Elan.
See vaikimisaeg on olnud aeg endale. Ka sellist hetke on vaja. Vaja kõige rohkemgi. Sest kogu elu elame iseendale. Vähe mõtleme sellele. Tihtilugu ajame, miks ei saa luua oma elu, ajame oma elu vastustust teiste kraesse...
Püüan mõista ikka seda. Tähendab teisi inimesi mõista.
Minuni on jõudnud arusaam, et lõpmatult püüda seda mõista, mõjutab minu olemist lõpuks. Jooksen kokku. Hakkan isegi kahtlema , kas saan hakkama...
Seda pole vaja.
Siis tulebki end teiste eludest välja lülitada, et olla edaspidi ikka teistele olemas.
Nii lihtne see ongi.
Täna 45 aastat tagasi oli lumetorm õues... Mu vana lahkus vikerkaarele... Mina sain enda meelest korrapealt suureks. Hakkasin püüdma tõsiselt oma elu üle järele mõtlema. See ongi parim õpetus vanaemalt mulle.
Eks mõtlen oma elu järele täna ja hommegi. Mõtlen usutavasti elu lõpuni. Seega aastaid veel...
Võin tunduta mõni hetk halb või mõtetu, kuid siiski olen inimene. Naine. Oma elu printsess. Tean, et armastan rohkem kui vihkan. ..
Nüüd hakkan mune värvima.
Ausalt ka, mul on hetkel normaalselt hästi. Alati tahan paremat ja saan paremaga hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar