Käisin Hannaga teatris.
Suur Vanemuine. Üle saja kümne aasta olin seal. Piletid olid ammu olemas. Juba vanal aastal otsustasin sel aastal kultuurseks hakata 😋
Etendus "Nunnad hoos".
Mängisid Tanja ja German, paljud teised. Mulle meeldis ka nagu alati Alo.
Vapustavalt lahe tükk. Naerurohke. Kuid lõpuks kippusid pisaradki silma - olen kord selline tundeline. Hästi - hästi energiline ja südamlik tükk.
Soovitame Hannaga kindlasti vaatama minna.
Teatrisoengu ja meiki tegi hommikul Nansy. Lubasin täna üldse iseendale printsessi päeva. 😉
Mina olen ka jälle hoos!
Käisime Shakespearis latet joomas ja kooki söömas.
Muide, avastasin taaskord tõe, miks mina ei leia normaalset peikat, kes tahab ka teatris käia... Jälle see pagana ratastoolikoht oIi (on) seina ääres. Seinalt lastakse plate alla, et ratastool ei oleks kaldust. Hea mõte. Privileeg oli seegi, et nägin vabalt üle inimeste peate lavale. Kuid Hanna istus natuke eemal reaotsas... Nii aga kui on armunud paar, kes tahaks käest kinni hoida... Mina ostaksin kaks tava istekohaga piletid ja oleks hästi. Kuid need, kes ei saa ratastoolist välja istuda. aga armunud... See on pisiasi. Tean, et praegu kruvin probleemi üles. Aga tegelikult, mõelgem sellele, kas puudega armunud inimesed ei võiks ka olla võrdsemas olukorras... (Noorena istusin noormehega pidevalt kinodes tagareas 😉😋😊 ning mulle tundus igati normaalne olukord.)
Sellised kelmikad mõttedki...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar