Ma ei soovinud eriti sotsmeedias kellelegi naistepäeva. Mitte sellepärast, et ma ei hooliks meist ehk naistest... Hoolin väga. Iseendast ja teistest naistest. Mulle tundus, et on lihtsalt sõnad "head naistepäeva", kuid südames soovisin hoopis rohkem öelda...
Ma ei tea, kui paljud naised võtsid aja ja mõtlesid iseendale sügavuti... Või mõtlesid korraks, kas mehed lilli toovad...
Mulle ükski mees ei toonud lilli. Teadsin seda ette juba. Korra eile mõtlesin, et kingin iseendale roosi, kuid ma ei käinud täna poes. Mõnel heal päeval ostan siiski lilleõie, sest mina naisena olen seda lihtsalt seda väärt. Olen iga päev enda rõõmuks naine.
Või naised mõtlesid, et tööd palju, aega napib, lapsed vaja lasteaiast tuua, kõik poodides kallis, üleüldse kellele mind vaja ja elu pekkis... Ja nii edasi ja nii edasi...
Teate, mina tean nüüd mõned head viimased aastad, et aega on . Aega on täpselt nii palju on kui on. Rabelemisega või paigal olemisega ei tule aega juurde ega vähene. Paar minutitki endale võtta, pole patt. Vastupidi, see on vajalik, et olla särav naine.
Kellele loodab naine... Ta ei taha tunnistada, et ta loodab eelkõige iseendale. Alati. Mitte kellelegi teistele. Kuigi ta arvab, et loodab mehele ja lastele, ämmale või emale , äiale või isale, sõbrale või armukesele, ükskõik kellele. Ja siis ollakse pettunud, kui lootus luhtus... ´Ja siis tunneb hirmu, et appikene, ta ei saa naisena hakkama.
Saab küll. Tahet vaja. Julgust ja sära vaja.
Kõik mitte uskumised endasse on mulle pagana tuttavad. Päriselt ka.
Kuid nüüd kaugenevad järjest rohkem minust... On hetki, kus minagi kipun unustama, et lootma pean eelkõige iseendale. Siis tuletakse seda meelde kellegi kõrgema poolt. Ära harju ära, et keegi mu kõrval koguaeg... Isegi mitte isiklikke abistajate lisakätega... On hetki siin ja praegu, kus olengi iseenda perenaine ja pean teadma, et saan hakkama... Just selline hetk seisab mul kolm päeva ees. Kolm päeva võib tunduta pikk aeg, samas on ainult hetk. Mul pole suht kaua olnud sellist hetke, et kõik abistajad ja sõbradki elavad ka omad elusid. Ma ei saa neid keelata, sest nemadki loodavad ja loovad ise omad elud. Nagu minagi.
Küll tulen toime. Muide, kõige kauem olen olnud üksinda kaheksa päeva kunagi ammu ning jäin ka ellu! Praegu meenus see... Hea iseolemise õppetunnid...
Ainult mul on natuke keerulisem olla naine , kes usub endasse ja kes end väärtustab naisena. Sellest olen kirjutanud ka juba päris palju... Aga ega ma ei tea ju, kui keeruline on teistel naistel end väärtustada ja endasse uskuda. Lõppude lõppuks iga naine teab seda ise, vastustab ja otsustab enda eest ise.
Oleme siis üheskoos kergesti armastavad naised. Elu on tulvil armastust, armastus on meie sees ja meie ümber. Armastus on kerge. Kui osata armastavat elu kergusena näha.
Võin öelda, et paarile mees-sõbrale tulin täna meelde - seegi hea saavutus. Naistega suhtlesin täna tõesti rohkem meie - päevast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar