Sõbranna Katiga käisime Käekottide näitusel Adamson - Ericu muuseumis. Vot seal on küll ratastoolidele tegelik ligipääs null. Mina käisin küll maja läbi, isegi kunstikeldris. Keldri minek oli juba omamoodi põnev 😀
Muuseumitöötajad olid üllatunud ja hämmingus,et ratastooliga saab treppidest käia, kuid hästi sõbralikud. Tundi ära mind kui kunstniku. See oli vahva.
Oli tõepoolest sel nädalavahetusel tõeline akude laadimine mul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar