Volbripäevaks

 Head volbriööd ja päeva

Olen väikene võluv nõiakene vähemasti ja eelkõige iseendale Täna käis mul peast läbi suurim hirm, mis siis saaks, kui mul poleks ühtegi nõiakese võimet, kuidas luua siis oma elu... Õnneks on võimalus õppida väikese õnneliku nõia nippe Muidu ma tõepoolest ei suudaks vist ellu jääda... Ega kihutada ratastooliga siiski hullupööra ringi... Täna küll mitte, kuid mõte jääb samaks.

Tritsuna sai vaadatud telelavaśtus ja loetud raamatut "Väikene nõid" õige mitu korda. Olen mänginud teda st väikest nõida. Mõelnud, miks maailmas on aind üks hea nõid...

Täna mõtlen natuke teistmoodi - olengi ainus hea nõid. Endale. Sellega ongi hästi. Mulle ei ole vist aastaid öeldud "nõia-ella"... Noh, kui täna või homme või kunagi juhtuma, śiis olen uhkegi, kuid palun öelge "nõia-Tiia" 😉

Mollutama...

 Sel nädalavahetusel olen tõenäoliselt üksinda kodus. 

Midagi pole viriseda... Samas saangi aega mollutamiseks iseendaga. Kuulada omi mõtteid ja soove, plaane.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ja just siis, kui mõtlesin, et olen üksi jäänud mollutama, sest isiklik abistaja on just ära läinud, just siis saan teada, et ma ei olegi nädalavahetusel päris üksinda ning mul oleks vaja ka just nüüd kõige rohkem isikliku abistajat. Et näiteks olla jalkat mängiv mamma või vanaema... ´Vahet pole, ka vanaema või mammana, muul oleks palju rohkem tähtsus... 

Minu elus on hetkel, päris mitu hetke juba olnud miski viltu. Ma olen justkui iseenda vajadused taganurka lükkanud ja lepinud lihtsalt igapäeva vajadustega, et oleks pestud - kammitud - kustud nagu vanemal ajal öeldi. Jah, see teeb ka pisut õnnelikuks ning toob naeratuse näole... 

Siiski mu hing kisendab hoopis muu järele... 

Soov on vahetevahel möllades mollutada.

Alati ei pea ette teadma, millal - mis kell - kuhu - miks ma lähen. Ja miks ja miks mul täpselt isikliku abistajat vaja on ning mitu tundi.

Elamine ei ole võimalik suruda raami, milleks näiteks minu puhul on kellegi hinnangul viis tundi ööpäevas . Ülejäänud võib olla elav keha laip... Hinge elu ei lähe  korda. Sellele mõeldakse kõige vähem üldiselt, kuidas hing elab või ei ela... Hea, kui poolsurnud kehagi elab...

Kõlab karmilt. Vägagi.

Tean. 

Kõige sellega olen minagi tihtilugu lepinud.

Arvanud, et see on normaalsus. 

Aga samas olen kohutavalt palju endale öelnud, et see ei ole normaalsus. 

Sõdin iseendaga suht tihti.

See on hea. 

See aitab edasi minna. Selgus saada, mida tahan üleüldse veel teha. Ja see, mida teha, ei ole kuaagi lõplik. Iga hetk võib tulla uus teha tahtmine, sest eelnev teha tahtmine on juba tehtud. 

Olen õppinud asju rahulikult võtma. Alati see ka ei õnnestu... Siis tuletan meelde jälle, et rahu, ainult rahu vaja, et edasi jõuda rõõmuga. Kergusega. Paanikata.

Kindlasti otsin edasi uusi isiklikke abistajaid. Hetkel pausil ehk ütlesin endale, paluks paanikata. Pausil ajal, praegugi ja hommegi, saan rahulikult mõelda, milliseid inimesi tööle vajan ehk siis enda kõrvale vajan. Kindlasti natuke uhhuu - inimesi, kellega saaks koheselt kooskõla. Kooshingamise. Siiani olen neid leidnud. Leian nüüdki ja edaspidigi. 

Ma armastan tõepoolest praeguseid abistajaid. Hoolin nendest palju. ´Ma arvan, et siinkohal kõlab võib-olla naljakalt, et tööandja armastab töölisi... Kuid teisalt oma kättest ja jalgadest ma hoolin, armastan neid, ma ei kujutaks ette, et abistajatele, kes mulle lisakäed ja jalad,  oleks teistmoodi suhtumine mul. 

Pikemalt aega mõtlen ka selle üle, et võib ju olla on abistajatelgi üleliigsed töötunnid lepingus... Järjest sagedamini tajun, et konkreetsed tunnid pole ei minule ega isiklikud abistajatele head laiemas mõttes. Ta võib super abistaja olla, kuid kui ta tunnetab, et ei tee nii palju tunde tööd minu heaks, siis loobub... Kuid järsku seesama üks tund, kus ta saaks ja sooviks tööl olla, oleks mulle üli oluline oma elu loomiseks...   Ka abistajad loovad oma elusid. Ja siin tuleb küsimus, kes on kus esimene... Või see koht, et teeme nii, et mõlemad tunneksime end oma eludes esimestena. Kuid kuidas seda ametlikult hästi teha - ei tea veel ma... Südame tasandil on see kõik palju kergem lahendada... 

Siiski vajan üheaegselt mitut - mitut isikliku abistajat. Seda olen korduvalt aastate jooksul öelnud. Keegi ei tohiks enneaega mu elutempost väsita. Ega mina isegi ei tohiks väsita abistajate ütlemistest, et pole aega minu juurde tulla... Meil kõikidel on sama aeg, kus oleme ja elame omaenda elu. Elud on lihtsalt ristunud.

Kusjuures ise tunnen, et minu aktiivsus paigalseisus. Arvutis ja internetis olen, blogin ka, aga see ei ole päris see. 

Päris see on näiteks minna õue prügigi viima ,

Ah, prügimajandus on paar nädalat mõtetes sügavuti ja põikiti ja risti - rästi. Olen püüdnud aastaid prügi sorteerida. Nüüd näib aina narrimaks. Prügi on mitme kordset juures... Las see praegu olla... 

         

Olen  mollutanud pool päeva... Sedagi postitust olen väikeste aegadega kirjutanud... Kiiret ju pole kuhugile...  Mõtted ja pisimad soovid selginevad...  

Mitte tegemine on vahel kõige töisem.

Tore päev on olnud. 

Võiks veel aina kogeda nagu 12 aastat tagasi

Facebook meenutas, et 12 aastat tagasi toimus Kevadpäevade raames Meelte päev. Mina olin ka kaasategev. Näitasin ja juhendasin, kuidas jalaga maalida. Oli ka pisi näitus. Tartu kaubamaja ees.  

https://www.tiiajarvpold.ee/2011/04/moned-pildid-tanasest.html

Mäletan, et oli soe ilm. Olin ju telgis paljajalu. Tegin tööd.  Oli neidki, kes julgesid ka paljajalu võtta ja proovida maalida ja joonistada. Kellegi töö on mul siiani alles, ta ei võtnud endaga kaasa. Täiesti korralik töö lõuendil. 

Selliseid päevi, töötube võiks rohkemgi. Olen teinud ka mõne lisaks Meelte päevale. Aga mulle tundub, et siiski vähe...

Aga kas just sellist töötasu ootaksin - natukene kahtlen 😋 Kuid siis sain ka alkot - ikkagi tudengid 😂 Mäletan nagu, et mul oli küsimus, kes ära joob... Mina näiteks õlut ei ole eriti kunagi joonud ja  viimastel aastatel ei suuda üle ühe pokaali veini või shampust juua. Seda kord või paar aastas. 

Kuid siiski too päev  oli tore ja vahva. Vahel on ka selliseid pilte lõbus teha teades, et ise ei joo... 

Tänukiri on aga mul siiani seinal...

Väikene õnn ronis põrandal!

 Väikene õnn ronis põrandal. Hommikul.

Ma ei karta ämblikke. Nad toovad ju õnne! 

Ma ei karta ka õnnesid, mis on igas päevas, igas hetkes. Tuleb vaid neid lihtśalt südamega näha ja tähelepanna... 

Suur hea õnn algab väikestest toredatest õnnedest. Õnne ei pea taga ajama. Õnn on lihtsalt olemas meie sees...

Toredat päeva!

 On olnud tegelikult ka põnevad päevad. Pisut keerulised, kuid samas on huvitav jälgida, kuidas asjad rahulikult loksuvad paika.

Kodus.

Tööl.

Puhkehetkel. 

Mõnd asja, selle väikese asja korda tegemist olen ootanud kuid või aastaidki, kuid lõppude lõpuks saab kõik korda nagu peab. 

Olen hästi palju mõelnud küsimusele, kes mina siiski olen ... Mina olen mina.

Ja saan olla tänulik, et mu kõrval on olnud minu inimesed. Neid tuleb juurde. Mõni ka kaugeneb. See on elu...

Mul on nüüd oma klaver!!!

 

Eile tegin... On ju nunnukene! Mõtlesin nimi võiks olla "Värvide heli"... Silma mõõdu järgi 10x10 cm.

Värvidki rahustavad

 Soovisin täna maalida. Tegingi ühe täitsa omamoodi pildi. Esiku uksepiita lauajupist. Toomas jättis naerdes, et ehk vajad kunstiks.... Lihtsalt väikene lauajupp. Vaatasin mitu - mitu päeva ühelt poolt ja teiselt poolt. Tuligi idee. Ja nüüd lõpetasin värvilise põranda pesemisegi. 

Jupile tuli... Kui keegi tuleb homme - ülehomme nutikaga ning pildistab, siis näete. Seni mõtlen pildile nime...  

Veel mõtlesin olles omaette värvide keskel, et värvid ei valeta eal ega ole kahetoonilised korraga. Iga toon on omaette toon... Aus ja puhas. Ta kas meeldib või siis ei ole lihtsalt sinu värvitoon... Teiste toonidega võib anda  uue särava kooskõla...  Lihtne ja ilus. Alati uus ja mängib... Värvid loovad rõõmu. 

On olnudki töine nädal...

 ... nagu teadsin tulevat eelmine pühapäev...

Olen olnud hästi palju arvuti taga. Jalg on suht vässa - muud polegi. Hing seevastu vastu rahul. 

Asjadega enam - vähem korras. MTÜ TM Loovusega. Majaga ka. Alati saab paremini. Kuid praegu on parim antud.

Minu meelest just see praegune parim ongi parim alati. Sest praegu ja siin on alati. 

Laulmisegi on samuti hästi. Kui saaksin minna raamatukokku noote hangimna - oleks veel parem...

Hetkel on mul abistajatega nii nagu on, Annavad parima, kuid neil oma elu ka... Mõtlengi, kardangi, et ehk pean iseendale veel miskit välja mõtlema, et üksi olles ehk isikliku abistajata käteta - jalgadeta veel paremini toime tulla... ´Pole hullu. Tegelikult kõik on ju parim praegu. Mis asja virisen... Aind kodust kaugemale ei saa... ning ääretu internet ei asenda isekäimist maailmas, õueski... 

Homme maalin...

Hea mõelda on seda, et lapsi tuleb mu ellu aina juurde, Täna käis imearmas pisi tüdruk mul külas, kohtusime esimest korda, kuigi... teadsin teda ammu... On tore, et emmed - issid peavad mind ikka oluliseks inimeseks, kes peab lapsi nägema... 

Meeldetuletus

Grete-Alice lubas mammal meeldetuletada, kuidas lutipudelit hoida. 😍

Tema issi ajal näiteks, kui issi väike oli, sai lutipudelit pidevalt hoida. See on ju emmedel lastega päris tavaline. Kuid mul oli abiks veel mitmeid lutipudeli hoidjaid. Seegi on ju tavaline peredes, kus on kordamööda laste hoidmine. Seega, mõtlen ikka veel, kas minu puhul ongi olnud nii ebatavalist emaksolemisel...

Esimest korda hoidsin lutipudelit 11 aastasena, kui mu venna oli väike.  Eks ma siis saingi julguse, et saan hakkama lastega. 

Ma tõesti pole vaid rääkinud, et tulen väikestega toime - tulengi. Kuigi mammana olen ettevaatlikum ja samas pole ka. 

Armsadele mees-hingedele

 Kui loete isikliku abistaja tööpakkumist, siis oleks meeldiv, kui jääksite iseenda väärtuse juurde.  Töökuulutus ei ole kindlasti tutvumis ega sexikuulutus. Tehke vahet. Ei tasu küsida tööandjalt, kui suured tissid on... 

Minult küsiti. Eile.

Loomulikult küsija, 52. sai koheselt blokki. 

 Võib - olla mõnele mehele ongi ona väärtus narrilt sexobjekte tagaajada... 

Mulle tõesti ei tee enam  nalja, et mõned mehed mõtlevad, kes teab, millises näljas olen... Kuid mul neist kahju. Nad teevad ise enda marki täis.  

Mul pole aimu kah, kui paljud sellised mehed, kes tahavad ainult ühtasja, minu blogi loevad. Kuid siiski soovin neile öelda: saage meesteks. 

Õnneks selliseid pole palju. 

Vahepeal oli täitsa hea, ei aetud segi abistajat ja kabistajat - nüüd jälle trend sassi ajada, paari nädala tagant tuleb ikka mingi lagedale meesolevus, et kas neheks või sexi tahad...  See tüütab tõsiselt. Töökuulutuses otsin isikliku abistajat. Miskit siin näitab, et miski on  ühiskonnas tõsiselt viltu... 

Olen erivajadustega, kuid tean oma kõrget hinda ja väärtust.  Nii naise kui ka tööandjana.

Jälle linnuke kirjas...

.. ja  meel ka rahulik. 😋😉

Üks eelmise aasta aastaaruanne esitatud. TM Loovuse oma. Kuigi ma ei saa aru vahel, miks nii ranged kontrollid olema ja üldse kes neid miljoneid aruandmisi loevad... Aga samas on näiteks tegevusaruanded endale ka super head meenutused  eelmistest aastatest. Seega kirjutan loovalt meeleldi ükskord neid. Ja alati saab aju nagu värkendatud. 

Rahaline pool...  Selle ümber võiksin arutleda omaette pikalt mõnda aega... Olen vist palju kuulanud rahaga õnneliku suhte õpetusi 😋😍 Mõnikord on halvem, mõnikord parem aeg. On vaid firmadelgi siin ja praegu. Milleks võrrelda aastaid... ja nutta, et eile nii ja täna naa... Arvatavasti mõlemal juhul oleme ju ellu jäänud. See ongi asjade, ka rahaasjade juures tähtsam . Minna edasi. Püüda veel paremini ja loovamat... Lõppude lõpuks, elame ükskord iseendale ja kõik, mis  teeme ja soovime ja unistame, on ka  eelkõige iseendale. Kuigi näiliselt mõtleme teiste inimestele. See ka õige. Sest iseenda kaudu võime ja saamegi teiste heakski palju ära teha... 

Oli tõesti mõnus tööpäev. Kogunisti kahe juhatuse tööasjadega...

Nüüd võiks veel veidi joonistada...

Pisike tunnustus iseendale

Ühel õhtul tegime MTÜ TM Loovuse eelmise aasta tegevusaruannet, vist üleeile... ja järsku vaatasin seinakaleńdri ja karjatasin: "Idikas olen - TM Loovus ju 17" Sel hetkel jõudis mulle kohale, et olen  vedanud 17 aastat  mtü-d... On olnud hetki, kui olen mõelnud, et keeran lukku, sest minule aitab küll. Nagunii olen ainus eestvedaja ... Samas on TM Loovus on olnud olnline teatud tähtsadel ettevõtmistel mul. MTÜ on mind loonud... Ning siis ütlesin Mirjamile tantsides toas ringi, et homme on tort ja  pidu - vähemasti mina olen seda väärt.  Kes veel tunnustab tehtu eest, kui mitte ise! Eile õhtul tegimegi väikese küpsisetordi. (Kuigi viimasel ajal püüan jälgida, mida ja millal söön. On lihtsalt parem enesetunne. Kindlasti ma ei jälgi oma kaalu, olen  täiesti paras.)  Tordile sai ka vaarikamoosi!  

MTÜ loodi 7. aprillil 2006 Saaremaal Sõrve Säärel väljasõidul. Kolm asutaja liiged on ammu läinud omi teid. Mina olen miskipärast kõike kiuste jäänud ning ausalt mulle meeldib ka see väike mässamine.   Algset oli küll teine nimi LEEPÜ ja natuke teine põhieesmärk toetada puudega lapsevanemaid. Kuid usun et ka praegune tegevus inspireerib nii puudega lapsevanemaid kui ka paljusid teisi inimesi.  Sest öeldake, et mina inspireerin. Ma ei tea küll, kui palju, sest tegelikult elan oma elu iseendana ja MTÜ on osa minu elu - loomismängust.  Ametlikult sai MTÜ registrisse  15. august 2006 Tartus.

Praegune nimi TM Loovus meeldib mulle hullult. Nimeski on energiat, tahet luusa...

 Ja Kaisulind, keda ajasin taga Sõrve Säärel nalja pärast, ja lõpuks leidis Pille ta Eedenis, on mul siiani alles. 

Kaisulind nagu talismann MTÜ TM Loovusel. Alati, kui teda näen, tuleb naeratus näole. 

Asjalikult hea koostöö on aastaid raamatupidaja Leaga KS Kontorist.

Võib olla, et teeme suvel mingi ürituse raames suurema sünna - aeg näitab loovalt...

 

  

Tibu...

 ... käib ikka mammale näitamas oma supersuuri edusamme. 😍 Taas ja taas paneb imestama, kui kiiresti lapsed arenevad ja seal juures säravad. Ega see paigal istumine ei olnudki eriti mõnus... Ägedam oli arvuti, Kass Bongo...

Lihtsalt see nädal pühendun tööle

 Kusjuures ega mul polegi tööd kuhjunud, kuid soovin loovaat näha häid tulemusi.  Alati  tuleb  pühenduda sellele, mida  soov väga - väga luua.

Ka isikliku abistaja leidmine on tegelikult loov ja  ka põnev töö.  Mul lihtsalt vaja abistajat. Tean, keda ja mida soovin oma ellu ja enda kõrvale.

Elamine on üldse loov töö...         

 

    Mõnus nädalavahetus. 

Eile mitmel pool tiir. Raadilgi. Käisin papa ja vanaema haual. Nüüd süda rahul. Kuigi tean, et nende hinges hoopis mujal...  

Eile oli ka hea kevadilm lihtsalt jalutamiseks. Seegi tegi südames rahuliku rõõmsa tunde. 

Samas sai tööd teha. 

Koristatud ka.

Niisamuti mollutatud ka.

Kuuldud tänusõnu, kuidas olen noore inimese iseenda muutmist mõjutanud... Seda on alati hea kuulda. Olen omakorda tänulik ja rõõmus, et noored julgevad öelda  aitäh lihtsalt sõnade eest. Vahel mulle tundub iseendale, et õpetan liiga palju, kuid samas jagan siiski vaid oma kogemusi...

 Huvitav, kui palju peab tööpakkumisi ripputama, et kohtuda õnneliku inimesega,  kes tahab tööd isikliku abistajana... Järgmine nädal panen kõikjale. Mul endal hakkab juba kummaline ja imelik... Varsti saangi ise endaga hakkama, olen jusrkui iseendale isiklik abistaja ja kõige parem veel. Ainult, et selle eest ei saa ma tasu, kuid kõike muud head ja paremad küll. 😉😁

Nali naljaks,  kuid tühimikud  on lihtsalt tüütud. Mul oleks ja on targemat teha, kui vaid tööd pakkuda uutele abistajatele...

Või on see, et ma pingsalt mõtlen ühele asjale... Nüüd lasen nädalavahetuseks lahti , teen muud ka...

Taaskord isiklikest abistajatest ehk Kuldvõtmekesest

 Soovin ikka veel leida uusi isiklikke abistajaid või  siis ühtki lahedat inimest, kes jääks  püsima kauemakski. Vahet ju pole mitu neid tuleks . Nagunii on abistajate otśimine järjepidev, aind vahepeal peatub. 

 Hetkel on veider olukord. Kandidaatidel, kas juhtub isiklikult midagi või nad lihtsalt kaovad silmapiirilt või mind on mõne eest hoiatatud, et see inimene tarbib palju alkoholi... Otse loomulikult alkoholikust isiklik abistaja minule ei lähe mitte. 

Ausalt ka, ma ei heita meelt. Tean, et peagi tuleb mu ellu isiklik abistaja, keda tõeliselt vajan.

Veel mõtlen aina veel, et isiklik abistaja abistab küll füüsiliselt, kuid samas jäetakse tahaplaani see teadmine, kui   palju ta aitab füüsilise abiga erivajadustega inimese vaimsete võimedele kaasa. Hingele. Olen sellestki suht palju rääkinud - kirjutanud. Füüsiline on lihtsalt baasvajadus elus püsida. Kindlasti on neidki, kes on sellegagi rahul ja õnnelikud. Midagi pole katki. Aga on neid, kes soovivad veel rohkem sõna otseses mõttes  elada. 

Tunnen ise, et suuda(ksi)n veel rohkem, kui mul oleks täpselt siis inimene kõrval, kui teda vajan. Ja seda  mitte ainult kolmel söögikorral päevas näiteks. Muide, valla ehk ametlikke tundide poolest saaksin iga ööpäev aastas viis tundi abistajat enda heaks kasutada - see mul väljaarvutatud. Tõsi, ma kasutan mõni päev vähem, mõni päev rohkem tunde. Kuid siiski... Mõelgem edasi... Tahan hakata täiendama Kuldvõtmekese raamatutki file:///C:/Users/Tiia/Downloads/Kuldv%C3%B5tmekese-ivt%20(3).pdf . 

Kui  nö tava inimesel on assistent või kes iganes - on see nii loomulik. 

Kui puuetega ehk erivajadustega inimene vajab isiklik abistajat, on see automaatselt ah ja oh, jumal hoia, mida veel. Aastakümmend on see nii olnud. Aeg oleks ehk suhtumist muuta... 

Hetkel on omamoodi narr see, et nappe tunde ja tundide jaoks rahagi on, kuid puuduvad inimesed, kes tahaks isikliku abistajana lahedale tööle tulla. Ma poleks seda uskunud, et see hetk tuléb... Et inimesed ei jõua isegi proovipäevadelegi...  

Saan aru, seda tööd on vähe väärtustatud jne. Oi kui palju on  veel tegemata tööd sel teemal. Mul on mõttes siin ka teha nii mõnigi asi. Mõtlen. Viimastel nädaladel olen Jüriga just abistaja teemadel vestlenud. 

Näide. Me maja ukse kiip parandati, oli katki, - hea meelega oleksin täna juhatuse liikmena läinud välja, kuidas hästi kiibimees parandab ja nõnna edasi... Ei saanud, sest isikliku abistajat ei olnud... Hea on see, et sain majanaabreid paludes kiibimehele ehk parandajale ukse alt lahti. Ja tegelikult mind ega teisi juhatusest polnudki vaja, Asi on põhimõttes. Ja siis küsib majarahvas, kas pean üksi asju ajama, nagu ei saa ju - see tunne aegajalt mul küll. Vahel on see küsimus hoopis teises valguses - juhatus on meeskond. Aga praegu uksekiibiga tuli kogu meeskonnatöö suurepäraselt välja. Ka abistajata. Aga ikkagi... 

Fonolukku ka mul pole Mis lahendaks palju hetki, kui mul isikliku abistajat parajasti ei ole...

Olla või mitte olla - selles on küsimus. Läbi aegade.

Mina soovin olla.

Olla veel õnnelik ka. 

Lihtsalt nii on mõnusam olla.

Olla parim versioon iseendast...

Mind tänati, et olen parim versioon iseendast. "Elujõu käsiraamatu"  autor Kairi luges minu raamatut "Kohvi jalaga, palun..." 

On küll tore tunne, et Transunity Akadeemias on võimalik kohtuda nii paljude säravate inimhingedega. Mul on järjest rohkem tunne, et ma ei olegi nii loll nagu arvasin - nali, kuid... Tõsisemalt, võib olla näen mina universumitki natuke  teistmoodi. Omamoodi. Nagu näen  maailma oma silmade läbi... Samas toetame üksteist läbi iseenda kogemuste jagamise. 

Jäin mõtlema, mis hind on olla parim iseendast... Kas võib praegu veel kiita või kas tasub selle üle hoopelda või lihtsalt mängeldes oma elu elada... Ma tean, kuidas võin loobuda kas või pisiasjadestki ja kui leebe olen mõeldes teistele , unustades end... Kas see ongi olla parim enda jaoks...

Täna oli tõsine tööpäev. Maja teemade ja asjadega. Mul saab õigepea korteriüritu juhatuses olla aasta... Vahel tundub mulle, er poleks suutnud teha, siis jälle - issake, kui palju tehtud... ja samas silmaga on näha ikka veel tondiloss. Kuid näen juba uhke lossina. Aasta tagasi soovisin endale maja, kuid unustasin soovi ette kirjutada isikliku nunnut maja, Saingi üle öö 24 korteriga maja, mis pole ka nunnu, kuid on siiski kodumaja, mida kogunisti armastan. Omamodi. 

Homme uus päev. 

Ja taas anda iseendale parima.

Ja ükskord saan ka isikliku nunnu maja... Uue kodu tähendab...

Rõõm ja kurbus

 On rõõm, kui sünnitakse.

On kurbus, kui suretakse. 

Rõõmu - kurbuse vahele peab jääma kindla peale vahva ja lahe mäng.  Ainulaadne elumäng. Mäng, millel on üks võitja ja ei ühtegi kaotajat. Mõni mäng kestab kauem, mõni lühemalt aega. Mängu pikkus tavaliselt ei teata, või arvatakse, et ei teata... 

Iga mängu lõppu me ei taha tavaliselt teata, tahame ikka lõpule mitte mõelda..., Lükkame edasi... Et mängida veel ... Igasuguseid mänge...

Elumängu kaja ja sära, vahel tuhmgi sära, jääb kajama ja hõljuma maa - taeva vahele. Paljude hingedesse, kel veel lust siin maailmas elumänge mängida... 

Mul on  olnud aprill kuidagi nukker ... 

Vanaema... 

Papat pole paari päeva pärast juba 15 aastat... Uskumatu..  Praegu näib ta elumäng hoopis teisiti... Ja  mul on tunne, et papa elumängu mäletan mina ainsana kõige rohkem ... Ja siiski tean kõik maapealsed elu mängud kaovad ükskord igaviku...    

Ja abistaja Laura, kelle elumäng katkes aasta tagasi... Vägagi poole pealt... ´Aga võib olla ka, et mitte... 

Mis reegel ütleb, et surm on kurb... Kui usume, et hinged lähevad kuhugi taeva ja hakkavad kedagi meist kaitsma... hoidma... Võib - olla kurvastame vaid endi pärast, kuid... Aja möödudes saame aru, et võime ja peamegi rõõmsad olema, sest meil elumängud kestavad.

Palju rohkem on minu elumängus sündimisi. See on tohutu õnnesära. Lähedasemaid ja natuke kaugemaid  õnnesärasid. On ikka ülimalt hea meel, kui oma mäng ristub teiste mängudega või ka vastupidiselt. 

Lahe tunne on esimese uudisensa lugeda arvutis, et on sünfinuid väike imeline hing. Sel hetkel on küll järgmine soov, et see kuri maailm saaks paremaks... Tänane hommik oli taas selline. 

Võrratult imeline.

Maapealseid ja taevaseid imedemängud ei lõpe vist iialgi...

Seda soovin uskuda.  .  

LENDAV RATASTOOL võib küll olla, KUID...

 

Täna sai mulle vägagi selgeks Kaia - Liisat kuulamas käies, kui tulevikus ongi lendavad ratastoolid ja polegi ühtki takistavat tänavaäärekivi näiteks, siis inimese psüühika on ainult tema enda teha või ehk siis tervendada, kas ta julgeb tänavakividest üle lennata või mitte. 

Olen sellist arvamust jaganud aastaid ja aastaid. Füüsiline maailma kohandamine on vaid üks võrratu mängureegel. Kuid kui mul ikka ei ole julgust minna ja olla ja lihtsalt õnnelikult elada, siis ei aita mitte üks super füüsiline kohandus. 

Kõik algab  meist endist. Iseenda seest. 

Usun, et maailm muutub tundmatuseni. Paremaks. 

Üks asi vaid ei muutu - inimese tegelemine iseendaga.    On inimesi, kes oskavad seda hästi. On, kes õppivad alles. On neidki, kes ei soovigi iseendaga tegeleda. See pikem jutt. 

´

Ma usun , et mina oskan ning õpin järjest juurde iseenda sisse vaatamist. Iseendaga töötamist. See meeldib mulle. On  nauding. 

Kuid armastama peab kõiki ja kõike.

Täna oli minu päev. Spontaanselt sai  hakatud eile tänast paika panna. Pool päeva tuli just selline nagu tuli, just täna. Mirjami ja Karoliine abiga. Nautisin täiega kevadet ja oma olemist.

Mul oli veel Otto, kellest saab kindlasti hea abistaja. Täna läksime kohviku Reval Cafe. 

       Tänane munade hommik. Tegelikult  on vähe hommikuid, kui saan hommikumantlis sassis juustega kohvi juua. Aga ehk sellepärast, et selliseid hommikuid pole just palju, siis panengi tähele, kui ilus päev võib tulla... Eile värvisin mune. See oli loov rõõm. Vähendas kurbi tundeid, mis oli eile mu sees. Ikka igakord enne munadepühi unustan, et varsti tuleb mune värvida ja vaja ka õigeid värve osta... Mul siiski vahva, et mu munad on omamoodi lihtsad, ilusad - ja minu enda jalaga joonistatud. Ja mitte üks muna ei läinud värvimisega katki.

Sain täna energiat ja häid mõtteid uueks nädalaks. On vaja rohkem tegelema  hakata Kuldvõtmekesega ehk IAT-ga,  majaasjadega... Ja kindlasti kirjutan märkmiku, et tee äge ja üllatav munadepüha 2024... 

Pole mitu päeva bloginud...

 Elan.

See vaikimisaeg on olnud aeg endale. Ka sellist hetke on vaja. Vaja kõige rohkemgi. Sest kogu elu elame iseendale. Vähe mõtleme sellele. Tihtilugu ajame, miks ei saa luua oma elu, ajame oma elu vastustust teiste kraesse... 

 Püüan mõista ikka seda.  Tähendab teisi inimesi mõista.

Minuni on jõudnud arusaam, et lõpmatult püüda seda mõista, mõjutab minu olemist lõpuks. Jooksen kokku. Hakkan isegi kahtlema , kas saan hakkama...

Seda pole vaja.

Siis tulebki end teiste eludest välja lülitada, et olla edaspidi ikka teistele olemas. 

Nii lihtne  see ongi. 

Täna 45 aastat tagasi oli lumetorm õues... Mu vana lahkus vikerkaarele... Mina sain enda meelest korrapealt suureks. Hakkasin püüdma tõsiselt oma  elu üle järele mõtlema. See ongi parim õpetus vanaemalt mulle. 

Eks mõtlen oma elu järele täna ja hommegi. Mõtlen usutavasti elu lõpuni. Seega aastaid veel...

Võin tunduta mõni hetk halb või mõtetu, kuid siiski olen inimene. Naine. Oma elu printsess. Tean, et armastan rohkem kui vihkan. ..

Nüüd hakkan mune värvima.   

Ausalt ka, mul on hetkel normaalselt hästi. Alati tahan paremat ja saan paremaga hakkama.

Häid kevad ehk munade ehk ülestõusmispühi

 

Täiesti tavaline argipäev, kuid...

 Midagi erilist ei olnud. 

Oleksin isegi rohkem suutnud teha. Võtsin asju rahulikult ja naudinguga.

Praeguseks hetkeks võin siiski mõelda, et oli ikkagi asjalik ja väga õpetlik päev. Sain täna aru, millises külluses ma elan. Päriselt. Külluses saab luua paremat küllust juurde... 

Muide, täna oli ka laulutund. Mul on noodid olemas, kuid vahel ei taha suust välja tulla... Tegin uut harjutustki... Aga 11. aprillil saab kaks aastat, kui esimest korda läksin Germani tundi   https://www.tiiajarvpold.ee/2021/04/esimest-korda-elus-laulu-haale-tunnis.html  Mul ei olnud aimugi siis, et laulutundidest saab mulle kasulik ja imeline teekond. Kahe aastaga olen selgeks saanud kolm laulu, esinenud kolmel kontserdil, esimesel kontserdil küll luuletustega. Arvan, et kümmekond nädalat on selle aja jooksul vahele jäänud, kui tundi pole olnud. Muidu iga nädal poolteist tundi. Mustmiljon korda harjutust no-nii-no-nii-no... See on trenn. Mitte vaid häälega, vaid kogu kehaga.  

Germani ja minu mõtelained on küll samal sagedusel. Vahel arutame asju, hästi palju julgustab ta mind. Mitre vaid julgustab, aga väärtustab mind. Mina teda´ka. See on õppimise klass omaette. 

Olen väga õnnelik ja tänulik, et julgesin esimesse tundi minna ning German tahab minuga siiani tegeleda. 

Kolmandat laulu kuulete varsti. Täpselt millal - veel ei tea. 

Järgmine tund hakkame vaatama uut laulu. Mis laulu - ei tea isegi ma veel. Nii palju laule võiks ju laulda... 

Ei või jaa... mõlemad vahetevahel keerulised öelda

 Ükskord ammu aega tagasi tegin EI ja JAA  koolitusi. Ma tean, kui keeruline on üheaegselt ei ja jaa  öelda. Päris elus on see  keerulisem kui teoorias. 

Täna harjutasin hoolega taaskord jaa - ei ütlemist. Mitu korda. Tegelikult seda teen mina küll päevast päeva. Vahel ei pane seda tähele.  Igapäevane asi. 

Ühesõnaga, üks vana kassihärra vajab uut kodu, Hea on, kui aiaga kodu, kus saaks käia õueski. Ta on harjunud vabadusega. Kassihärra (15 a) on hetkel kätte saamatu. Küllap tunnetab ära, et jääb kodust ilma. Tundub natuke metsik. Kui keegi blogi lugejatest soovib ´Kassihärrat, andke kiiresti mulle märku, edastan kassi perenaisele, kes kolis uute koju.

Lubasin küll ise päästa kassihärrat. Kuid kuna ta natuke metsik (vähemasti hetkel) ning nagu aru saan, siis vaba kassihing, siis kahtlen, kas ta kohaneks kõrges vanuses kitsas korteris. Pealegi Kass Bongo ka on... Kassihärra ei soovi vähemasti ühe oma pere kassiga sõbralikult suhelda... 

Olen küll alati lahke ja ka tihti päästja rollis, ütlesin ära. Nii kurb kui see ka ei näi. Eile oleks võtnud, kuid Kassihärra ei lubanud end kinni püüda... ja tänagi mitte. Saan nii paljugi tema heaks teha, et kirjutan ka, et vajab uut armastavat kodu. Perenaine Diana olevat küll võimalusi otsinud... Mina ei tahaks uskuda, et ühtegi head võimalust Kassihärrale ei leiduks... Või on ta tõesti kass, kes kõnnib omapäi. Vaba kassihing. 

Mul on õigepisut paha tunne, et ütlesin viimasel minutil ei.

Samas ehk ütlesin jaa paremale kassielule, mis sobib rohkem talle.

Ja Kass Bongo hoidis Kass Pätut... Kassikülaliste vastu ta eriti lahke pole olnud... 

Kas nali või mitte, kuid naudin praegust hetke

 

 Kesköö paiku mäkerdasin viimasele usb plaadile, mis esikust üle jäi. Minu meelest väga huvitav maali alus. Puidu peale maalida õlivärvidega... 

Paar tundi nautimist ja sai vist täitsa korralik ja kena pilt. Mulle endale meeldib küll.

Esiku muutus, ei ole päris valmis. Järgmine nädal püüame remondimees Toomasega liimitleda. 

Esik enne. Piltidel isegi parem väljanägemine, kui päriselt oli. Hallitus laeservades... 7 aastat oli esik kollane...

 Esik nüüd. Totaalne muutus 😋    Mulle väga meeldib. Kui veel ukse ümbert saab korda, mis on tegemata kuusteist aastat - siis võiks lakke hüpata küll. Nokitsemist jätkub küllaga veel...

Märtsi alguses ei osanud ma uneski näha, et märtsi lõpuks on esik remonditud. Kuigi teadsin ammu, et tahan  esikus uut välimus ja hallitus ära.. Oli veel üles kirjutatud see soov (Kirjutan soovid - unistused märkmiku, üksikasjalikult ja põhjalikult, siis võib isegi meelest minna, aga vahel sirvin märkmiku, ja siis näen, kui palju soove on juba käes... Isegi ei saa aru, kuidas need tulnud... ). Mul polnud remondipoisigi, kõik aina rääkisid... Võtsin asja rahulikult. Ja siis ups - tänu minu tööpakkumisele ilmus Toomas... Soovisin isikliku abistajat, leidsin remondimehe... Hästi huvitav lugu. Abistajat konkreetselt veel pole, kuid mu esik on uue kihvti ilmega.

Universumil on tihti päris naljakad ja ootamatud keerdkäigud. 

Eile mäkerdates mõtlesin, kes siis olen lõppude lõpuks, kui ma ei ole pühak... Tavaliselt ma ei kommenteeri tihti, aga tegin eile seda. Jüri tiimiga on teinud  saate "SandidHoos" https://www.youtube.com/@SandidHoosPodcast/featured  ...  Esimesel hetkel oli mul tõrge sõna "sandid" vastu... Ei olnud see, mis kutsuks mind... Ma ei ole elus suutnud sandina tunta . ega ka invaliidina... Mulle näib eriti viimastel aegadel, et nende sõnadega on aeg kuidagi seisma jäänud... Vahepeal kadusid küll ära, nüüd kuidagii tagasi tulnud... Mina eile kommisin näoraamatus hästi lühidalt Jürit...  Ma ei saanud vaiki olla, lihtsalt soovisin aind  oma tõde välja öelda...  Jüri vastas naljaga pooleks, et mina pole ka pühak... 

Jah, ma pole iialgi mõelnudki, et pühak. Minu meelest pühak on kindlas raamis. Mina pole raamis. 

Sellepärast hakkasingi mäkerdama. Maalides mõtlesin, kes ma siis olen...

Mina olen Looja. Oma elu Looja.  Küllap inglid aidavad mind oma lugu luua.

Sandina ega invaliidina ma poleks suutnud oma elu luua selliseks nagu mu elu on.  Nendes sõnades pole mu jaoks energiat. 

Podcast on aga hea, väga hea idee. Selle vastu idee mina ei ole. Vasrupidiselt. Lihtsalt see õnnetu sõna  "sant". Saan ka naljast aru... Meenutab "Nunnad hoos".  Nunnadki ei tahtnud tegelikult olla nunnad , vaid ikkagi õnnelikud naised. 

Nüüd on minu poolt ka reklaam erivajadustega inimeste pocdcast´ile tehtud!

Maalides on ikka hea ka maailma asju mõelda... Eriti öösiti...