Nüüd tunnen sügisnukrust. Tuttavat. Iga aastast.
Hingedepäeval ma ei kirjutanud midagi... Küünlad põlesid... Ja mõistsin ühtäkki. et see päev ei pea nii kurb ja tume olema. Kui hakata mõtlema, et kallitel hingedel sealpoolsust hoopis parem ja loodetavasti rõõmsamgi... Nemad meiega arvatavasti pidevalt, võib - olla iga päevgi. Elavad hinged ei suuda neile tihtilugu nii mõelda. Meil on kurb. et kalleid enam ei ole... käega patsutada või öelda ütlemata sõnu...
Mina olen tajunud ja tean. et hinged suhtlevad kõige ootamatutel hetkedel, kuid täpselt siis, kui on keeruline hetk või nii öelda ei-tea-olemine... Kuidas nad suhtlevad. seda tuleb tähele panna. See on erinevatel viisidel suhtlemine . Mina ei ütleks, et ilmutamine... See on kindlasti suhtlemine... Oli aeg. kui tõsiselt kartsin... et nii minnakse hulluks... Aga ei, ei ole vaja karta. Ja ega hinged ei suhtle päevast päeva. Vähemasti mitte minuga... Kuid täpselt siis, kui vajan arukust, tarkust või naeratust...
Vahel jään pilvi vaatama. Aknastki. Ja siis naeratan kallitele, et minuga hästi.
Nagu Pipi lehvitas emale, kes taevas ingliks.
Raamatutes on oma tõde. Kuigi sageli tundub pool raamatus või muinasjutus väljamõeldis. kuid kas ongi....
Täna paar tundi maalisin. Nüüd mitu tööd pooleli. Lõuendil värv kuivab praegu jube aeglaselt. Elamine vastikult niiske...
Vaikne õhtu. Kuulan omi mõtteid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar