Pool päeva nautisin Kristiga Mustamäel spaas.
Nautisin ette ja taha sajaga, olin hetkes väga. Ma polnud spaasse nina pistnud jumal teab mis ajast.
Käisime enamus mõnusi läbi. Jooksime teraassilegi.
Ujuda sain hingetuks.
Kiiguta ka sain. Vee kohal. Kuigi millegipärast oli pabinavärin sees ... äkki kukun vette... aga mõnus oli sellegärastki.
Kokteili jõin mullivannis. Vot see oli küll esimest korda elus.
Meile mõlemale Kristiga oli tõeline trenn. Mina igatsesin liigutamist kaua. Tunnen täna palju füüsiliselt pareminni, lahtisemat... Mõnulemisest on vahel kasugi.
Ja vaimselt ja hingeliselt olen puhanud, et võiksin lendu tõusta..
Vähemasti mulle tundus, et Elamuste spaas on suht hea liikuda ratastoolis. Kuigi mina olen mina. Minuga kerge vettegi minna...
Arenguruumi on aga spaas veel palju...
See ujuma minemise mõte tuli üle öö... Vahetevahel on rõõm, kui abistaja huvid kattuvad minu huvidega. Seekord tegi Kristi ise ettepaneku, et lähme kuhugile ujuma, kuna oleme Tallinnas ning mina soovisin puhkust ja lõõgaatust... Mõtlesin ise ka, häälega ei öelnud... Mõtlesin ka abistajale, tal niigi tegemisi ja tööd palju... Aga olen õnnelik ja tänulik, et mõtlesime ja tegutsesime taas üksmeeles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar