodus.

Tean.

Kiri 2023 Jõuluvanale

  Hei hopsti taas Jõuluvana Jõulumemmega!

Aasta on möödunud, kui silmapilk. Enda  meelest polegi selle hetkega suutnud erilist ära teha. Siiski  olen koguaeg iga hetk miskit teinud.   Kuid mulle tundub, et olen ainult logelenud. Nii palju on tegemata. Apsakaid  on olnud. Õnneks neist olen saanud õppida. On muutunud tehtuks. Nii hästi kui olen osanud teha.

Sinule mõtlen täna pisut teistsuguselt. Sa oledki salapärane. Need, kes mängivad Sind ei ole ju päris Jõuluvana 😉 Sa oled päris. Muidu ma ei viitsiks kirjutadagi. Sa oled mu südames. Nagu Inglidki ning kõik muu maailm, mida tajume ja tunnetame omaenda südamega.  

Usun sedagi, et Sinu kõrval on Jõulumemm ning te kios toote  armastust paljude väikestesse ja suurte hingedesse. 

Ma   see aasta mõtlen, et natuke mängin kaasa olles teile abiks Jõulumammana. Siis ei kao mu lastel usk Sinusse.  On super hea kellegisse uskuda. See aitab uskuda kõige raskemal või pimedamal ajal iseendasse. Ja iseendasse uskumine on parim asi maailmas. 

Soovin tõesti aasta 2023 lõpeb hästi ja loovalt. Loovalt uut juba 2024 aastasse. Uus aasta tuleb kindlasti põnevalt loovam ja ehk ka taas kiirem. Kuigi olen hakkanud võtma kiirust rahulikult ja nauditavalt. Siin ja praegu püüan kohal olla.  

Soovin ikka armastust ja  mõistmist. Endasse. Lähedastele. Sõpradele. Kõikidele hingedele maailmas. Soovin, et ma ise ei väsiks millest iganes. Sest elu on kink juba iseenesest. Kinki avamisest ei tohiks väsita iialgi. Vastasel juhul on saatud mitte meeldiva kingituse... Mulle meeldib oma elu sajaga. Hetkel võin seda kindlasti öelda. Nüüd edasi... Iga uuel päeval. Iga kuu. Igas siin ja praegu... Veel õnneks lõpmatult... Saan hüppeid teha kõrgemasse  ja loovasdese  edapide tulemusteni ning koguaeg tehes miskit uut.

Mul on palju lahedaid soove. Neid Sina päkapikudega ehk minuta ei saagi kohale tuua. Kui saaksin detsembris kõik kätte - oh, armas aeg, mul hakkaks igav. Ma kaotaks end ära... Soove viime üheskoos ellu...  Ma ei hakka loendama soove. Teame neid niikuinii. Mul on kõik sihid ja soovid kirjas. 

Ega ma ei oskagi pikemalt kirjutada... Sa arvatavasti tead, mida olen sel aastal teinud ning kui pai olen olnud. Luban jätkuvalt anda endast parima. Nii iseendale kui teistele kallitele.  

Armastusega hoiame endid

Sinu Tiia

Kohtume 7.detsember

Pileteid saab osta Järvakandi Kultuurihallis. Aga ka minu /meie 

MTÜ TM Loovuse kaudu:

MTÜ TM Loovus,  LHV EE627700771009530444 , selgitus 7.12.23 üritus EEEE . Kui soovite TM Loovuselt piletit, siis palun öelge mulle.

Aitäh esimestele fännidele, kes on juba ootavad 7. detsembrit!!!

Kohtumiseni varsti - varsti!

Vikerkaartega esimene lumeralli

 

Tiir linnas.

Tõin Linnaraamatukogust näituse koju, Näituse sai ilusti kotti, ootama Järvakanti minekut. Ikka ja jälle pean tõdema, et minu väike elamine on maalide jaoks liiga väike. Pole kuhugi kuhugi panna! Praegu eriti, kui on remondimaterjalid laiali.

Avastasime Kristiga, et Zeppelini ees lume sees on esimest korda sel talvel hea rallida! Tegime sinka-vonka jälgi. Nii äge on vahel olla lapsemeelne! 😀

Koju sõites 2 korda vikekaare otsa. Hästi lahe oli. 

Praegu on minu sees ärevus ja elevus ja nii edasi... Hea tunded. Vaatame, mis detsember toob... 😉 

Seda EI juhtu iga päev!!!

 Minuni jõudis täna suure ringiga Läänemaa - Võru - Tallinn - Kaagvere tõeliselt armas kiri. Vihikulehel paberümbrikus. Postkastiski seisis millegipärast kuu umbes.  

Kui saadan kellegi postkasti vaatama, mis seal on, noh nii kaks korda kuus tavaliselt, ütlen ikka juba aastaid, et äkki on  armastuskiri... 

Täna saingi armastuskirja!!! Usun, et oma salaaustajalt. 

Vastan kindlasti talle. Tuletan meelde kirja kirjutamist paberile...

7. detsember Järvakandil

     

KUI kodu ei kõneta enam mind...

 ... siis tulebki uus kodu leida,  mis kõnetab armastuse ja loova energiaga mind.

Olen täpselt seal punktis, kus mu kodu jääb mulle aina võõramaks... Ma  pole elus miskit sellist tundmud... Ma pole eal tahtnud siin elada, kuid siiski siin olen olnud kõige õnnelikum ja vahel ka kõige õnnetum Siin olen elu loonud nii hästi või halvasti, kui olen osanud ja suutnud. Siin olen armastanud ja andestanud. Muutnud kodu välimus sadu kordi. Püüdnud luua kodutunnet, Kohandada kõike enda järgi. Enda jala järgi. Andnud endale parima... Kõik minu inimesed on vähemasti kord öelnud, et nad tulevad justkui koju, kus on rõõm ja sära... 

Nüüd iga päev aina rohkem  tunnen, et see siin ei kõneta mind enam koduna... Vaatan seinu ja lagesid ja põrandaid - kuidagi jäised... See tunne algas juba suvel, kuid ma ei pannud eriti tähele. Eirasin. Siin on mu asjad ja minu inimesed ja mina olen endine. Ikka särav ja tugev, kes   mõnikord nutab ka...  Naeratab niikuinii. Teisiti ma lihtsalt ei oska. 

Teen remondimees Toomasega suuremat remondi. Uskuge mind, ma tunnen, et teeks nagu unenäos... et näen vaeva, kuid üles ärgates on mul hoopis mujal väga armas kodu. 

Tean, uus väga armas kodu saabki mul olema. 

Kuid ma veel hetkel ei tea, kus leian uue kodu.   Tean vaid milline uus kodu saab olema... kui väga  ta ootab mind ja kõnetab ja loob mind minuga ja vastupidi.  Ning siis saan rahulikult teistelegi veel rohkem olemas olla ..

 

 

Sassis mandariini päev

 

Olin sassis mandariin 😂 Nii ütles Mary Angela vaadates hommikul mu sassi magatud juukseid 😊😋 Pärast duš, proovis ta punuda mulle miskit muud, kui kalasaba. Tuli täitsa picu soeng 😍 Minu juustega hea õppida erinevaid punupatse ja soenguid. Kõikidel. Mulle meeldib näha  proovijate mitte alla andmine ja tulemuse särav nägemine. 

Täna oli meestepäev. Selle päeva auks võisin ka kena olla... Kuigi ma ei harju ära, et meestepäev on novembris... Minu sünnipäev on 23 veebruaris ning veneajal oli siis nagu meestepäev... Täna pole ju mu sünna. Kuid samas võiks olla iga päev sünnipäev... Iga päev võiks olla ka meeste- aga ka naistepäev. Iga päev olla iseemdana kohal...

  

Kaisukate hunnik mu süles. Leitud voodist, 

Vahetades voodipesu, Abistaja tavaliselt laob minu soovil kõik mulle sülle, kui ta vahetab lina... Et teen ka midagigiiii... 

Täna sattusin kaisukate hunniku alla.

Mamma on tore olla!!!

Veel sai hakatud ratastooli  uuesti tuunima .  Kolm pool aastat tagasi sai tuunitud Ingridiga... Siis ei osanud ei mina ega tema ratastooli lahti võtta. Praegu on mul palju lihtsam juhendada lahti võtmise osas näiteks.

Iste, mis sai Ingridiga ajutiselt tehtud on vastupidanud kolm aastat - jeeee.

Täna tegime Kaiga uue istme. Homme loodetavasti jõuame seljatoeni.  Teate, kui põnev on ikka ise oma ratastooli värskemaks ja säravamaks teha!!!! Mõni tuunib oma autot, ja on uhke selle üle.  Mina ratastoolu. Vahet pole juu...    

Istuda kuningannana tugitoolis või ratastoolis ...

Mis vahet on, kas istuda kuningannana tugitoolis või ratastoolis???!!!

Tänase laupäevane küsimus minult. 

Eile juhtusin lugema arvamust "Naiselikkuse vari puude taga"   https://feministeerium.ee/naiselikkuse-vari-puude-taga/?fbclid=IwAR3JtHDn8WikCaV4HvJmPxy4FOCiUtVF8DMOVeseUBfi6U9RYSrgEzx_qo

Igavene teema olla või mitte olla.

Usun, et iga noor erivajadustega naine puudub selle küsimuse ja teemaga kokku. Mina olen puutunud kokku aastakümneid... Olen südamest tänulik, et kasvasin puudest üle, oma vanematele, sõpradele, ja eksabikaasale, lastele. Ning peikadele, kes on hirmu tundnud endas, mitte minu pärast, kes pole julgenud isegi kohtama tulla. Aad sellid.

Kõigepealt pean olema iseendale tänulik, et olen suutnud oma naiselikkusega igasugustest raamidest välja astuda. Pole kerge olnud. Tagantjärele tunduvad palju asju kerged olnud. Tugevus nõuab haavatavust. Mu puue ainult pole olnud see haavatavus. Mu puue teeb minust minu, Ja mu süda. Mu terve hing.

Olen Looja koos Loojaga.

Kés sellest aru ei saa - jumal nendega. See ei ole minu probleem, kes vaatab mu poole viltu või mis iganes... MINA OLEN MINA NAISENA. Ja punkt. Mul hea olla. Olen omaenda elu kuninganna, vahel printsess ning kel on korraga tavaliselt üksainus isiklik abisataja.😋😍

Usun, et ühiskonnale vaja hulljulgeid naisi, kes "häirivad" natukene.

See pikk jutt. Sellest saan raamatu kirjutada või mis iganes...

Ahjaa, sõna "lisavajadus" on mu jaoks midagi uut... Ma ei saa hästi aru, mis see tähendab. Saan. Samas ei saa. Kõlab kuidagi kummaliselt... Mina olen otsustanud, et olen lihtsalt naine. Ei ole vaja pidevalt söögi alla ja peale rõhutada oma puuet või erivajadusi või lisavajadusi või mis iganes... 

Meeldetuletus, 7. detsember

 Saab olema väga inspireeriv ja särav õhtu meie ja teiega! 

Kristiines Gustavi lavendlikook

 

Lauluproovis Tallinnas eile

 

Võimalik on ikka kõik

Sain õhtul Liialt linki... Ma ei suuda tavaliselt, tunnistan, kirikutes usuteemalisi asju kaua vaadata, kuigi maailmas on kõik usk ning kõigepealt usk iseendasse.  Usun, et Looja on koos minuga ja mina olen Looja koos Loojaga. See on suur ja võimas mulle. 

Aga Nick Vujicic oma rääkimisega haaras mind kaasa. Ta usub küll 110 %, iseendasse ja Loojasse. Jumalasse. Vahet pole, kuidas nimetame kõrgemat väge... Minu meelest. 

Nick Vujicic´l ei ole käsi ega jalgu, kuid hing suur särav ja armastav. Vaadake ise.   

Minu uhkelt värviline riidekapp

 Seesugused kast-sahtlid on minul. Kai tegi mammale. 😍  Niiii ilusat lahe! Riidekapp on sama värviline nagu mina ise... 😉 Riidekapp peab korras olema, siis on mu hingki korras ja rahulikult õnnelik...

Sel sügisel esimest korda...

 ... küpsetasin õunakooki. Mammad ikka küpsetavad... 😋😉

Papa...

 Otsisin tund blogis pilte papast. Ei leidnud, kui vaid jälle selle nalja tegemise pildi. Paberfotosid on temast veel...

Ma pole kaua jõudnud ta hauale... Meeles on... Kuid... Ja ta hing on kõikjal. Minu jaoks on see olulisem. Kuigi surnuaias peaks koristama... 

Täna põles teeküünal tavaliselt kaks korda kauem. Päris huvitav oli ootada, millal kutsub...

Mina ei tea, võib-olla, et olengi minevikku ära tervendanud või andestanud olnule...  Ma ei saa viriseda enam, milline papa oli või ei olnud... Oli nagu oli - seda muuta ei saa enam. Ja olekski vaja muuta... Siis peaksin ka end muutma.... Siis oleks olnud hoopis teistsugusem meil mõlemal... 

Aga papa oli ikka lahe ja asjalik papa. Hea kokkaja. Tema järgi teen süüa või õigemini õpetan süüa tegema, et söök saab hea, kui valmistada tunde järgi 😍

Papa sai naljast  aru. Mina elangi  naeru ja naeratustega 😊😉 isegi siis, kui nalja väga polegi. 

Papa oli alkoholik. Mulle rääkis alati, et  joomine on paha. Ära joo... Ma ei joogi. 😍 

Papa vihastas harva... Mulle ei meeldi üldse vihastada, vahel harva luban vihatunnet...   😍

Papa näitas armastust omamoodi, salaja ja tagasihoidliult. Mina ei oska niiviisi. Ma säran, kui on vaja. Seda vajan aga iga päev. Vahest ka öö. 😍

Papa õpetas mind joonistama.😍

Papa uskus minusse, et saan hakkama . Saangi hakkama. 😍

Papa oli päris tore vanaisa 😍 Vahetevahel mõtlen, kui tore vanavanaisa ta oleks võinud olla... 😍

Minu uus aadress...

 .. peaks olema Vaarikaaia 1 😁

    Ma jõin vaarika - šokolaadi kohvijooki. Mulle toodi.

Sõin vaarikasinepit. Ka see toodi mulle.

Pesin vaarika dušigeeliga. Ise ostsin. 

Külmkapis leidub vaarikamoosi. 

Ei ole vaarikakomme. Hetkel. Komme söön üldse vähe... 

Meikikotis on vaarikavärvi huulepulk. 

No miks siis ei peaks olema pagana pärast mu uus aadress Vaarikaaia 1 😂

Sai uuritud ka, kas Eestimaal on Vaarika nimelisi tänavaid ja kohti. Kusjuures ongi. Saime Mirjamiga targemaks. 

Mul oli vist juhe nii kokku jooksnud, et suutsin mõelda juba välja uue aadressi. Aga on olnud pühapäevgi, mollutamispäev, mis on kõige mõtlemis rohkem päev üldse mulle... 

Homme uus nädal. 

Vaatame, kui vaarikaline tuleb...  

Imeline ja lihtsalt lihtne mõnus olemine

 

Merge sai kätt proovida mu isikliku küünetehnikuna 😉 Mul üle mitme aasta geellakk. Minu küüni, eriti sõrmeküüni on päris keeruline lakkida. Paneb  lakkija kannatuse ja nippide oskused korralikult proovile.  Merge ütleb küll, et tal puudub kannatus. Mina seda ei usu. Täna mässas umbes neli pool tundi mu küüntega. 

Ja meil oli ülimalt lõbus. 

Tundsin end hästi. 

Iseenda superstarina.😋 

Siis avastasin, et mul on küll kogunisti isiklik kohvikeetja, kuid pole ikka veel isikliku peikat. 😂 Tee mis tahad! Ütle mis tahad! Ega ma teda taga ei aja... Kui peab sattuma mu teele, küllap siis põrkame kokkugi ja eks näis mis saab... 😂😁 

Nagu pea alati, ei õnnestu kümme sõrme pildile jäädvustada, ei õnnestunud see ka täna. Pöial jäi vaid.

Kuna täna on TU Akadeemia esimene sünnipäev, siis salaja mõtlesin juba nädal paar, kas 11.11 võib ilmavalgust näha see video, mille tegemisel suvel osalesin.    Suur oli kiljatus, kui õhtupoolikul logisin facebooki ja nägin esimese uudisena videot... Loodan, et õigepea saan selle siiagi blogisse üles laadida... Tõesti on väga hea ja mõtlema panev imeliste naiste sõnum . Mul on õnn ja au, uhkusetunne olla imeliste naiste maailmas, kus on ka imelised mehed. Naine on alati imeline naine, vahet pole milline ta on, kas kõnnib  omal jalal või ratastooliga... või mida iganes... Oma olemuses on naine ikka imeline 💖

Juba nädal möödas...

 ... ja polegi nagu miskit teinud ega olnud.

Ja ometi nii palju on viie päevaga uut loodud juurde. 

Täna sai korraks Eedenis käia. Mina olen õppinud inimesi mitte vaatama. Näen küll möllu ja melu, kuid ei pane tähele möödujaid. Keegi olevat mulle  tere öelnud, mu kaasas olijad ütleśid seda. Vaatasin küll kohe selja taha - ei näinud kedagi tuttavat. Ma ei teagi, kas tunta piinlikkust... Egas vist ei tasu. See ei aita. Ma tõesti pole uhkeks läinud, kui rahva sees ei pane tähele ega kuule teretajat, kes ei tule ka lähemale... Olen lihtsalt omas mullis. 

 

Otsides üht teist pildi ühele teisele postitusele , mida kirjutan hiljem, leidsin selle imeliselt ilusa pildi Sandra ja Margotiga. Aasta oli siis 2009. Hästi palju õnnelikke hetki tulid silme ette ning milline mu tuba oli Sandra ja Margot olid siis mu isiklikud abistajad ning praegugi täname üksteist, kui palju on andnud see koostöö - mina ja mu isiklikud abistajad teeme ikkagi koostööd - juurde. Võib - olla mina ise ei saa vahetevahel arugi, kui palju annan oma isiklikele abistajatele enda olemisega juurde... Mina saan öelda vaid seda, mida isiiklikud abistajad mulle annavad füüsiliselt, kuid ka vaimselt - see on igal uuel päeval uue säraga olla Sandra alustas tööd, kui mu papa oli lahkunud, pidin natuke elu korraldust muutma - kuid kõik läks sujuvalt rõõmuks jälle... Margotiga tegime minu esimese näituse... Ja olulisi hetki on veel ja veel, kõik ei peagi meelde jääma... Praegu oleme igaüks oma eluga sinna jõudnud, kus oleme ja rahulolu ja tänutunne olnule loeb.

Aitäh teile ja meile, et oleme kohtunud

Tohuvapohu aeg

Põnev päev oli taaskord.

Laulsin taas üle tunni. See ikka hea trenn kogu minu olemisele.

Tiir Tartuski.  Sattusin pool juhuslikult bussirooligi 😁 

Jätkuvalt on kummaliselt huvitav aeg. Kõik on normaalselt hästi ning siis nii sassis, kui üldse olla võib...  Tean, et olen teinud vajalikku ja siis järsku saad vastu nägu, et nagu polegi mitte midagi teinud... Õhtul avastasin just selliseid asju... Siis  lähed asju kontrollima, ja kõik ongi mul tehtud. Siiski jääb küsimus, miks teised osalised seda ei näe... ja mis hetkel hakkavad nägema, et probleeme tõesti polegi. Ei minul ega ka neil... 

Praegu ja siin soovitakse mind nagu proovile panna täiega. Mul on tegu mõni hetk rahulikuks jääda ja iseenda juurde jääda... Tõesti. Minagi olen vaid inimene, kes võib vahel olla keeletu ja meeletu... 

Aga see tohuvapuhu teebki selle aja siin ja praegu põnevaks. Natuke närvikõdi kuulub ellu jäämise juurde ära.

Huvitav ajahetk

 Kõik on nagu hästi.

Samas lähevad asjad katki. Järgemööda.  Keelduvad töötamist... Täna viskasin pidulikult kohvimasina ja tagatoa radika. Mõlemad ei töötanud enam. 

Päris ausalt. oma soovides elan juba uues kodus... Väga imeliselt imelik tunne on. Konkreetseelt pole silmapiirilgi uut kodu, kuid siiski juba tean, milline on...    Ja see kodu on armas, siin olen palju igasuguseid asju üle elanud, kuid nüüd jääb kuidagi võõramaks. 

Ma EI ole hulluks läinud. 

Otsin tõesti miskit uut, mis paneks mul pead pööritama ning iseend taas avastama... 

Ahah, õnneks oli mul tagavara kohvimasin - seega kohvi joomine jääb. Ja päti - kohvi sobib mulle ka suurepäraselt.  

Sain natuke tšillida

 

Soovisin hoopis teise kohta, kuid sattusin üle pika aja Kvartalisse. Torditükid ja latte olid mõnusad, sõime Mergega esimest korda mangotorti. Natuke hapukas, aga kui šokolaadi-kohupiima torti peale süüa, siis on tasakaalus. V-Cafe oli mõnusasti tühjavõitu. Ja ometi sai šoppamise isu täis 😂

Tegelikult ma tahtsin teatud asju oma lemmikust Kodu&Kontori poest, need ma sain ka. Jälle oli Tartu linna kõige vahvam müüja tööl. See on pood, kuhu ma lähen alati suurima hea meelega juba aastaid.

Teistes poodides ma küll käisin, aga niisama. Jõulunänni oli liiga palju minu jaoks, ma tõesti ei viitsi praegu veel selle peale mõelda. Siis sain aru, et ma ei ole enam hea hull šoppaja. Ostsin ainult ühe padja, mida on ainult endale voodisse pea alla vaja ja juuksekumme. Kogu moos. Arvan, et neid 2 väikest asja oleks saanud palju väiksemast poest kah.

Seda tänast logelemist oli mulle lihtsalt vaja. Sain natuke õues jalutada kah. 

Sain endale mõne asja selgemaks mõeldud.

Kodupäev iseendale...

 Bongo mängis täna bossi. Kontrollis jõlitavalt, kas kõik saab tehtud nagu peab...     😋  

Mõnus kodupäev oli. Sai suuresti koristatud. Kilde vist leiab jõuludeni ning jõuludest jaanipäevani. Nagu kuuseokkaidki. 😊😂 

Üle mõne aja oli head vaikust. Nii endas kui ka toas. Mitte et oleks  olnud tohutu lärm ja kisa... Võib - olla see, et mul polnud vahepeal aega  enda sisse kuulata ja näha ... Üks probleemist tagaaetav lahendus ajas teist probleemist tagaaetavat lahendust taga ning mulle tundus, et mind nende keskel pole olemas. On ringjooks... Siiski kõik näis ka hästi olevat. Ja tegelikult ongi hästi.  Taaskord ütlen, et probleeme pole, on vaid lahendused, kui keskenduda lahenduste leidmistele... Ja rahulikult endaga sõber olla. Iseend  ära kuulata ja mõista. Siis suudad palju rohkem olemas olla.

Jube filosoofiline jutt. Vist. Kuigi samas lihtne... Mina  olen endas  tagasi. Tean, mida   edasi teen ja   tahan...    

Kartulipuder ja viinerikaste tulid eriliselt head. Aga  ehk polnud ma  maailma ammu sellist toidu söönud...  Nii kodune toit,

Nüüd tuttu... Homme uus päev.

Näitus Kavastus

See eilne õhtu tähendas mulle palju.

Kõik näitused ja avamised on ju südant soojendavalt erilised. Aga see oli isiklikult emotsionaalsem mitmes mõttes.  

Isegi mammale kingitud maal, millel ta lehm, saab olla esimest ja viimast korda näitusel. Arvan sedasi. 

Oli soe ja hästi hubane õhtu, Näituse tuba sai rahvast täis. Angie ja Maarja laulsid. Oli juttu . Oli naeru.

Kaheks pooleks tunniks. Kaua pole olnud nii pika avamist. Kuid aeg lendas, et ei saanud arugi.  

Laual oli imemaistvad Meeli kohvikus tehtud kilu-munavõileivad, Kohalikus kohvikus üle ukse sai lõunastamaski käia. Hästi mõnus pisike söögikoht  Kavastus, Minu praad oli küll koduselt  hea ja väga suur. Head hinnad. Kohvitass oli ikka kruusi moodi. Nagu kodus juuakse...

Täna Kavastu

 

Head nimepäeva, Tiia´d

     Tiia on ilus nimi. Minu meelest küll. Tiia tähendab kingitus jumalalt.  Olengi kink kellegilt kõrgemalt... 

Tiiu´del ka nimepäev.

Säragem täna!