Aga hetkel on päris loll tunne. Juhtub ikka. Luhtub ka omaenda arvates hea asigi... Eks selles tundes on päris palju iseendas iseendale õppida. Mis endale kuld, ei pruugi olla veel teistele kuld. 

Aga tean, et minu südamesoojus on see , mis on vaid minu oma. Mitte teiste. Mitte kellegi oma ei saa olla minu/śinu südamesoojus. Hing. Tõde. 

Ja kõik juhtub põhjusega. Selles olen väga kindel. Võib - olla on vahetevahel on heagi, et juhtub ootamatult,  see mida nagu ei oodanud, kuid kuskil kuklas tiksus, et just see võibki juhtuda, juba algusest saadik... Ometi teen alati südamega... Naudin ka siis, kui võin kukkuda... Alati jääb kaks küsimus: mis siis saab , kui kukun vaimselt/hingeliselt või mis siis saab jään püsti ja tõusen vainselt/hingeliselt. ? Alati on vastus üks ja seesama - mine edasi omal teel.

Miskit hullu ei juhtunud. 

Lihtsalt üks väikene asi tekitab lolli tunnet, et mina pole keegi ja pani mõtlema taas, et siiski olen Looja. Me kõik oleme isemoodi Loojad...

Koos loomine peaks  olema  võluvalt lahe tunne.