Mulle meeldib, et see koridori moodi galerii on valge ja kui maalid õigesti üles riputada, jääb tõelist avar ja õhuline näitus.
Näitusel saab näha maale, mis mind end kõnetavad pisut rohkem...
Aitäh muusikaosakonna juhatajale Meeryle, kellega oleme suhtlenud sõbralikult juba juunist näituse teemal.
Olen nüüd ausameelne... Ma ei tea, mis juhtus täna näituse paneku alguses. Ühehetkega kõik ajasid asju ja rääkisid korraga - mul oli tunne, et mind pole olemas seal... Kogu kohtumise ja ülespanemise rõõmu ja lusti varjutas mingi värvitu energia... Mitte iial varem pole sellist juhtunud... Saan suurepäraselt aru, et sooviti südamest aidata. Mind kuulamata. Mõistan, et Romanil võis olla esimese näituse ülespaneku hea ärevus sees... Mõistan, kui raamatukogu näituse ülespanija - kahjuks ma ei tea ta nime, sest kogu segadus hakkas pea kohe, kui koos olime, me ei jõudnud tutvuda - polnud ehk ratastoolis kunstnikuga harjunud... Seda juhtunud mujalgi, kuid siis on olnud head selgitavad sõnad, kuidas minuga suhelda...
Siis üks hetk kõndisin - loe rallisin ratastooliga kaugemale. Omaette olemiseks.
Hingasin.
Palusin ingleid. Tänasin, et saab kena näitus nagu vaja. Nagu mina soovin ning vaatajatele meeldiks. Et edasi laabuks ülespanek rahulikult ja rõõmsasti.
See aitas.
Kuigi sain veel teada, et mina käitun valesti, et segan vahele... Jah, võib - olla olengi häbematu, kuid tean siiski, millist tulemust tahan näha... Tajun oma maale ju ise kõige paremini... Mul aga on alati hea meel, kui avaldatakse oma arvamusi kujundamisel... Ja kas see on päris isikliku abistaja öelda - see on ka hoopis ise küsimus. Reeglite kohaselt mitte. Luban siiski oma isiklikkel abistajatel palju vabalt teha ja luua, kuid esimene olen mińa. (Vanasti öeldi, et viimane sõna jääb mulle.)
Seda varjukülge ma poleks tahtnud tänasse. Kui ma ei kirjutaks seda, siis jääks vaevama ehk... Oi, kuidas mulle ei meeldi lahkhelid... Ma isegi ei oska öelda, mis see täna oli... Ausalt ka. See ei näi lahkheli ega ka tülina... Samas polnud ka head, kuigi sooviti ju head vaid.
Aga lõpuks sai näitus kenasti üles.
Nägin kõikide silmades rõõmusära.
Olin tänulik.
Tundsin kergedust.
Mis sest et mul pea valutas ning see on mu puhul väga harukordne. Tavaliselt ma ei tea, mis on peavalu.
Õnneks jäi ka raamatukogu mees, kes paneb näitusi üles, väga rahule. Öeldes, et ta vist poleks nii hästi sobitanud... See oligi mulle oluline.
Tuhat ja üks tänu neile, kes aitasid .
Eriti suur aitäh Hanna-Liisile, kes täna oli 13 korda minuga näituse tegemisel kaasas. Täna pigem rohkem küll autojuht, 😍
Armas oli väikene Triine, kes vaatas naerdes maali Kiikuja emme sülles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar