... oli kraanikausis... Lõhkusin ühe hoopiga armsa pisi klaasi. Talderk kukkus peale - ja miljon üks kildu jäi klaasist järele...
Õnne ju vaja!
Nüüd peab lihtsalt tulema midagi head... Kuigi mul ongi hästi. Probleemid on huvitavate lahenduste jaoks.
Täna on olnud vastuolude päev. Rõõmud, lahendused, naerud, kurbused, loobumised - kõik ühes päevas. Ja mina olen tänulik selle keskel, et minuga on hästi.
... kui harjutasin taaskord oma laulu:
Vaiki
Kuula
kuidas hing
Laulab
Mõnda aega olen mõelnud selle üle, miks ei leida elu armastust. Minagi ei leia. Sest ma pole ka teda eriti otsinud... Vabandusi selleks võin tuua iseendale sadu ja sadu... Kuid nüüd juurdlen selle küsimuse üle, kas mina ise soovingi olla kellelegi tema elu armastus. Päriselt. Kas või hetkeks. Sest elu ongi hetk siin ja praegu.
Bongo jälgis TU Akadeemia loengut toitumisest ja unest. Ega jah, söömisega on tal probleem, ta meil ju ülekaaluline... Tõsiselt. Samas on ta endaga väga rahul.
Eile Psühhodraama sünna Loteriis - Allegriis sain koos päevalilleseemnete kotikesega väga loova tähendusega sõnumi, mis lühidalt: Loosi saajal on suurepärane võimalus katsetada, kuidas mõjutab päevalilleseemne lõpp-produkt psühhodraamat ja patent võtta tulemusele.
Psühhodaamas teatavasti juhuseed toimivadki. Ka naljaga. Minu oma 15 aasta kogemus. Juhuslikku pole olemas.
Universumis pole samuti mitte midagi juhuslikku. Kõik sujub täpselt nii nagu peab, nagu soov ja nagu kõrgem võim kuuleb ja teeb üllatusi... Ise küsimusi on see, kas oskame kõrgemat poolt üllatusi ja imesid vastu võtta ning enda elust luua võlumaa... Või jääme kinni, et meiega ei juhtu eales midagi, ammugi veel midagi head, mis esmapilgul tundubki võimatu.... Kahtepidi on võimalik edasi minna, kas juhtunud on mingi märk või lihtsalt loterii nagu eile...
Mul on ammu mõttes , kui ma suuda(ksi)n siduda psühhodraama ja inglite maailmad ja kohtumised, ja sekka veel värvegi, üheks siduda, siis ongi minulik katsetus tulemuslikult olemas, kuidas iseenda võlumaal õnnelikult elada - oi milline patent saaks olema... 💖😉 Kõikidel on ju võimalus ju elada iseenda võlumaal... Ehk on vaja inimesi natuke julgustada...
Usun, et eilne ja tänane üllatad hetked sosistavad minuga päris kõvasti, et mine aina edasi... Nüüd on märkmikud, kuhu kirjutada... Ning kui jalg väsib, teha jalavann, lihtsalt naudita elu...
Tartu Psühhodraama Instituudil https://psyhhodraama.ee/ oli 11 sünnipäevapidu 1920-nda stiilis.
Ettevalmistus oli hästi lahe. Mina näiteks uurisin, millal tuli moodi küünelakkki... Mul on küll suur kogus kaelakeesid, kuid mul ei leidunud sobivat pika kaelakeed... Kleidi leidsin oma kapis, eelmise sajandi lõpust. Päriselt. Minu meelest sobis suurepäraselt.
Viimasel hetkel avastasin, et ratastool on vale, pole 20-nda oma... Kuid ma loodan, et keegi ei pannud tähele ratastooli. ´
Mul on ikka ägedad abistajad, kes viitsivad ja soovivad vahel kaasa mängida ja ollagi minuga sarnaselt riides. See annab me väikesele tiimile kohutavalt palju särtsu juurde Nii mina kui isiklik abistaja tunneme end hästi.
Täna 17 aastat tagasi ostsin esimesed õlivärvid ja esimesed 2 lõuendit. Homme 17 aastat tagasi maalisin oma esimese maali. Praegu on pooleli maal mille idee sain laulult "Mis värvi on armastus?" Maarja-Magdaleenas. Ma tõesti ei tea mis värvi on värvide armastus, kuid ma usun et armastus on südame värvi. Arvan et ma olen kõik oma maalid teinud südamega...
Iga hetk kevadel väärib armastust 💖
... tööpakkumise. Nagu eelnevast postitusest võib ehk näha. Mulle tundus endale, et minul on kopp ees sellest mämmutamisest, et abistaja abistab füüsilistes toimingutes, millega ma ise hakkama ei saa... 22,5 aastat seesama - kaua võib. Kui keegi tahab näiteks koristajat oma majja, siis ta ju ei toonita, millega ta hakkama ei saa. Ta lihtsalt soovib abi, et jõuda ja jaksata natuke rohkem teha ise. Mul on õigepisut teisiti, kuid lõpptulemus on ju sama...
Tundsin, et tööpakkumisesse vaja oma enegiat juurde panna. Mind ennast rohkem.
Isiklikult soovin mõndagi uut teha... Või kas päris uut, kuid siiski mulle on hakkanud meeldima see väljend, et miski ei jää pooleli ega saa sama kohapealt jätkata, tuleb lihtsalt hakata uuesti looma ja tulemus võib olla hoopis teistsugusem algselt plaanist.
On siin ja praegu, millest elame.
Iga hetk on uus.
Aega ei saa ju mitte kuidagi moodi jätkata... Ajahetk uus alati...
Nii põnev on igas hetkes püüda edasi minna...
Täna Maarja-Magdaleena raamatukogus avasin oma 80. näituse. Ma olen uhke, tänulik ja õnnelik ja mis iganes veel... Mul ei jätku sõnu, mis tunne mul praegu hetkel on! Õues on kevadetunne ja tõsiselt - hinges on ka!
Isegi raamatukogu viivat keerdtreppi mööda sai 2 korda üles-alla käia. Jah, ma tean, et mõni ütleb jälle et ei ole ligipääsu. Saan aru, et mõnele ei olegi. Teiselt poolt ma saan aru, et on väga vana maja, mida kirikogudus renoveerib ja milles on ka rahvamaja. Igasse majja ei saagi lifti olla, siis kaob see vana hõng ära... Raamatukogu juhataja Pireti esimene jahmatus oli, kui hakkasin näitust planeerima - aga meil on keerdtrepp! Minule ja isiklikule abistajale Kristile see õnneks takistus ei olnud!
Näitus sai jällegi nagu vanaema elutuppa, kus on igivana tapeet ka. Väga originaalne näituse koht taaskord! Veel meeldis koostöö Ilmariga, kes laulis. Esimene laul läks ikka super hästi kokku minu maalidega - "Mis värvi on armastus?".
Aitäh Maarja-Magdaleena inimestele nii sooja vastuvõtu eest, mis oli avamisel 💖
Täna sai Kass Pätu ära minekust kuu... Siiani tunneme me kõik, et keegi on puudu...
Näiteks hommikuti paar nädalat käis peast läbi, miks Pätu ei tule kraanist vett jooma...
Mõtlesin ka, miks wc - paberirull püsib tervena... Pätul oli kombeks paberirull ilusti lahti harutada oma kakapotti. Korralik kass, kraabis wc-paberi liiva peale ja siis oli endaga rahul. Mina aga pahane. Ta võis päevas mitu rulli varastada, kui rull jäi käpa ulatusesse...
Nüüd tasapisi hakkab harjuma, et polegi paberi võtjat...
Kass Bongo ei tee kumbagi - ei joo kraanist ega varasta wc-paberit.
Autoga meeldis sõita Pätule, kuigi seda sai vähe...
Üks kassihing võib nii palju häid ja imelisi mälestusi luua... Tema eluaeg ei saanud sellest arugi... Pätu vist lõhkus kõige rohkem lillepotte ...Ütleme siis nii, et kõrgem jõuallikas paneb mind ikka ja alati proovile. Igal uuel päeval... Vahest vähem, vahest rohkem...
Mõnikord tundub, et olen tüdinenud kõigest omas elus - päriselt ka. Ma ei luuleta hetkel. Ja siis tuleb jälle nagu hüüe: õpi kannatlikkust veel ja veel, tegelikult on kõik hästi. Kurat küll, kui palju veel õppima kannatlik olema... Ma ei sure arvatavasti iial, kui uskuda vanasõna: kes kannatab, see kaua elab. Elangi. Alla ei anna. See oleks liiga kerge mäng eluga. Armastan lapsest saadik keerukamaid mänge.
Iga päev võib - olla naistepäev ja mamma päev, aga ka lastepäev 💖 Üllatuste ja armastuse päev 💖
Mulle kingiti kaks vaipa. Suuremaid vaipu, ja ühte veel punakat toonis, olen soovinud kaua - kaua.... Nüüd mul ka naistepäevalilled vaibal - on ju äge!!!
Ega ma niisama kinke kätte ka ei saanud. Pidin pool päeva mõtlema, mis pagana vana asja pean minema viskama ja siis saan kohe uue asemele... Mingeid muid vihjeid ei antud. Viska üks asi välja... Mäng läks huvitavaks eriti õhtul. Uued asjad on ukse taga, enne tuppa ei saa tuua, kui mina ütlen, mis vana asja viskan kohe välja...
Pakkusin absoluutselt kõiki asju, mida tahaks vahetada kunagi ja mida mul veel polegi... Lõhutud talderkust kuni laelambini... Täna lõhkusin üle pika aja taldreku, Õnne vaja. Ja oh-sa-ime - õnn tuligi tuppa!!!
Küsisin mitu korda Gretelt ja Getterilt, kas nemad teavad, mis asjad ukse taga on... Tüdrukud naeratasid, nemad ei tea mitte kui midaggi...
Äkki tuli lambist pähe, et vaip...
Oligi üks vaip, millest loobun... Kaks vaiba sain aga asemele... 😀
Öeldi küll, kui ei meeldi, siis ei viska vanat ära... Oh jummel, nägin tunde mõtlemisega vaeva ja nüüd jätta kõik vanaviisi - oi ei... Ja kuidas veel meeldivad.
Kõik rasked küsimused on lihtsad. Nagu täna just öeldi, et on lihtne asi...
Nii on elus väga paljude asjadega...
On küll lihtsalt suur rõõm, et on lapsed 💖😊 Kuigi võib nende pärast ka vahel end hulluks mõelda...
Vajan isikliku abistajat/isiklikke abistajaid, kelle tööülesanne on mind füüsiliselt abistada toimingutes, millega mina ise toime ei tule. Naljaga pooleks, kuid siiski tõsimeeli võin öelda, et isikliku abistaja on mu käed ja jalad, sest elan täisväärtusliku, aktiivse ning loomingulise, kuid väga tavalise naise erilist elu.
Diana: Sind koheldakse nagu päris inimesena ja sinu endana, mitte asjana. Tänapäeval on see pagana haruldane.
Erika: Tiiaga ei hakka kunagi igav! Saab nalja, uusi oskusi ja tutvusi, saab trenni, kodumaad avastada jpm! Mõnus on see, et ise ei pea eriti mõtlema, kõik öeldakse ette.
Mirjam: Tiiaga on alati vahva, ma ei tea teist nii toredat ja paindlikku tööandjat!
Kristel: Mulle meeldis, et Tiiaga oli töösuhe koostöö nagu inimene inimesega, mitte võõra ja käsutäitjaga.
Egle: Olen tänulik, et sain kooli kõrvalt teha tööd, mis seondus ka minu erialaga. Õppisin sel ajal nii mõndagi - nii vaimselt kui füüsiliselt. Lisaks olen väga tänulik ka paindlikule graafikule.
Hanna-Liis: Tiia juures töötamisel on kindlasti põhilised märksõnad paindlikus, vaheldusrikkus, samas ka tore kodune rutiin.
Karoliine: Väga paindlik töögraafik ja pole sellist tunnet, nagu läheks tööle ja teeks tööd, vaid nagu läheks sõbrannale külla ja saab toredaid asju koos teha.
Palun küsi lisainfot ja võtta kontakti, kui oled huvitatud ainulaadset tööst minu isikliku abistajana: kirjutades tmloovus@gmail.com või tiia@lux.ee, helistades telefoninumbrile 5529317 (vastan sõnumitele ka)
Heakohtumiseni!
Üksinda kodus. Õigemini Kass Bongoga.
Päev sujus ilusti. Võtsin rahulikult. Töine oli. Kodukontor töötas tublilt. TM Loovuses korrastasin asju. Maja asjadki vajasid teha.
Ma ei soovinud eriti sotsmeedias kellelegi naistepäeva. Mitte sellepärast, et ma ei hooliks meist ehk naistest... Hoolin väga. Iseendast ja teistest naistest. Mulle tundus, et on lihtsalt sõnad "head naistepäeva", kuid südames soovisin hoopis rohkem öelda...
Ma ei tea, kui paljud naised võtsid aja ja mõtlesid iseendale sügavuti... Või mõtlesid korraks, kas mehed lilli toovad...
Mulle ükski mees ei toonud lilli. Teadsin seda ette juba. Korra eile mõtlesin, et kingin iseendale roosi, kuid ma ei käinud täna poes. Mõnel heal päeval ostan siiski lilleõie, sest mina naisena olen seda lihtsalt seda väärt. Olen iga päev enda rõõmuks naine.
Või naised mõtlesid, et tööd palju, aega napib, lapsed vaja lasteaiast tuua, kõik poodides kallis, üleüldse kellele mind vaja ja elu pekkis... Ja nii edasi ja nii edasi...
Teate, mina tean nüüd mõned head viimased aastad, et aega on . Aega on täpselt nii palju on kui on. Rabelemisega või paigal olemisega ei tule aega juurde ega vähene. Paar minutitki endale võtta, pole patt. Vastupidi, see on vajalik, et olla särav naine.
Kellele loodab naine... Ta ei taha tunnistada, et ta loodab eelkõige iseendale. Alati. Mitte kellelegi teistele. Kuigi ta arvab, et loodab mehele ja lastele, ämmale või emale , äiale või isale, sõbrale või armukesele, ükskõik kellele. Ja siis ollakse pettunud, kui lootus luhtus... ´Ja siis tunneb hirmu, et appikene, ta ei saa naisena hakkama.
Saab küll. Tahet vaja. Julgust ja sära vaja.
Kõik mitte uskumised endasse on mulle pagana tuttavad. Päriselt ka.
Kuid nüüd kaugenevad järjest rohkem minust... On hetki, kus minagi kipun unustama, et lootma pean eelkõige iseendale. Siis tuletakse seda meelde kellegi kõrgema poolt. Ära harju ära, et keegi mu kõrval koguaeg... Isegi mitte isiklikke abistajate lisakätega... On hetki siin ja praegu, kus olengi iseenda perenaine ja pean teadma, et saan hakkama... Just selline hetk seisab mul kolm päeva ees. Kolm päeva võib tunduta pikk aeg, samas on ainult hetk. Mul pole suht kaua olnud sellist hetke, et kõik abistajad ja sõbradki elavad ka omad elusid. Ma ei saa neid keelata, sest nemadki loodavad ja loovad ise omad elud. Nagu minagi.
Küll tulen toime. Muide, kõige kauem olen olnud üksinda kaheksa päeva kunagi ammu ning jäin ka ellu! Praegu meenus see... Hea iseolemise õppetunnid...
Ainult mul on natuke keerulisem olla naine , kes usub endasse ja kes end väärtustab naisena. Sellest olen kirjutanud ka juba päris palju... Aga ega ma ei tea ju, kui keeruline on teistel naistel end väärtustada ja endasse uskuda. Lõppude lõppuks iga naine teab seda ise, vastustab ja otsustab enda eest ise.
Oleme siis üheskoos kergesti armastavad naised. Elu on tulvil armastust, armastus on meie sees ja meie ümber. Armastus on kerge. Kui osata armastavat elu kergusena näha.
Võin öelda, et paarile mees-sõbrale tulin täna meelde - seegi hea saavutus. Naistega suhtlesin täna tõesti rohkem meie - päevast...
Rämpspostis gmailis leidsin kutse ilmuda koheselt kohtu, kuna kahtlus on, et tegelen pornoga ja millega iganes.
Helistasin kohe - hea oli, et isiklik Mirjam oli käepärast mu kõrval, tõlkis - politsei klienditelefonile. Mulle tundus otsekohe see email jube kahtlane, ei ühtki kuupäeva ega minu nime ja nii edasi. Klienditelefonis oli lühike jutt - mis aadressilt tuli, ärge avage, blokeerige ja kustutage kiri. Sooviti ilusat päevagi. Meile Mirjamiga oli selgemast selgem, et politseis teati juba, millega tegu on ning arvatavasti paljud on saanud emaile...
Nohjah, "head naljad" tõepoolest tänapäeval... Naerma ega nutmagi ei aja, isegi viha ei teki. Kas tõesti inimetel pole targemalt teha, kui saada kuskilt hirmutavaid kirju või häkkida pangakontod ja nii edasi.
Kui aga sellist kutset leiab vanem inimene... Sekundiks võttis mindki külmaks, süda lõi kaks takti kiiremini...
Jah, kodus elamine on luksus! Samas ma tunnen, et olen nii väike suures julmas maailmas. Vahel tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa kogu inimkonnaga võidelda. Okei, okei, mitte inimkonnaga aga lihtsalt bürokraatia ja kõik need eelarvamused ja minu hindamised jms...
Mulle tundub, et kodus elamine Eesti riigis palju keerulisem, kui hooldekodus. Hooldekodu elanik ei nõua nii palju, kui mina! Sest seal matetakse vaimsus maha. Tean, millest ma räägin, sest mul peaaegu kadus hooldekodus eluvaim ära. Ma ei kahetse seda aega, olen päris tänulik, et mul on selline kogemus. Arvan, et praegugi võib enamusel selline olukord olla. Kõige kurvem on see, et ega nad ise sellest enam aru ei saa. Väga paljudel on see kõige lihtsam viis üldse ellu jääda. Kuigi me ei jää mitte keegi ellu, õnneks. Hooldekodus saab enda raha eest "elada". Ka kodus peab olema enda raha. Aga kodus on muu küllus ka. See on kõige tähtsam kodus elamise juures. See sama küllus on ühiskonnale mõistetamatu.
Viimasel ajal ma ikka ja jälle mõtlen, miks pagana pihta on mul vaja luksust. Aga samas ma tean, et väärin rohkem luksust. Kodus elamise luksust! Ma ei anna alla! Alla andmine ei ole minule luksus 😀
Öelge mulle, mis vahe on kui räägime, et anname noortele vabaduse, et paneme kõik vanad ja erivajadustega inimesed hooldekodusse omaenda rahade eest ja samas me ei räägi kodus elamisest. Ka mul on noored oma elu ja peabki olema. Ometi ma elan kodus ja annan noortele vabaduse. Samas ma annan endale ka vabaduse elada oma elu. Ma annan ka ühiskonnale rohkem vastu. Vähemalt nii räägitakse, et ma olen hea inspiratsiooni allikas.
Viimasel nädalal on mul tõepoolest tunne, et kodus elamine on luksus ja isikliku abistaja teenus on veel suurem luksus! Aga miks ei või tunda end oma elu kuningannana, kui ma seda juba olen?
Kallid lugejad, kõik me oleme oma elu kuningad ja kuningannad kui me seda ainult julgeme! Ja see ei ole luksus! See on küllus väga laias mõistes.
Tuisus keskööl sulistada tünnisaunas 😉😋😂 Ehk üks magamata lahe öö. 😂
Ottolgi.
Nii hea on tõdeta, et paljud lapsed hoiavad mind. Otto emme ütles, et olen nagu Tartu vanaema 😀 Seega, ma olengi mamma paljudele lastele. Ei ole vahet, kas lähedasem või kaugem laps... Kõik lapsed minu südames. Armastust jagan ühtemoodi 😍 Tean ja usun, et annan ehk eluks mõndagi kaasa... See ehk jääb ka siis, kui nad suureks sirguvad ja lähevad omi teid...
Mul on suur rõõm, et on abistajatega on rohkem kui töösuhe 😉😊😍 Kõik on võimalik, kui olla ühisel lainel.
Nii, arvan , et mina ei ole miskit kaotanud... Kaotanud on need kolm inimest, kes suurelt lubasid tulla abistajaks ja töövestlusele... Igatahes poolel teel on nad arvatavasti iseend ära kaotanud, sest töövestlusele ei ole jõutud ega isegi mitte öeldud, et loobusid.
Olen kogunisti tänulik, sest mul jääb uks lahti minu inimesele, kellest saab mulle isiklik abistaja. Kes julgeb ka ausalt rääkida ja on endas kohal. Ainult endas kohalolemisel saadakse ka teisi aidata.
Ka ei ütlemine on nii iseenda kui teise aitamine. On vähemasti teada, et on ei ja punkt. Ei kuulutada rohkem aega ega energiat asjale . mis ei meeldi kuidagi moodi.
Tean, et üks hetk kohtume jälle uue inimesega ehk isikliku abistajaga, kellega tekib peagi tunne, et nagu oleksime ammuilma teineteist teadnud, tundnud...
Hommikupoole helistasin mitut näitust läbi. Saiti minust aru. Mul polnud abistajat kõrval...
Näitused olid sassis. Mitte minu poolt. Kohal, kuhu lähen. Päris huvitav juhtum - ikka juhtub. Minemata ei jää kuhugile, lihtsalt aegadega tuleb mängida...
Aga nüüd kindel, et Maarja - Magdaleena raamatukogus tuleb näitus 15. märtsil. Loodan, et reklaam tuleb ka peagi. See 80 näitus.
.jpg)
