Teistkorda läksin rappa!

Rallisin Valgesoo rabas. Kaisa tegi juba üllatuse nagu kord Johanna ja Kristi tegid suurepärase üllatuse      

https://www.tiiajarvpold.ee/2015/06/ullatus-rappa.html  Kaisagi ei öélnud, kuhu me välja jõuame...

Vaikne. Käod kukkusid. (Sel kevadel kuulsin laupäeva õhtul esimest korda kägu - õnnekägu.) Uimastav puhas õhk... 

Nautisin.

Männid, männid... 

Olin soovinud mitu mitu kuud miskit erilist. Et laadida omaenda akusid. Kuid seda ma tõesti ei teadnud veel Kaisa. 

Unustasin kõik . Olingi hetkes.

Ei ole vaja alati raha, et kuhugile minna. Ei ole vaja teab kui kaugéle minna. Ei ole vaja mõelda ajale, mida pole niikuinii olemas...

Lihtsalt võtta hetk olemiseks.

Üllatuseks.   

Tuhat tänu Kaisale.

   Miks ei saa ratastooliga looduses olla?

Küsin seda ikka uuesti ja uuesti... 

Saab. Kui hing kisub loodusesse... 

Eestimaal on õnneks tehtud imelisi tingimusi ka ratastoolides inimestele. Kui vaid metsad ja rabad ja kõik imeline loodus jääks alles.

Isegi kuivkäimla on seal olemas. Suur. 

Usun, et ka elektri - ratastoolid pääsevad sisse. 

Käimlas oli metsa hea lõhn.

 

Vaadetorni lähen kunagi teinekord, kui on suurem kamp inimesi kaasas. Vaatassin, et trepp korralik. 24  meetrit kõrge oli vist...  

Siis sai tiir Põlva tehtud. 

Täna oli tõesti väga spontaarne päev. Tundsin end printsessina. Kuninganna mõõdu ma vist ei anna ikkagi välja... Mul palju head lapsemeelsust püsivalt... Printsesski on kõik võimas enda hetkedes.