Juuli on olnud igati tõeline suve seikluste kuu. Kevadel soovisin südamest, et saaks häid üllatusi täis suvi. Puhkuski. Käia seal, kus ma ei ole veel käinud. Teha seda, mida pole veel teinud. Kohtuda inimestega. Täna võin öelda eelkõige endale, et kõk sai nii olema juulis.
Loomulikult selle nimel nägin vaevagi. Tava mõiste järgi. Siiski probleeme saab ainult lahendada lihtsalt ja leida neis lõpuks südamerahu. Armastuski.
Mõned asjad jäid ka ära või lükkuvad edasi. Osa asju isegi mitte minu pärast... Iga asi omal õigel ajal.
Ma tean, mida soovin teha ja luua, kuid mul pole aimu, kuhu jõuan, sest tee viib mind aina edasi... Ongi hea, et ei tea, kuhu kiirtee jõuab otsaga Ja loomisel polegi samuti lõppu...
Täna leidsin õie... ja lillemere. Mitte botaanikaaias. Seal ma ei käinud. Oli natuke asisem päev.
Kohtusin järjekordse uue isiklku abistajaga. Häid abistajaid ii saa kunagi liiga palju. Pigem jääb üks alati puudu. Ja kui mul kindel soov edasi rallida ja keksida, luua ja teha, siis pean abistajate ringi hoidma... Iialgi ei tea, mis võib kellelgi ette tulla... Saan ju aru, et elu on ka vahel töö ees. Aga samuti olen mina oma elu seea ning ma siiski ei saa elu tagasi pausile panna... Mary-Angela tuli mu ellu just siis, kui eelmine nädal mõtlesin, noo ja mis nüüd jälle saab minu endaga... Sedasi mõtlen siis, kui abistajatelt tuleb ootamatused omas eludes ette, millega ei ole ma ega nemad arvestand... Loomulikult mõistan neid. Aga pean mõistma iseendki, Seekordki ma ei mõelnudki veel töökuulutusele...
VAARIKAkook peab olema ikka ja alati
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar