Vaatasin tantsupeo otseülekannet.
Natu mõru meel, et ei sebinud end kohale... Kalevi staadionile... Ükskord , 15 aastat tagasi käisin - palju pisiasjugi meenus, kui tagasi mõtlesin...
Ausalt mõtlesin mitu mitu kuud, kas minna või mitte. Vahel mind lihtsalt ei tõmba minna jälle üksi, see tähendab vaid isikliku abistajaga. Mitte, et nendega poleks hea ja tore. Aga nad siiski minu juures tööl... Vahel igatsen näiteks ka sõpradega kuskil käia ja siis pluss isiklik abistaja. See on hoopis teine olemine. Teistsugune suurem rõõm. Kuigi olen harjunud üksinda abistajaga käima... On palju kordi, kus ei pane isegi seda tähele. Ammugi teised. Aga jah, mõnikord igatsen kedagi teistki enda kõrvale välja minekuks ning siis on mu sees dilemma minna või mitte...
Tänane tamtsupidu oli hästi omamoodi ilus. Panin tähele, kui mitu korda kõlas sõna energia . Ennemalt pole sellist väljendit tähelepanud suurtelt pidudelt. Vanasti olid teised head väljendid ja sõnad... Midagi muutub maailmas tõesti... Tõesti oli kaks tundi rõõmu, sära, armastust. ühtehingamist, ja nii edasi. Need silmad... sajad ja sajad silmapaarid olid naerus ja lõpuks pisarais... Ka mul läksid lõpuks silmad märjaks...
Kuid minu meelest oli kurb vaatata, kui korraldajate ja tantsujuhtidele vaheldumisi kingiti tammepärg ja kolm rukkilille... Arvan, et olid rukkililled... kas ei suudetud teha suuremaid kimpe...
Kuid sellegipoolest elagu tantsu ja laulupeod. 💖 Noored kandku ja viigu nende energiavõimsust edasi... 💖
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar