Sassis juustega hommikul ma veel ei teadnud, et see pilt diivanist jääb viimaseks... Tahtsime uuest lauast pildi ja mu sassist soengust. Olin just üles tõusnud, juuksed kammimata... 😀
Aga mõni päev tagasi tuli tunne, et Viki aeg on läbi... Mulle oldi ammu juba räägitud, et viska vana diivan välja... Nagu teate, ma ei saa ühtki asja minema visata enne, kui tunne mul, et ei suuda enam temaga koos olla ja ütlen talle siiralt tänu, et ta oli mu elus. Lammutasime Toomasega diivani jupideks, et kergem ära viia... Mõtlesin ise, kuidas diivan Viktor mu elu tuli, kui palju isikliku abistajaga Pillega teda poodides taga ajasime. Osta sai ta 4000 krooni eest veel... Ja kui palju nalja sai , kui ütlesin netis, siis oli blogi mul ja muud, facebooki polnudki, et magan Viki peal - arvati, et mul peika... Head ja toredad hetked olid. Kõik möödub. Jääb mälestused. See oli vaid diivan või asi... Minu enda kõige esimene mööbliese, mille ise endale tõin. Loomulikult abiga.
Tuba sai uut energiat ja natuke ruumi. Kuigi ruum ikka sama, nagu on ja ei ole ka.
Veel kohtusin täna esimese abistaja kandidaatiga Mergega. Mulle näib hästi minu inimene olema, Ta veidi kaugemalt, kuid minu puhul on absoluutselt kõik võimalused olemas kogeda uusi väljakutseid nagu ta soovib. Mul on iga lisakätepaar mingil hetkel vajalik, ka siis, kui iga päev ei olegi mõeldav käia...
Tulemas on veel tüdrukuid..´.
Ma ei ütle kellelegi ära, kes ikka siiralt tööst huvitatud on...
Mina ise sooviks oma elus sättida asju nii, et olen kindel, et vot sel ja sel ajal on keegi, kui mul vaja... Olen pisut väsinud oma elu teiste tegemiste järgi... Jah, olen mõistev ja püüan alati vastu tulla. Juba sellepärast vajan mitmeid lisakätepaare, et mitte ise hätta jääda ning enast kaotada... IAT mõiste ja eesmärk ei tohi hääbuta...
Täna oli küll üks asjalikult tore päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar