Minagi viin aeg ajalt tühje pudeleid jalust ära. Pudelite koht hakkab üle ajama... Taaraautomaadi juurest mõtlesin, et nüüd poodi... Poodi ei jõudnudki. Jõudsin kohviku.
Nägin üle mitme aasta Merkat.
Kallistasime.
Ajasime tunnikese juttu.
Merka oli kunagi mu isiklik abistaja... Aeg ajalt ikka suhtleme siiani... Nii armas on alati oma (olnud) inimesi näha ning tunda, et mitte midagi pole ununenud, mis koos tegime ja ununenud. Et ka minu abistamine on nagu jalgrattasõit, mis ei unune ...
Siis veel nägime Hannaga. Sai aetud tööasju.
Siis käisid lapsed veel minu juures...
Elu on väljakutsede kunst. Tõesti. Eile lõppes nädal väljakutsetega - sisetunne või hirmud... Olen ennemgi mõelnud elu on meeletu suur lõuend, kuhu saab päevast päeva värve lisada. Väljakutse on see, milline saab olema see maal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar