Kolmest inimesest nagu vald tahab, kindlasti ei piisa. See ei loo ei minule ega ka isiklikule abistajale... Ennekõige minule.
Olen veidi väsinud, et pean pidevalt otsima SOS inimest, kes jooksujalu tuleks paariks minutiks appi. Samas tean sedagi, et seesugune otsimine kestab seni, kuni suudan luua oma elu. See tähendab kuni elan.
Teiselt tean, palju palju inimesigi ei ´lahenda probleemi, et üks hetk ei saa jälle keegi tulla. Väga paljudega läheks teistmoodi rappa...
Igavene dilemma.
Olla või mitte olla.
Mu valik ikka uuesti ja uuesti - olla.
Soovin veel tegutseda ja luua miskit uut. Sellepärast vajan lisa käsi ja jalgu. Isiklikke abistajaid, kes korrakski minuga ühes taktis on. Aga soovin ka, et mu abistajatel on mõistev ja hea töökeskkond. Kui ei saa mõnel hetkel tööle tulla, siis ikka ei saa. Järgmistel kordadel saavad ja teevad võib olla pikema tööajagi. Mis omakorda tähendab seda, et mul on jälle võimalus lahedalt omaenda elu elada.
Tegelikult virinaks pole põhjus.
Peab muutma lihtsalt miskit veel paremaks teenusesüsteemis. Isikliku abistaja amet on eriline. Minu meelest annab isikliku abistajale palju juurde iseenda loomisele ja arengule.
Siiski jääb küsimus taas õhku:
Mitut isikliku abistajat vajan üheaegselt, et see küsimus ei tuleks enam päevakorda?! Ja et mul ei jääks miskit tegemata. Et ma saan loobuda loobumistest jäävalt...
Selge on see ühest, kahest, kolmestki, vahel viiestki isiklikust abistajast minu elutempo juures ei piisa. Ka neil on omad elud. Sellest tuleb aru saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar