Siiski armastus keset köögi kaost

 

Lapsed tulid halloweeni puhul mammat kollitama. 

Mammal täna tõesti kollituse köök - elu sees pole sellist halloweeni olnud... 

Kuid siiski keset kaost peab jääma armastust. Taaskord tõden seda.  Kõigest saab üle, kui on armastust...

Tõid mammale ka uue halloweeni - ballikleidi. Proovisime selga.

Kõrvitsa asemel oli meil banaan. 

Ausalt, olen keset praegust kaost hästi rahulik. Paanika lihtsalt ei aita. 

Kruuse ja klaase saab ju uusi... Kuigi mõni kruus oli mõnelt näituse avamiselt kingitus... Juba lubati mulle uusi tuua.

Õnn on , et minu kaks tähtsamad kohvitopsi jäid terveks.  Mamma topsid. 

Nüüd mõtlen hoopis teisiti siit kolimisele - siin ei ole tulevikku.... Aga võtan rahulikult... Kõik tuleb täpselt õigel ajal. 

Oktoober saab õnneks kohe läbi. Hästi keeruline kuu on olnud. Pisiasjadeski. Samas on olnud hästi hea ja edasiviivalt loov kuu.

Elame veel.

Siin ja praegu.

Armastusega. 

'

3 kasti kilde ehk 7 aastaks õnne või...

Köögikapp kukkus seinalt alla.  Kell oli midagi 7 läbi. 

Ei ole halloweeni nali. 

Olen väga väga tänulik - kõik jäid ellu. Keegi viga ei saanud. Mul oli tuba magajaid täis. 

See oli arusaamatu pikk hetk - äkki hakkas kilin kolin - esimesel sekundil ei saanud meist keegi aru, mis toimub...

Naabrid kuulsid.

Majavärin, seinavärin... Sellegi üle ma ei imesta... Miskit pidi juhtuma, et kapp sadas alla. Eks aegki teeb oma töö...

Oli ehk üllatus, et olen siin elanud 34 aastat - märk, et aeg edasi liikuda...  

"Tiia maalib" Kavastus juba ülehomme, 1. novembril

Selle näituse pühendan mammale 💖 Oli kunagi aeg, kus sain pärast koolipäevi tiirutada  tädi Ellega, kellest saanudki armas mamma, Kavastu ümbruses tööl kaasas. Autos arutasime ikka kooli ja maailma asju. Tuli aeg, kus mamma oli ja on praegugi uhke ja rõõmus, et Tiia maalib 😍 Mamma on suurt rolli mänginud mu elus, et olen see, kes olen 😀 

Kohtume Kavastu raamatukogus 1. novembril!

 

Täna võin öelda EEEE

 

Mul on au ja tohutu suur rõõm teha 7. detsembri õhtul koosloomist superlaulutähtedega Elisa Kolki ja Germán Gholamiga. 

Ausalt öeldes, selle reklaamini on olnud huvitav ja pisut uskumatu kulgemini minu jaoks. Üks kõige pisimgi asi viis kuidagi sujuvalt teise asjani. Või hetkedest hetkedeni. Aasta alguses juba mõtlesin, kas tuleb 85 näitust sel aastal või ei... Vahepeal ei olnudki seda võimalust... Ja siis unistasin veel EEEE-st, sest olime või oleme juba Tartumaa Loometalgute saadik suure töö ära teinud - minu meelest - ja mõned korrad vestlusõhtud korraldanud. Kahju oli sellele ideele käega visata... 

Aga ega ma pidevalt ei mõelnud ka neile... 

Kevadel mediteerisin, et võiks miskit teha, mis mind ennastki üllataks. Annaks energialakse juurde. Nüüd on mul tõsiselt elevus ja ärevus, mis saab ja kuhu edasi lennada... 

Tagasi teed ei olegi.

Olen selle eest lõpmatult tänulik ja õnnelik. 

See siin ei tulnud päris reklaami moodi, kuid tunded tahtsid välja tulla... Kuid pikk tee on veel ja alles 7. detsembril ausalt öelda, mis emotsioonid on. 

 Mina ootan seda talveõhtut õhinal 💖😉

Hakake teiegi ootama õhtut heade lauludega ning juttudega . Loome koos unustamatu õhtu 💖🙂😉

Jõulutooted Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingult...

 ... leiate siit https://www.sjkkirjastus.ee/kunstitooted/ 

Minu pilti toodetelt, palun, mitte otsida. Seda toodet, kus mu pilt, ei ole lihtsalt.

Muidu kõik ilusad. Mulle meeldivad taas pusled. 

Reede õhtul võib hullu panna!!!

 

Tuli mõte, et miks ma ei võiks olla pruut? Leidsin isegi voodi alt valged sädelevad kingad! 

Kui pruut ei saa kohe üleöö olla, siis võiks reede õhtul ikkagi tantsima minna!

Ja kui tantsima ei saa ka täna ja praegu minna, siis saab seda kindlasti pooleteist kuu pärast 😉

Vaatame ette või taha, vaatame hetke. Mul oli täna väga lõbus tööpäev! Tõesti oli tööpäev. Ka metsas.

Säilitan põnevust 😉

?

See südamelukuvõti ehk kus on tõeline armastus

Sai seinakappi koristatud. Seinakapi alumistel riiulitel hoian igasugust ehitus- ja remonditräni.

Leidsin ka kellegi või millegi igivana lukusüdamiku koos võtmega. Keegi on ära kaotanud! 😀 Tegelikult ma aiman, et see võib olla siinse kodu välisukse või esiku ja toa vahelise ukse kunagine võti.

Minu meelest päris hea leid.

Tänu selle kuldvõtmekese leiule jäin mõtlema tõelisele armastusele. Mis tõeline armastus? 

Kus ta on? Kas ta on kättesaadav? Minu meelest ta on meie kõigi lähedal. Inimesed lihtsalt ei taipa seda nii lähedalt otsida. Tõeline armastus oled sina ise! Sina ja ka mina. Kogu elu meie ümber. 

On ju lihtne tõelist armastust leida? Kui mõelda nii...

Vahetevahel on täitsa põnev kapist leida midagi ja siis hakata millelegi mõtlema. Kõige lõpuks iseendale naeratada!

Nüüd peaks korras olema

Loodan et nüüd on lehega kõik korras. Ka telefonites. Alguses öeldi mulle, et midagi on viltu, et nii tume ja must... 

Jah, nutikas ma tõesti ise ei näinud kohe, sest mul ei ole nutikat! 😀

Saan aru, et võib-olla lihtsalt kohkuti ära, et minu koduleht muutus sajaga! Aga mul on hetkel selline kujundus täitsa meeldib. Ja mina ise näen küll lugeda, et postitused on ikkagi valgel lehel. Las see taust olla nii kirju, nagu mina ise olen. Ehk värviline.

Mul on soov ikkagi, kuigi keegi näeb midagi, mis ei pea nii olema, siis palun kirjutage või öelge mulle. Lahendame, täiendame, parandame. Kindlasti tahan ma teha üks hetk nägemispuudega inimestele loetavaks.

Andke mulle lihtsalt aega!

Usun, et me kõik, kaasa arvatud mina ise harjume minu uue kujundusega. Mina olen blondiin ja veebileht olla nii nagu ta praegu on 😉

See aasta lõpp...

 ... läheb väga huvitavaks. Samuti võtab kihvte tuure üles. 

Järgmine kolmapäev jälle siis näitus  .  

Detsembris - vot, ma ei ütle täna veel, mis detsembris tuleb... 😊😉

Veel head mõtted...

 Ma olen tugev, sest võin olla ka nõrk. Olen ilus, sest ma pole täiuslik. Olen kartmatu, sest olen

hirmu tundnud. Olen tark, sest tean oma vigu. Ja ma suudan naerda, sest olen kurbust

kogenud.

Richard Gere,

Ameerika filmistaar

Lihtsalt nii ilus ja...

... taas meenutati mulle Karelit... Või siis Karel tegi ühe väikese tembu - meenutas end . Ta teeb seda siis, kui mul on olnud kuradi keeruline hetk...See on luuletus, mida eile mulle ette loeti ja siis lõpuks öeldi, et luuletus meenutas mind ja Karelit... Võpatasin... Ma polnud Karelile mõnda aega mõelnud nii, kuigi temast joonistus on seinal... Jällegi tõden, et ükskõik kus ta nüüd on, ta valvab mind ning suudab end ilmutada...  See on vahetevahel uskumatu...

 Kui ma lähen

Kui ma lähen,

siis ära õpi elama ilma minuta,

lihtsalt õpi elama mu armastusega

teistmoodi.

Ja kui sa tahad mind näha,

sule silmad,

või vaata oma varju,

kui päike paistab.

Ma olen seal.

Istu koos minuga vaikuses ja sa näed,

et ma polegi ära läinud.

Ei ole lahkumist,kui kaks hinge on kokku sulanud.

Kui ma lähen,

siis ära õpi elama ilma minuta,

lihtsalt õpi otsima mind hetkedest.

Ma olen seal.

Donna Ashworth

Kogust ‘LOSS’ (Kaotus)

Minu uue ilmega koduleht!

 See käis täna ime kiiresti. Olin ammu ammu mõelnud, et värskendaks oma kodukat, olin rääkinud ja suhtlenud sõpradega ja ka IT-meestega. Sest ma tõesti ei oska eritii arvutis tehnilist poolt... Pole iial väga huvitanudki.   Aga need hinnad on ikka IT-meestel lagedest kõrgemal. Vähemasti minu jaoks. Ja veel - soovisin inimest, kes mind natukenegi tunneks ja kõrvalpilguga ka aitaks kujundamisele...

Tuhat tänu, Nansyle, kellega tegime mõne tunniga mu soovi teoks. Lihtsalt olime õigel hetkel ühisel laineharjal. Olime suvelgi rääkinud kodulehe tegemisest, kuid tookord sinna see jutt jäigi. 

Tasapidi muutan ka selle lehe sisu... Täiendan pikem. 

Aga Nansy võiks vabalt olla mu mänedzer 😋 Juuksur ja stilist on ta mulle juba ammu, nüüd ka IT-naine 😍😂 

Nii, uus energia kodulehel.

Nüüd ainult sajaga edasi... 

Eilse näituse pilte

 

"Armastus maalides" näitus särab Tartu Linnaraamatukogus

 

Näitus sai ilusti ülesse. Minu ja raamatukogu töötajate meelest täitsa kena värviline näitus oktoobri ja novembri  halli.. 

Mulle meeldib, et see koridori moodi galerii on valge ja kui maalid õigesti üles riputada, jääb tõelist avar ja õhuline näitus. 

Näitusel saab näha maale, mis mind end kõnetavad pisut rohkem...

Aitäh muusikaosakonna juhatajale Meeryle, kellega  oleme suhtlenud sõbralikult juba juunist näituse teemal.   

Olen nüüd ausameelne... Ma ei tea, mis juhtus täna näituse paneku alguses. Ühehetkega kõik ajasid asju ja rääkisid korraga - mul oli tunne, et mind pole olemas seal... Kogu kohtumise ja ülespanemise rõõmu ja lusti varjutas mingi värvitu energia... Mitte iial varem pole sellist juhtunud... Saan suurepäraselt aru, et sooviti südamest aidata. Mind kuulamata. Mõistan, et Romanil võis olla esimese näituse ülespaneku hea ärevus sees... Mõistan, kui raamatukogu näituse ülespanija - kahjuks ma ei tea ta nime, sest kogu segadus hakkas pea kohe, kui koos olime, me ei jõudnud tutvuda - polnud ehk ratastoolis kunstnikuga harjunud... Seda juhtunud mujalgi, kuid siis on olnud head selgitavad sõnad, kuidas minuga suhelda... 

Siis üks hetk kõndisin - loe rallisin ratastooliga kaugemale. Omaette olemiseks.

Hingasin.

Palusin ingleid. Tänasin, et saab kena näitus nagu vaja. Nagu mina soovin ning vaatajatele meeldiks. Et edasi laabuks ülespanek rahulikult ja rõõmsasti.

See aitas. 

Kuigi sain veel teada,  et  mina käitun valesti, et segan vahele... Jah, võib - olla olengi häbematu, kuid tean siiski, millist tulemust tahan näha... Tajun oma maale ju ise kõige paremini... Mul aga on alati hea meel, kui  avaldatakse oma arvamusi   kujundamisel...  Ja kas see on päris isikliku abistaja öelda - see on ka hoopis ise küsimus. Reeglite kohaselt mitte.   Luban siiski oma isiklikkel abistajatel palju vabalt teha ja luua, kuid esimene olen mińa. (Vanasti öeldi, et viimane sõna jääb mulle.)

Seda varjukülge ma poleks tahtnud tänasse. Kui ma ei kirjutaks seda, siis jääks vaevama ehk... Oi, kuidas mulle ei meeldi lahkhelid... Ma isegi ei oska öelda, mis see täna oli... Ausalt ka. See ei näi lahkheli ega ka tülina... Samas polnud ka head, kuigi sooviti ju head vaid.              

Aga lõpuks sai näitus kenasti üles.

Nägin kõikide silmades rõõmusära. 

Olin tänulik. 

Tundsin kergedust.

Mis sest et mul pea valutas ning see on mu puhul väga harukordne. Tavaliselt ma ei tea, mis on peavalu.

Õnneks jäi ka raamatukogu mees, kes paneb näitusi üles,  väga rahule. Öeldes, et ta vist poleks nii hästi sobitanud... See oligi mulle oluline. 

Tuhat ja üks tänu neile, kes aitasid . 

Eriti suur aitäh Hanna-Liisile, kes täna oli 13 korda minuga näituse tegemisel kaasas. Täna pigem rohkem küll autojuht, 😍 

Armas oli väikene Triine, kes vaatas naerdes maali Kiikuja emme sülles.

83. näituse soeng Nansylt

 

Kõik lähebki nii nagu vaja...

 Alati lähebki nii nagu vaja. Spontaanselt. Iga päev. Täna päev muutus järjekindlalt mitu - mitu korda. Kui täna öösel natukene kartsin, et asjad lähevad kehvemini, siis asjad läksid hoopis paremini kui lootsin. Tegelikult ma soovisin ise seda, kartuse lükkasin lihtsalt tahaplaani. Vahel on just närvikõdi see, mis paneb mind positiivsemalt soovima ja tegutsema... 

Kindlasti läheb homne näituse ülespanek nii nagu vaja, kuigi pabistan ... Kui poleks ühtki pabinat mu sees enne näitusi, siis ma ei teeks ühtki näitust enam... Seekord pole avamist kui sellist, kuid usun, et saab armastusevärvide küllane näitus.

 

:) :) :)

 Just praegu sain teada, et homse plaani pean taas muutma... Spontaaselt  kulgemine päevast päeva väga meeldib  - see ongi elus olemine. 

Kuid 

mind väsitab see, et mul pole igakord, kui muutust teen, sest,  kui tahan miskit saavutada, pean arvestama teiste inimestegagi, ei ole mul kohe võta isikliku abistajat. Mõne muutusega saan siiski ise hakkama, olla kohal, teha...

Kaua pean tõestama, et vajan vahetevahel abi hoopis rohkem tunde,  kui ametlikult on... Ma elan 24 /  365. Tean, et seda tean vaid mina ise. (See kõlab küll lollilt või naljakalt, kuid see on  nii.) Ma pean miskit mediteerima oma ellu, et  kuldvõtmekesega kõik ise majandada ja olla...  

Sest tahan endale parim versioon olla.

Ajasin taga remondimaterjale, leidsin jõulunänni...

 Ma ei või lihtsalt -   läksin mina poistega Bauhofi remondimaterjale ostma, kuid põrkasin ka jõulunännidega... 16. oktoobril... Tule taevas appi. Tean väga hästi, et jõulud on tehtud äripühaks. Muu on kadunud neis... Ma  tõesti olen nukker  seepärast...  Eks varsti hakkab ka kaartide kampaania me ülemaailmses maalimisühingus, ma ei tea tõesti, mil hakkab - kuid mul kuri tunne, et kaartide saatmine kaob varsti  igavikku.... Järjest vähemaks jääb... Postkontoridki suletakse ... 

Aga vajalikud asjad saime. Tähendab mina sain. Loodan, et  jõulukink on uue näoga köök ja seinad  akente ümber - see on selle  aasta suurim kodune projekt veel. Ja siis vaatan, mis edasi saab - soovin tõsiselt minna siit .... Uue aasta suurim soov on leida tõesti uus hubane ja parem, suurem kodu... Iga minut edasi elan järjest rohkem selle nimel... 

Praegu on toas uimastav hea puu lõhn. Ehitusmartejalidest. 

Aitäh Hannale, kellega taas oli mõnus rallida. Samuti aitäh-pai pisipreilile, kes oli hea, kui emme mind aitas ja sõitis. Toomasele ja Romanile ka aitäh.  Ja me tänases seltskonnas oli veel Koer Loona, kes ei meeldi vaid Kass Bongole. Loonale vist Bongo isegi meeldiks...

Sõna "hea" vägi ja võim

 Mul on komme aastaid kirjutada  märkmik-kalendrisse kuupäevadele juurde hea. See on meeldetuletus, et täna ongi hea päev. Näiteks 16. oktoober, esmaspäev on hea päev. 

Aga mõni  kuupäev jääb vahel hea sõnumita... Sest kirjutan suvalisel aegadel kuupäevade juurde hea,  sest 365 korda ühehingetõmbega kirjutada hea ma pole veel suutnud.     Võib-olla 2024 aasta märkmik-kalendri proovin kirjutada ühehingetõmbega, proovida võib... 

AGA mida tahtsin öelda on see , et need vähesed päevad, kus pole juures  head sõna, neis ongi mõni moment ikka üle mõistuse. Sõna otseses mõttes - täiesti ärakeeranud halb päev, mis lõpuks on hästi lahenenud. Ega enne ei panegi tähele väikese sõna puudumist, kui palju hiljem lehitsedes märkmiku. 

Alguses ei uskunud ma üldse seda, et sõnal on võim ja vägi. Lihtsalt mõtlesin, et nojah ununes kirjutada, jäi vahele - aga ega sellepärast päev pekki ei lähe... 

    Järjest rohkem usun, et sõnal hea on märkmikulehelgi vägi ja võluvalt hea  ülesanne. Ehk kuidagi viltu päevadki on kuskil kellegi poolt ette teada, ja kui mina oma naljaga harjumusega kuupäeva heaks  ei muuta, siis... Usun või mitte, kuid palju palju on siiski meie  endi teha...

Laupäev. 14. oktoober 2023

 

Tegin täna lihtsalt mõnusa koduse koristuse päeva. Isegi kõik aknad said enne talve tulekut pestud.   Ja nii edasi.  Kõik sai tehtud, mis täna oli vaja teha. Rõõmuga tehes. Naerdes. 

Mind abistas isiklik abistaja Merge.  

Nüüd veel hakkan tegelema joonistamisega. On selline tuju. Hetkel ka selline hetk, kus olen üksi ja kuidagi värskem - enam-vähem mu elus-olus on hästi  normaalne. Lõppude lõpuks pean ka tööd tegema... Kuigi olen mõelnud, et suurim töö on lihtsalt elamine. Võtke või jätke, kuid see on ju nii. Kui olla omaenda elu boss. 😍😂   

Mm, täna kolmkümmend viis aastat tagasi öeldes ühe süütu jah´i , otsustasin vastu võtta oma elu... Tõsi küll on olnud mitmeid teisigi jah´e., ja mitte grammigi vähem tähtsaid, kuid too jah keeras minu elu-olu hästi põnevalt ja võib-olla ka imeliselt pea peale. Tookord hetk ei saanudki ma seda teada, sest siiralt arvasin, et homses ei muutu eriti miski. Sest ma arvasin, et mul on soovid ja plaanid täiesti paigas... Muide, olidki - aga vaid osasid soove ja plaane ma ei julgenud aimatagi, et nad täide lähevad. Kuskil südames aga siiski teadsin, et lähevad. Varem või hiljem. Kuid ma vist ei esitatud kordagi küsimust,  kuidas lähevad täide...  Ja neile soovidele, milledele esitasin järjekindlalt küsimust kuidas - ega nad  polegi täide läinud...

Praegu olen lihtsalt küpsem ja targem. Suudan olnud asjadele, emotsioonidele ja hetkedele teistmoodi tagasi vaadata... Ja nüüd, kui vahetevahel kuulan või loen, kuidas peab ikka enda tundeid usaldama,omaenda elu eest  otsustama ja vastutama, sest kõik parim on sinu teha - siis tuleb mul kõhe tunne peale. Ma ei saa aru vahetevahel, miks see alles nüüd  nii teema on...  Mina olen seda nagu terve elu endas kantnud ja teadnud. Mitte nagu, vaid olengi seda teadnud.Ehk siiski alateadlikult, kuid siiski. Ja tänutunne on mul ka aastaid olnud.

Seda kõike, mis on vaja edasikulgemiseks - otsustust ja vastutust ja enda südamehäält - on vaja lihtsalt meenutada. Meeldetuletada. Iseendale kõigepealt. 

Mõni hetk mõtlen jälle, miks ma ei suuda mõnd soovi ja plaani praegu välgukiirusel otsustada... Võib - olla ei ole õige hetk neile veel... 

Homset ei tea ette, kuid homme on kindlasti täna. Siin ja praegu. Kogu rõõmu ja murega. 

Majakene kus sa oled?

Sain praegu kõik muu ära unustatud ja vaatasin endale uut maja või kodu! Ma tean nüüd, et ma leian selle, kas varem või hiljem. Rohkem ma praegu ei ütle ega kirjuta!

13. ja reedele oli hea vaheldus ennast 2 ja pooleks tunniks ära unustada ja elada tulevikule, mis on täna. 

Täna ma olengi peeglis

 

Juba homme peeglimängu elevus

         Juba homme teen koos Maarjaga Avatud Lava TK Täienduskeskuse OÜ ruumis. Olen põnevalt elevil ise. Ei olegi ise päris kaua aega otseselt psühhodraamat  teinud,  kuigi kasutan psühhodraama meetodeid pidevalt igapäevaelus. See annab hästi palju juurde leidmaks edasiviivaid lahendusi. Tihtipeale tean vaid mina ise, kus rakendan eludraamas psühhodraama nippe. 

Mis homme Avatud Laval juhtuma hakkab, ei tea ette. Nagu ei tea ette homset päevagi. Elu on iseenesest spontaanne - kuigi me ei mõtle sellele sageli... Kõik on ja peab olema ette teada... Kas peegelpildis peab vastu peegeldama üks ja seesama tuttav peegeldus    või... oh, ups - paned tähele, et miski on pildis uut ja säramat...

Mina olen küll elevil, mida mina ise näen uut enda homses peeglis... 😍

Kuigi registreerimine on lõppenud, siiski kui otsustad tulla viimasel minutil, oled samuti väga oodatud me töötuppa. 😍

NB! Palume tulla alates 17. 45 kohale. Alustame täpselt 18.00.

                    

12. oktoobril 2023

kell 18 - 21

  Tiia Järvpõld (rakendaja) ja Maarja Kaplinski  (CP õppe läbinud)

töötuba toimub Tartus, Betooni 9 - 382,  TK Täienduskeskus OÜ

Ligipääs ratastoolis inimestele hea

Igal aastal toimub oktoobri teisel neljapäeva õhtu psühhodraamat tutvustav üritus AVATUD LAVA üle Eestimaa ning Nordic-Baltic Board of Examiners riikides.

Selle aasta teema on PEEGEL.

Peeglist
Vastsündinu vaatab oma ema silmadesse ja vastu peegeldub maailm. Laps vaatab gruppi, kuhu ta kuulub, ja õpib ennast maailmas tundma. Teismeline mõistab, kuidas nad oma parima sõbraga üksteist peegeldavad ja see tekitab hea tunde. Täiskasvanu on teadlik ja vastutab, et on teistele peegliks ning oskab ennast kõrvalt vaadata nagu peeglist.
Peegel kui psühhodraama tehnika aitab näha, aktsepteerida, tolereerida, õppida ja soovi korral teha muutusi. Peegel on vana ja võimas sümbol müütides ja muinasjuttudes.

Meie, Tiia ja Maarja,  usume, et me töötoas saab olema tõsine elumäng tahavaatepeeglist hingepeeglini, aga lubame ka  vihmaveeloigupeeglisse hüpata.  Me oleme leidnud peegelpilte igalt poolt, isegi kohvikruusilt. Samas on meil küsimuste küsimus, kas silmad on peeglid või on silmad hoopis aknad, millel omakorda võivad olla  peegelpildid? Kas peegelpildid võivad valetada või olla elurõõmujõu allikaks?

Olge head, tulge koos meiega otsima peegli müstikale vastuseid ja avastusi elust endast.

Töötoa on osalejatele tasuta.

Kohtumiseni!

10.10.2023

 Tänane kuupäev lõi minu ette kohe kaks näituse  reklaami. Mitte iial ei ole niisugust nalja veel olnud ... Võrratult  võimas tunne mu sees. Ausalt ka.

Nagu värvide superstar 😋

Ainult, et ma ei mahu oma värvilise  armastuse maailmaga elamise enam ära... Maale on kõikjal. Eile, kui vaatasime maalid Toomasega üle, pakkisime, jagasime,  sättisime, siis ohkas südamest temagi: Tiia, sa vajad tõesti maja, ja  suurt kunstituba.

Ja mida siis mina räägin - mul ongi vaja suurt kunstituba. Ateljeed.

Siin on kaks reklaami korraga 😍😍

Mul oli põnevalt kiire, samas rahulikult nauditav nädalavahetus

 Nüüd saan küll ehk mõni aeg rahulikult elada ja olla, sest mul on olemas isiklikud abistajad, keda soovisingi. 

Mul on hästi hea meel, et Merge, kes käis kevadel töövestlusel, julges nüüd taas end  soovitada isiklikuks abistajaks. Esimene päris pikk tööpäev, ilma proovimiseta, sujus vägagi mõnusasti.   Mina sain laupäevaseid asju toimetada ning Mergel kadusid hirmukesed... Mida veel vaja laupäeva elamuseks... 😀 Mulle tundus nagu Merge oleks eluaeg abistaja tööd teinud !! 

Veel kohtusin Romaniga, kes soovis samuti tööd. Soovisin salamisi inimest, kellega saaks hakata tasapisi ka trenni tegema. See tähendab oma keha eestki veidi rohkem hoolitsema... Mulle näib, et selline inimene on tulnud mu ellu... 

Kui ma nüüd ka ütlen iseendale, et ma ei saa miskit teha, et pole abistajaid, siis on see lihtsalt lollakas vabandus!

Veel lihtsalt shoppasin laupäev. Kunstipoeski.  

Aajaa, võtsin vastu uue väljakutse. Suudan üllatada nii end kui teisi. Hakkan illustreerima üht väikest kollilugu. Me loodame loo autoriga, et lugu näeb ilmavalgust uue aasta esimesel veerandil. Rohkem ei räägi praegu - kõik omal õigel ajal. Igatahes mulle tundub väga huvitav töö. Teist võimalust polegi, kui ära teha. 

Nädalavahetusesse ja tänasessegi mahtus veel palju pisiasju. 

Olen pisut vässa, aga see on pagana hea väsimust.  

Jess, tuleb tõesti sel aastal 85 ära!

 Täna sain ootamatult ühe näituse soovi. Veel selleks aastaks. 

Teen siis ära väga hea meelega!!! Mulle on koht tuttav ja omamoodi armas - kooliajal sai palju seal sõidetud pärast koolipäevi... Nii tore, et Kavastu raamatukogu soovis ja soovib minu näitust. Kuna kohe  kohe algavale näitusele nii palju ei mahugi, siis jagub töid mõlemale näitusele...

Siis sel sügisel kolm näitus. Varsti kohe tulevad ridamisi reklaamidki, kõik õigel ajal... 

Ja detsembris 85 näitus...  Uskumatu, kuid aplaus mulle ja minu kunsti armastajatele. 

  

Minu uus identiteet või siis taas alguse algus

 

Hommilul ma ei teadnudki arvata,  et täna tuleb selline üllatuse üllatus. Plaanis oli küll juuste värvimine. Tahtsin miskit erilist juba tükk aega, sest mul oli tüdimus kogu elu-olust... Usaldasin iseend ning Nansyt. Alguses tahtsime hoopis muud tulemust teha, kuid kui valge värv - blondeerija pestud, siis otsustasime, et rohkem värvi ei panegi... Blond läheb sujuvalt sügisevärvideks.

Ma ei ole kunagi nii blond olnud. Kunagi ammu korraks mõtlesin ja korraks olin, aga sai teine värv peale, sest näisin vana välja... Täna aga tundub super lahe. 

Sain energialakse.

Siis Nansy tegi meiki ja fotosessioonigi. 

Mõned hetked ainult iseendale ning elutüdimus pühitult. 

Päeva lause tuli jutustamises: Kui kopp ees ja taga, võtta kühvel, sest kopa raske vedada ja lükata. Seda ma teengi edaspidi. Võtan kühvli mängu.  On kergem. 

Aga ma vaatan end praegu  Olen pagana kena. Mina ise ei ole tavaliselt sedasi mõelnudki... Olen lihtne ja hoolitsetud... 

Nüüd võib ometi ka üks ja ainus mees mu ellu tulla ja olla. Meeshing, kes teaks ona väärtust ning  siis minu väärtust, kellega on mõnusasti lahe teineteist mõista ja nii edasi.... 

Kindlasti soovin uut kodu luua ise endale, Kus on ruumi ateljeele, kassile ja koerale, lastele ja lilledele... Armastustele üleüldse... Kugi armastus mahub alati ära minu hinge. 

Kui tore aasta pärast blogida uues kodus...

 

Oktoober on läbi aastate olnud lõppude lõpuks väga loov, kuigi siis esimestel hetkedel ei ole üldse tähelepanud elumuutust...

Oktoobris 35 aastat tagasi algas ühest uksekellast mu  naiselik ja põnev elu... Sellele olen lõpmatult tänulik. Teist elu ei oskagi enam soovida... Siis ma ei osanud arvatagi, et täna võin olla mimmulik mamma... Oh, jummel , ólin 21... Aga ega ma täna end palju vananenumalt ei tunnegi - ikka 25... elu on olnud siiani üksainus hetk, kus naer ja õnn ning valu koos... Täna tean, et kõik on mind õpetanud olema see, kes olen ... Ja usun, et mu elus on kõik täpselt nii olnud nagu pidigi olema, kuidagi võluväel... Vahepeal pani mind lihtsalt proovile... Olen tulnud proovimisest  kenasti välja...

Ma ei tea tegelikult, mis veel tuleb... Jumala heagi, et täpselt ei teagi ette, mis elu toob - hakkaks igav ju  ......... 

See oktoober läheb ajalukku sellepärast juba - mängin blodiini...Kuhuni see viib, näitavad ehk lähimad 35 aastat...😜 

Unenäod rääkivad...

 Paar ööd tagasi nägin väga segast unenägu... Oli küll segane, kohati tundus pahagi -  tunne oli see, et ärka , muidu ńäed veel midagi, mida ei taha - aga samas oli unenägu särav ja hästi valguses... Hästi palju uut ja uusi inimesi, pidu ja töö... Ja üks armas hing, keda unes näha tähendab ilmsi jama... Juba aastaid. 

Õnneks ärkasingi mingil momendil. Teadsin, et saan hakkama väljakutsetega - usun, et unes nägin neid mitmeid. Ei mäleta , mis olid. Aga kuidagi oli see tunne, et muudavad elu soovide järgi tulgu vahele, mis tuleb. 

Oktoober ongi alanud hästi segaselt. 

Palju on hästi.

Jama on ka, kuid ma isegi tean, et see panebki mind edasi tegutsema , seni kuni täitub üks suur soov. Mitte suurim soov, sest  soove palju ja mis suurim - pole võ'imalik öelda... Suurimad on kõik. 

Praegu rohkem ei kirjuta.

Öö on.

Unerändamised ootavad. 

Head oktoobrit.