Head Uut Aastat, kallid hinged

 

2023 - 2 tagasivaade

 

Olgu rõõmu 2023 lõppu!

Mul algas päev imetoredasti. Huuledki värvitud,  Mis on mu puhul suht haruldamine ju... 

Olen aastavahetuse kodus küll. Iseendale koduski võin olla kena. Tänasel uusaastaööl olen sõbraga... ning mine tea, mis imed veel tulevad... Omamoodi salapärane öö saab olema taas... Ja eks ma mõtlen juba, mida olnud hetked saavad anda kaasa uude hetkedesse.  

Kõik kõikega seotud... Maha jätmine ja vastuvõtmine - kõik viib edasi... Minu valik, milline tuleb uus aasta. 😍 Tean, et draakoni aasta tuleb vägev ja võluvalt põnev. Mina ise pean julgeti looma vägevust ja võluvalt põnevust. 

Aga mu parim leid on oma naiselikkus. Olen 101 % naine . Kui keegi ei saa sellest aru, on tema probleem... Mina elan oma elu naisena. Hommikul Nansy tuletas meelde, et aasta alguses olevat  olnud ma ebakindel, kas olen ikka naiselik, kas see ja too sobib mulle... Täna pani mu südamele, et rohkem naiselik olla , kui mina, pole võimalik... Usutavasti nii on, kuid rohkem on võimalik vist siis, kui leian kellegi enda kõrrvale veel... Jah, mulle meeldib olla hetkel selline nagu olen. Olen harjunud blondki olema 😄 Sel aastal on juuste värv olnud roheline - sinine - lilla - roosa - blond...

 Mina ja Kass Bongo igatseme Kass Pätut, kes lahkus vikerkaarele 13. veebruaril... Kuid ta on käinud me juures ja teinud temalikke tempe. 

Lahe olla kassi(de) vanaemagi. Tiitel, et võiksin olla vanapiiga, kes armastab ainult kasse, minule ei kehti 😂😜 

Pätu magama panek oli sel aastal kurvemaid hetki.

Mitmeid tuttavaid ja sõpru on lahkunud... Hästi kurb... Südamesse jäävad alati...

Uhke ja hää on olla mamma 💖 

Veel armastan koduga möllada. Remondi teha ning väikesi asjugi sättida. Kodusoojus peab väiksemaski pesas. Olgugi, et soovin uut kodu, kuid hetkel elan veel siin... Minu juurde tullakse ikka nagu koju... 

Südamest soovin, et majaski saab lähiaastatel loss kesk küla... Olgugi, et ise lähen paremasse kodulossi... 

Sain rallida, Narvast Värskani, Pärnust Tallinnani, isegi tiir Lätis, ja Luhamaalgi. 

    Vallutasin Teletorni veebruaris . Suvel Maimu koopa 

Pärnumaal. Liblikamajas. 

Minu sees on kuidagi hästi lénnukas kergus. Ma nagu lendlen ... ´Isegi siis, kui veidi keerulisem ja raskem on mõni hetk...

Vägev oli leida Armuorgu. 

Käia allilkatel.

 Jaanituili Vanakülas. Läksime juhusliult , sattusime imearmsale küla peole.Paar tundi hiljem nägime Põlgaste jaanituldki. 

Ma olen olnud, vähemasti püüdnud võtta rahulikult ja olla kohal. Vahel oli küll tunne, et kõiki möödub minuta... Jaaniööl maalisin ühe ilusa maali - olin üksinda kodus... Jaanituledel käisin päev hiljem,  aga siiski olid vahvad peod ning topelt veel. 

Olen hakkanud ütlems, ka iseendale, et pole vaja enne õiget aega närvi minna ega kurvastada - ehk ei olegi vaja kurvastada ega närvi minna. 

Tavaliselt asjad lahendavad täpselt õigel ajal ning ikka ootamatul kombel. Kuigi olen ootanud.... 

Veidi tembutatud ka roolis. 

Tantsitud Oiu matkarajal. 

Täiesti keskpäeval ja kainena. 😂

 

Uskumatult palju üllatavaid asju olen teinud 2023 💖

Kõik ei meenugi kohe .

Palju jäänud tegemata või jääb uude aastasse . mis algab nelja tunni pärast... Ma tean, et mitte midagi ei jää olemata ega tegemata, mis on minu südames ja kummitavad mind seni kui olemas on 

Aga on olnud see aasta tohiutult loomiśt. Tööd. Kunstis. 5 näitust. Maalimist. Laulutunde ja kontserte. Psühhodraama. MTÜ TM Loovus. IAT. Transunity Akadeemia.   Universumi avastusi.  Veel KÜ juhatuses olemine. Ma ei imesta, kui miski ununes, mida teinud olen...

                                                                      Karksi-Nuias

                                                                        Kavastus

                                                Rae valla lastega töötuba ja mini näitus

                                                                      Lohkvas

Ja ma olen  olnud terve. Olen alati mõelnud, et olen terve. Mu erivajadus pole haigus...

Käisin kaks korda rabaski. 

Tuhat tänu minu inimestele, 

kes aitasid mul luua 2023 hetki 💕💖

Kas tõesti mina see...

 

2023 - 1 tagasivaade

 Olgu selle aasta viimased tunnid vahvad 😍  

Mina püüan küll teha ise lõppu tunnid uueks alguseks vahvaks. 

Ma teen seekord veidi teistmoodi kokkuvõtte, kui iga aasta igast kuust... Olen rääkinud ja kirjutanud, halanud, et aasta on olnud mulle keeruline... ning vähe oli tegemist, oleksin suutnud rohkemaks... Aga mõtlen juba mitu päeva, et mis on olnud aastas 2023 see kõige kõige - ning ma ei suuda otsustada, mis on kõige kõige... 

Kõik on olnud kuidagi tasakaalu leidnud. nagu sain tasakaalu kätte jaanuaris spaa kiigel. Tegelikult tundsin asjatult hirmu... Kiigun ju ilusti, kui rahulik olen.  Śee aasta ujumas ja spaas täpselt kaks korda. Võiksin ju nutta, et vähe, kui samas olen õnnelik, sai siiski ujuda ja lõõgastuda. Ka omal sünnal. 

Ma ei istugi 24/7 ratastoolis. Nagu  tihtilugu mõeldakse. Selles mõttes pole miskit paha - inimhinged lihtsalt ei tea minust enne kohtumist ju midagi... Ja see kehtib ju kõikidele - parim on kohtuda. Kohtuda päris elus on kõige parem. 

See aasta on olnud päris palju uusi kohtumisi.

Olen alati läinud ja  möllanud  iseenda jaoks. Mõtlemata, mis annan endast möödujadele    -  isegi siis, kui enam ei möödugi üksteisest iialgi. 

Aga mulle on ka öeldud mõned korras just sel aastal, et nähti pisimat asja minult, et kui mina saan - siis miks siis tema ei saa.  Siis käis igakord mul värin läbi. 

Olen elanud oma elu. Vahel lihtsalt ainult möllanud rõõmsasti. Unustades iseenda. Või ehk olles iseenda moodi. 

Ja siis tuleb kellegilt tänu selle eest, et avasin silmad või julgustasid. Siis tänan nii end kui teda, et oleme muutunud  midagi me olemises. 

Hea oli taas avastada oma rolle ja kõrgemat mina.

Pisike jõulupeoke

 

... toimus eile minu juures. MTÜ TM Loovuse jõulupidu. Ma soovin igal aastal tänada oma isiklikke abistajaid ja minu inimesi. Ja kui enamus olid ära läinud, hakkas meil uusaasta soovide loomine Kuldvõtmekesele ja TM Loovusele. 💖😉😊  

Sel aastal on olnud minul 14 isiklikku abistajaid. Kes vähem aega, kes on olnud minuga juba aastaid. Kõiki  on olnud vaja täpselt vajalikkel hetkedel.

 

   Tuhat tänu Kristi, Hanna-Liis, Mirjam, Nansy, Merge, Mary Angela, Egle, Karoliine, Maire, Krettu-Kaisa, Kaisa, Roman, Õnnelemb, Marju.

Suur aitäh me mtü raamatupidaja Leale KS Kontorist. 

Kastre Vallale ka suur aitäh, et rahastas natuke üle poole IAT-d. 

Ja mina ise olen olnud pai, et olen suutnud seda Kuldvõtmekest keerada ikka õigele poole. 💕💕💕

 

Veel tänan Antsu ja Toomast, kelle abi on olnud väga vaja nii autosõidus kui kodu remondimisel.  Nemad panid ka jõulupuu üles.

Kõik ei saanud tulla... Mu tuppa oleks mahtunud küll...

Vaatasin Adat etv-s. Ära nägin... Kuidas kaks suve soovisin Kiidjärvele minna vaatama... Eelmine suvel käisin kahe etenduse ajal küll Kiidjärvel, kuid mitte vaatamas. Kuulsin kauguses vaid laule..

Üle pika ajasin vaatasin telerit. 

Sedapuhku ma nautisin vaatamist. 

Täna oli päev, kus  tundus, et ei oska miskit teha. Taas kulgesin rahulikult... Siiski sai ka teha... Päev iseendale. 

Mõtlesin uue homsele, uue aastale... Uus saab hetkega mööda. Mina aga jään iseendaks, kuigi liigun kõikaeg kuhugile parema poole, kõrgemale... Loon igat hetke, ka suis, kui näib, et ei loogi miskit. Enda sees ikka loon. 

Niipalju on veel õppida, kuidas olla parim versioon endast. Kuid kui palju... Kes teaks... Minu kõrgem mina teab usutavasti... Usun, et nii ka pole õige mõelda, et kui palju... Lihtsaltt elan endana edasi, nagu olen siiani teinud. Parema versiooni valemit pole olemas. See on minu sees, mis kiirgab välja paljude heade asjadena, heade tunnetena, särana ja nii edasi. 

See aasta on olnud keerukust täis. Samas on olnud  hästi lahe ja mind igati tõstev aasta. Vanasti öeldi, arendav... Kuigi siingi on suur tähenduse vahe. Areng veel ei tõsta, kui ei olda valmis kõrgemale tõusma...

Võin küll endaga kokku lüüa ja öelda ausalt: Oled oknud vahva mimmu sel aastal.        

Ongi möödas taas ilusam hetk...

... jõuluajal. Päkapikud käisid. Oli luuletusi, oli laulu, oli kallid, oli patsu löömist... Oli nalja, oli pisaraid, üllatusi...  Minu osa laosed käisid - see rõõm.

Ainult mida mul ei olnud, oli traditsioonilist jõululauda. Ei hapukapsaid ega verivorsti. Jah, otsustasin, et sel jõul ei pane eriti rõhku söögilauale...   Piparkoogid läksid hästi. Kõik sõid ja kiitsid.  

Soovisin, et jõuluõhtust jääks mäletusi muustki, kui hapukapsa lõhnast... Söön muidu hapukapsast päris palju ja meeleldi... Aga jah, seekord tundus mulle lookas laud kuidagi üleliigne... Kuigi egas laual on  ikka vähe toidu, ning ei korista lauda... 

Kui väga oodatud jõuluõhtut... Sai ikka pabistatud, kas kõik on ikka nii nagu vaja ja nii edasi... Unustades, et jõuluõhtugi on ka vaid üksainus hetk, kus olla kohal. Siin ja praegu. Homme - ülehomme pole enam see... Jõuluõhtuks soovisin kodusoojust ja armastust, mõistmist, rõõmu ja sära,... Minu meelest seda oligi. See oligi imeline. 

      

Jõuluks valmis

 

Nüüd hetkel olen tõesti jõuludeks valmis. Jõuluhetkeks kohal. 

Nansy tuli hommikupoole pisut appi. Tegelikult soovisin juukseid korda... Nansy näeb ja teeb alati rohkem kui soovin - see on niinii armas temalt. Ta on nagu hunt kriimsilm - loob ja oskab luua üheksa asja kerggusega. Vahel üllatab selles mind. 

Énamus mu soengud on olnud sel aastal olnud Nansy näputööl.

 Töna tegi kogunisti lokke..

Naisena võin ometi koduski jõuluühtul ja ööl kena olla. Iseendalegi. Imede´ööl võib kõike juhtuda Ootan ka jõuluvana... Kuigi Bongo avastas midagi juba kuuse all...

  

Piparkoogihommik eile

 

Jõulu ootel

Mina  kulgesin lihtsalt paar päeva. Ma ei mõelnud ajale ega kiiresti lähenevatele jõuludele. Teadsin saan tehtud niipalju kui saan ning ongi see hea. Pühad on ikka vaatamata sellele, kui palju tehtud või mitte... 

Üleeile sai niisiis tuba valmis. Selline ongi mu pisikene suur  tuba, Ja kuusepuu. Tohutult meeldib. ´Hästi hubane.  

Öösel tegutses veel Päkapikkude OÜ 😋😂 Kuulsin ja silmanurgast nägin ka... Ja siis oli korralagedus nagu pühitud nagu ei oleks mitte keegi salamisi toas toimetanud. Sai rahulikult magama minna.

Veel sain eile mammal külas käia.

Raadil papa ja vanaema haual käia. Kurb on iga aastal, et teise vanaema hauale pole ma saanudki jõuluajal kunagi... Sest Võnnu´surnuaias on päris keeruline ratastoolga sõita - pole teid eriti... Ja samas ega kõikide kallite haudadele ei jõuagi... Mina mõtlen neile ikka, ´kallid hinged on kõikjal mujal...  Aga Raadil oli juba eile palju küünlaid ja ilus... 

Jõudsin ka sõbrannaga kohvitada ja shoppada. Päkapikku aidata. Osta palju, kuid mu meelest see on hoopis depreka allikas, et ei tea, mida osta. Nänni vaid kinkida kinkimise pärast, on mõttetu... Ja nänni on oi kui palju.  Taaskord tõdesin, et ma ei taha ostukeskusi enam.  Inimesed kuidagi mornid, väsinud, õnnetud, mustas riides... Jõulud on sära ja  rõõm.

Minu jõulud võivad uksest sisse tulla

 Ja akentestki... Aga ma usun, et kõige rohkem tuleb jõulurõõm südamest. 💖

Oi, milline jõulu eelne möll oli mul täna.  Eestoas pandi uut kardinapuud, ja kuusepuud oma kohale, tagatoas päkapikud Kass Bongoga pakkisid kingitusi... Tehti süüa... Köögiaken sai uue aknalauagi... Tuled said põlema... 

Tuba sai täpselt nii nagu soovisin. Egas ma veel hommikul ei teadnudki täpselt, milline saab tuba olema õhtuks... Teadsin, et soovin kardinapuud ja kardinaid - nendeta pole kodutunnet mu meelest. Üle kuu olin kardinata, ja kardinapuuta... Tollest ajast, kui Toomas pani plaate seina... Tuba oli kuidagi kõle ja külm...  Igatahes lahedam pühade tuba, kui lootsin tulevat... Ja jõulupuu on imekaunis...

Niipalju siis sellest, et ma see detsember ei ehi. Korra mõtlesin nii... Siiski on olla mõnus ja hubane, kui valguist ja sära pimedamal ajal...    

Ahjaa, leidsin ka kadunud päkapiku lõppude lõpuks üles - tüüp põõnas elektritulede kastis 😂😂😂  

Jõulutunnet mul ei ole. Kuid mis on jõulutunne, olen endamisi mitu aastat mõelnud... Täna hommikul sadas taas laia lund... Tundsin endas imelist rahu... Tegelikult mul on siin ja praegu hästi... Ei saa ju millegipärast viriseda... Kuigi võiksin ju hoopis vastupidist mõelda - aga see pole see... Milleks ma peaksin lihtsalt probleemidega vaevama, mis lahenevad järjest ja samas järjest tuleb uusi probleemid... Ja kes ütleks, mis on üldse probleem... Või ollakse  harjutud igas pisiasjas probleeme tegema... Tean, et momendil on küll hästi. Millegi lõpp on millegi algus... Ausalt öeldes, mul pole ka lõppu ega algust, on vaid kulgemine... See tunne mul siis hetkel.

Päkapikk...

... jahmatas taas mind. Eile õhtul. Tulin maja üldkoosolekut koju ning mis ma näen - jälgi põrandal ja päkapikk istub laual kingitustega... Kiljatasin lihtsalt.  Kirjas selgus, et see on kogunisti päkapikkude isa, kes tuli noomima päkapiku, kes mul kadunud... Mul tõesti kadunud eelmise aasta päkapikk, kes jäi vahele põrandal, põgenedes, panin ta kappi elu üle järele mõtlema aastaks... 

Nohjah , ma ei teadnudki - olen elus küll mõndagi kuulnud - et päkapikkudel on isa, ja mitte sugugi jõuluvana moodi... Või siis, ehk eile vallutas mu laua jõuluvana, kes päkapikku moodi...      Vähemalt salapärane jõulutüüp üllatas mind kui kõige paremat mammat - nii ta kirjutas... Päkapikud suhtlevad ainult kirjalikud. Seega, tänapäeval toovad päkapikudki üllatusi ka mammadele, loodan, et ka papadele. 

Tema  kingitused, mis ta kõrval olid, avan jõuluööl. Kuigi ärevus on, mis pakikestes on... 💖   

Isegi Ants, kes mu sõber ja jõulutaadi moodi, ei näinud päkapiku jooksu.

Eile oli üldse hea päev. Asjalik. Töine. Mul hea tunne, et viimaks ometi võib pisut rohkem uskuda, et maja hakatakse renoveerima... Olles korteriühistu juhatuses on just see mul üks suur oluline soov.    

Siis sain mammana tibut hoida - see on ju mamma hea ja vahva kohustus.

Käisin tiiru linnaski. 

Täna tuli tuppa jõulupuu. 

Ja täna 33 aastat tagasi sain enda perenime... Selles ajas on olnud kõik ja ei- midagi, palju jäi olemata ja siiski rohkem on olnud... Vähemalt nimega olen rahul... Ja olnud õnnepäevale, mis muutis kord elu, on nii hea tagasi vaadata. Ma ei ole kordagi kahetsenud toda hetke... Muidu mina poleks see mina siin ja praegu, kui ma poleks julgenud pruut olla... 

Pai - pats

 

Eile tegi hommikul Nansy jälle mulle soengu.

Järsku küsisin talt, millise pruudisoengu veel teeks mulle 😂😂😂

Oli ju jälle romantilne punupats... 

Advendikontsert eile

Mõnusat hubane oli Paivillas laulda. Seekord laulsin kaks ilusat laulu. Esinemisega ma ise ei jäänud  eriti rahule, tean, et proovis laulsin palju kindlamalt, paremini... Samas nautisin väga ning lõpuks sain oma  häälegi kätte... Esimestel hetkedel kadus häälekõla kuhugi ära... Võib-olla sellepärast, et laulsin istudes uhkes tugitoolis, mitte  ei seisnud ratastoolis  - mu jaoks oli selles füüsiliselt suur vahe.  Aga siiski nautisin laulmist ja otsust laulda tugitoolis. 

Esimene laulu laulsin aasta tagasi ka, aga enda meelestki oli eilne esitus kümme korda parem, kui eelmine aasta Jõulukontserdil. Loomulikult selleks lauluks on "Tule õeke" .

Teine laul "Śajab lund" on mulle samuti ammu armas, juba vist siis, kui olin eelpubekas kuulsin... Raadios kõlas vähe... Aga mul au tunda esmaesitajat Aave Lentsot, kes on kujutanud mu raamatu  "Kohvi jalaga, palun...".  Ja kui küsisin Aavelt noote, saatis need rõõmuga. Loodan südamest, et ta jäi mu esitusega rahule.  Mina küll rahul.

Lõpuks laulsime koos White chistmas

 

Jällegi on möödas üks tohutult kaunis õhtu ja hetk, mida mina ootasin mõnda aega. Tegin ka  natu endaga tööd, kas olen hea, korrytasin a-e-i-o-u miljon korda - see hääleharjurus, mõtlesin , mida selga panna... .Tundsin närvikõdi, kas saangi minna ja kellega ja nii edasi. 

Aga kõik läks vägagi hästi. 

Tänu Kristile sõitsime taas tema bussiga. Buss oli esinejaid täis. Nagu meil juba kombeks tegime taas Adaveres kohvi ja pissipeatuse. 

Paivillas sõime lõunat. Kuna teadsin , et ma vist enam sel aastal pittu ei saa ega polegi kuhugi minna .- arvan, er olen üksinda kodus nii jõulu kui uusaastaööl - siis lubasin ka selles suhtes veidi sära endasse.