Trall ja tants ümber...

 ... pliitite ja ahjude.

Või läksin ahneks või kannatamatuks... Pagan seda teab, kuid...

Mäletate, kirjutasin hiljuti, et sain uue pliida... Sain tasuta. Pesime ja nühkisime puhtaks. Öeldi, et ahigi töötab... Tänasest töötab.. Küpsetanud pole, kuid soojaks läheb tõesti...Sel pliidil on olemas veel juhendiraamat, ilusti hoitud ja kaasas ja puha... 

Aga  mõtlesin, et vajan ahju. Ahjuta ma ei oska... Armastan küpsetada ju...  

Sai siis vaadatud veel kasutatud pliite... Leidsin väikese raha eest - kuigi ega väikest või suurt raha polegi olemas, iga raha on tähtis - taas keraamilise pliida. Sai koju toodud. Ja see pildus voolu kohe ja pidevalt välja . Ahju kütekeha läbi, ühesõnaga. Võib - olla luges seegi, et mul on riskikaitse või kuidas seda õieti nimetada. Mina elektris väga peendusi ei jaga...  Igatahes, Veiko, keda sai kutsutud appi pliitasid vahetama, ütles küll, et see on omadega õhtal. Ta ikka jagab elektriasju väga hästi...  

    Kuid müüja tundus väga usaldusväärne. Rääkis, kuidas ta ei taha seda pliidat üldse ära müüa, parim ahi pirukate jaoks... Nohjaa, mina kiitsin tagant, et pliit saab hea kokkaja ... Aga võta näpust... 

Mul tõesti kurb. 

Tunnistan. 

Rahastki on siiski natuke kahju. 

Kuid kui ütlesin müüjale, et pliit ikkagi ideaalselt ei tööta, et ehk saaksin osagi raha tagasi... Alguses oli nagu nõus , et viin pliidi tagasi, ta ei luba jäätmejaama viia... Aga siis nähvas ta EI mõtlegi kogu raha anta, sest müügist mitu tundi möödas... Siis kadus mul igasugune usaldust. Ütlesin rahulikult, et jätan raha talle, ja pliida  viin  jäätmejaama. Siis nagu   rahu majas. Mu hinges rahu. Lihtsalt ei ole enam tralli ühe pliidi ümber.  Mulle näis, et pliit müüakse jälle... 

Tõsi, korra mõtlesin isegi selle edasi müüa... Ma ei saa lihtsalt õhku müüa siiski. 

See oli esimesi kordi facebookis kallimat osta.,. Hea õppetund mulle. Olen saanud tasuta ja pisitasu eest häid asju, mis töötavaid mitu aastat mul... Tegelikult põrsast kotist ostan väga vähe. Ostu - müügi gruppides olemise soolikat mul pole. Niisugust ärivaistu mul pole. 

Meeldivad kaltsukad küll, kuid need on pisut teistmoodi... Kasutatud kodumasinate poedki on  usalduslikumad... Minu meelest.  Vähemasti ma ei kohtu asjade omanikuga, ei jää mõrudat tunnet ta vastu...

Mina mõtlen sedapidi hetkel, et ehk oli müüjale raha vaja. Ma nagu kinkisin talle niisama raha ... Varsti jõuludki...  Ehk oli ta natu rohkem õnnelikum kui mina. 

Ise olin loll, et ei suutnud kauem oodata ahju lahendust...

Kuid äkki oligi tralli ja tantsu selleks vaja, et olemasolev ahi tööle saaks... ja näeks üle pika aja ammust sõpra Veikot... Kes teab...

Minu moodi päkapikkude kink

 

Ma pole ükski aasta  mõistnud, miks advendikalendrid hakkavad 1. detsembriga, kui jõuluootus algab tavaliselt novembri lõpus... See selleks. Siiski usun, et päkapikud piiluvad 1. advendipäevast. 

Mina panin see aasta hoopis kinga nr 55 päkapikkude sussi asemel. Ehk leian printsigi kinga seest  või teise kinga kõrvalt 😋 Kink seisis sünnast riiulil. Nüüd aknal  ka ta rohkem näha... leida...'

Mina leidsin kinga   https://www.tiiajarvpold.ee/2022/02/king-nr-55.html , nüüd aeg päkapikkudepoistel kink üles leida.

 Aus mäng ju... Usaldagem vaid lapsemeelsust. See aitab raskel ajal naeratada. Pimedamalgi ajal on natuke rõõmusära 😉😊

Veel tuli kena mõte. Kirjutasin kinga juurde kirjakese. Tõesti soovin häid soove 2023 aastaks. Soovide toomine ei nõua raha ning saaja ehk siis mina ei saa toodud kohe ära süüa... Soovid jäävad kauemaks, aastaks... Usun sedagi, et soovid täide läheks, pean mina ise endaga kõik uued päevad uuel aastal töötama ja endale pai olema. Põnev saab see olema. Kindlasti on armastust palju. Nagu on olnud aastast aastasse.

Kingast soovid kallan põrandale uusaastaööl...

Nali...

Ńali - olin täna päev otsa sokkides 😀😀😀 Mängisin kätettut kuningannat!!!

Harjumatu.

Kuigi sokkideski, mis lihtsalt  jalas toas, on kodutundesoojus... See meenus üle pika - pika aja. 

 

Isiklikud väikesed suured kriisimured

 Mõtlesin, et kirjutan ausameeli, mis mured mul kodus on... Kuid ma tõesti ei virise. Minu oma valik on olnud siin kükitada. Juba sellepärast otsin uut elamist... Ilma naljata. Sest kaua võib.  Siiski see on minu kodu. Kurb on vaadata, kuidas kõik omasoodu laguneb ...  

  Aastast aastasse süvenevad, tee remont või ära tee - tulemus ümarik null. Õnneks on lootus, et mõne aasta pärast saab me maja renoveeritud. Korda. Teen ise selle nimel kõik võimaliku, püüan teha vähemasti. Sest maja lihtsalt kauem ei oota  ega seista püsti...  Olen praegu juhatuses. Sellepärast püüangi. Vastutan oma kodu eest ning terve maja eestki. Mõistan teiste majaelanikke ... Sama küsimus nagu mul alati olnud, kas olla või mitte olla... 

Avastasin seinakappi koristades niiskusepiisad seinakapist, seinakapilaestki.  Tore, aplaus. See on tippude tipp. Ei oska enam naerda ega nutta...  Vähe sellest esiku ja köögilaenurgad hallitavad... 

Elektrisüsteem jamab... On nõrk... Tehnikat palju... Elektriküte... Süsteem on muudetud aastatega paremaks ja aina uuemaks, kuid ikka sama jama... Suvalisel hetkel viskab voolu välja... ´Vahel püsib siiski sees mitu kuud... Suvel eriti vähe probleemi. Ma tean ka , mida võib ja ei või sisse lülitada üheaegselt... Vahest ei aita ka see teadmine... See probleem on siin korteris olnud algusest peale - 33 aastat. 

Minu poolik maal kuivas paar nädalat... Mitte kuidagi ei saanud maali edasi teha...  See on ebanormaalsus... 

Armastan ikkagi oma pesa.  

Olen tänulik, et üleüldse kodu mul on ning minu oma. 

Ja usun, et ükskord saab siin olema hästi. Siis võin rahuliku südamega selle koduga teha mis iganes. ´Kinkida, üürida, müüa või...  Enne mitte... Võiksin ja saaksin küll, kuid mu hing jääks kripeldama.

Minu meelest, majal on jäänud miski loov energia kaua aega tagasi kuhugile kinni. On püütud küll koguaeg teha ja mõelda... kuid see takerdunud kuhugi nähtamatult... Süüdi nagu ollakse koos, samas süüdlast kindlasti ei olegi... Müstika on. Minu arvates. Arvamus selline on mul aastaid. 

Inimlikult tean, tegemata ja pooleliolevaid asju on  kohutavalt palju, kuid alati on tehtud. Tahetud teha. Kas seekord õnnestub alustada suure renoveerimisega, seda ma veel ei tea. Ise panen kogu armastuse ja oskuse mängu, et tulemust hakata nägema...

Nii mõtlengi, et suurim kriis võib - olla minu enda ümber ning ka mu sees.  Ei peagi kuskilt kaela sadama. Olen sellest teadlik. Teadlik ammuilma. Kuid ma ei mõtle sellele pidevalt. See ei aita. Olen valvas. Minu inimesed on ka valvsad. Iseenesest hoian telefoni alatu enda juures, ei mängi ega ole seal, kuid ta on vajalik asi. Iga öö voodi ees. 

Muide, see telefoni enda juures hoidmine on mul veres vist 6 - 7 aastast saadik. Siis mõni aeg meil telefoni kodus polnud, siis mõtlesin omaette  küll ,mõnikord, kuidas kutsuda abi, kui... Aga tark on rahustada, et midagi ei juhtu. Hirm suurim vaenlane... Tegelikult tegutsemine tuleb enda seest, mitte telefonist.

Sellised mõtted ja avastused täna. 

Asjad on mul endal kontrolli all. Alati saab paremaks minna ja hullemakski... Oleneb, kustpidi vaadata... Hea on  , et on asjad, mida saab muuta. Et on elu... 

Vahva olla vallatu vahetevahel ehk kaltsukas riidekapis

 

Vahetevahel keset argimuresid on olla vahvalt vallatu.

Avastada omaenda riidekapis tõeline kaltsukas 😁 Leida kleite, mida ei teadnudki nagu seal olevat. Siit soovitus naistele - enne kui tormata kaltsuka või kaubamajja uut kleidi  ostma, minge ninapidi omaenda riidekappi. Kindlasti leiate miskit põnevat, ilusat, sexikat... 😉😋😊 Kui just soovite kellegile tasuda, tasuge isendale ja naudige hetke olla ilus.

Mina mõtlesin peegli ees sedagi, miks mehed mind ei näe 😂 Või mina ei näe ühte neist...  Mulle piisaks ühest silmapaarist, kes mind näeks ning mina teda... Eheeee... 

Vahetevahel siiski mõtlen ka selliseid mõtteid. See on ju loomulik ja normaalne.  

Igatahes oli kelmikas moment iseendale.

Ja mulle väga meeldib, kui mu juuksed lahti on. Siis olen usaldusväärsem endale ja enesekindlamgi. Tavaliselt pean juuksed kinni panema, üksi olles ei jää nad mulle ette ega lähe sassi....

Inimene ongi ise kõige - kõige

 Käisin täna õhtul Päästeameti ja valla kriisikoolitusel korteriühitustele...   

Tegelikult mulle meeldib lühikoolitustel käia. Polnudki mõned head aastad sellisel üritusel käinud. Ei ole nagu põhjus ega kuhugi asja olnud...  Samas aga olen koguaeg juurde saanud tarkust igasugustel kursustest, koolitustest , jm - seega ma ei saa siiski väita, et pole kuskil osalenud. Olen ja päris palju.  Tänane oli pisut-pisut ametlikum...    

Tõsi asi on see, nagu mina olen koguaeg rääkinud, et inimene saab kõige enne end ise päästa. See jäi kõlama minu kõrvu ja südame. Nagu inimene loob ja teeb oma elu, peab ta ka mõtlema, kuidas jääda ellu kriisi hetkedel. Ja mis mind end üllatas, ma ei tundnud mingit ärevat hirmu... On olnud pikk aeg, kui sõna sõda või tormgi ajasid mind paanika... Elus saab olema palju asju, mis peavad ja võivad juhtuda. Inimene ise saab paljusid asju ära hoida... 

Olen nõus sellega väidega Päästeameti ametnikuga, mida mugavam on elu-olu, seda haavatum on inimene, kui talt võtta harjutud hea... 

Nii ongi. 

Ja praegu olen tänulik selle üle, et mul on olnud mitmeid kriisi olukordi. Juba sünnihetkest, seda ma muidugi ei mäleta ise, kuid millegipärast usun, et see  sai esimeseks proovikiviks mulle olla või mitte olla... Issakene, kui mitmed olukorrad on elus ettetulnud, kui mõelnud, et väljapääs puudub... Ja mitte vaid minul... Ma ei taha neile tagasi  mõelda enam, kuid kui vaja, siis mõtlen kui õppetundidele. Ei ole kindlasti ohver iseendas... 

Tõsi, need on olnud minu jubedad hetked. Ei ole õnneks paljude inimeste... Kuigi näiteks torm Pärnus puudutas sadu ja sadu hingi... Olin  kodus üksi väikese Morelliga... Paanikas    olin... Tartuski oli suur suur tuul... Öised hirmud... 

Või kui mamma ellu jäämine sõltus minust. ja mu enda mitte ära külmumine.... Ja nii edasi ja nii edasi..

Ma ei tea ning ma ei taha teada, mis hullu võib siin maailmas veel tulla, kus pean end ületama, lihtsalt päästma  end   ja teisigi... Ma lihtsalt ei suuda sellele mõelda ... Kas peakski... Olla kohal praeguses hetkes. Praegu on igavene. Seega ma soovin olla kohal seni, kuni elan. Ma ei tea, mis järgmine praegu toob... Loodan, et armastust ja rahu loovad maailma. Teistmoodi lihtsalt ei saa maailm eksisteerida edasi. Armastust on läbi aegade aidanud maailma püsti hoida. Minu meelest.

Kui vaja ja kui saan aidata raskel hetkel, küll siis olen ka olemas oma nõu ja jõuga.  

Astusin Akadeemiaukses sisse

11. 11.2022 avas ukse omanäoline Transusnity Akadeemia  https://www.transunityacademy.com/´

Olin ju ammuilma soovinud  ja soovin iseenda jaoks juurde õppida ja teada saada, mida veel ei tea või ei julgenud teata,    siis taju(si)n,  et see on see koolimaja, kuhu mina tahan hetkel kuuluda. Siin võeti mind ilusti kenasti vastu. Ei küsitud olevaid diplomeid ega haridustaset.  Ei takistanud minu puudehunnikki, mida ma ise enam ei näe... Oluluine on minu enda soov , tahe, vastutus,  otsus olla veel parem iseenda Looja,.

Olen seadnud iseendale eesmärgid, kuigi sõna "eesmärgid" pole just kõige õigem sõna praegu... Püüan luua midagi sellist, mida mina pole veel loonud... End rohkem tundma õppida... Ja siis ikka iseenda kaudu olla inspireerija ehk siiski veel teistelegi... nagu siiani natuke...

Ükskord ulatan iseendale  olemise ja loomise diplomi 😋  Kui tunnen, et mu elu loomine on vikerkaarevärviline kunstiteos enneekõige endale.    

Sellist diplomit võime igatseda ning hangida me kõik ju. 😉😊

Usun, et Akadeemias oleme tegelikult kõik  omamoodi õpetajad. Minagi. Nagu elus iga hetk, kui pannakse seda ainult tähele...

Nohjaa, ülikooli ma ei kippinud enam aastaid - ma ei osanud selgeks mõelda, mida peale hakata keeruliste teooriatega... Kuid psühholoogilised teadmised kuluvad marjaks. Psühhodraama kogemused on justkui vaarikad tordil ...Akadeemias on võimalik hoopis erilisemalt ja sügavamalt endasse piiluda ning sel viisil ka teistest inimestest aru saada.

See meeldib ka, et alati ei pea kella vaatama, et loengu jõuda... Võib loengus olla sobival  ajal. Teemad, mida kuulata ja täiendada endas, saab ise valida. 

SUPER, et annan endale jälle võimaluse leidmaks vastuse lihtsatele küsimustele, kes ma siis ikkagi olen... ja mis on minu elu ülesanne...

Tegin ühe sõidu

 Istusin Volvos keset linna. Autoraadios öeldi, et täna on ülemaailmne tee üks sõit päev .

Muigasin. 

Oli tore asine päev.

On ilmunud...

... Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajakiri "Tervist", kus sees Egle artikkel minust. Egle koolitöö. Super töö tal! Mina olen ka uhke ja õnnelik, et mul on olnud väga hea ja töökalt asjalik isiklik abistaja, kellest saab usutavasti super õde... või hoopis ajakirjanik... 😍

Netis ajakirja veel ei leia...

 

Ajalooline hetk

 Laulutund.

Harjutused. Äkki ma hüppan krapsti püsti. Tegin ühe harjutuse püsti. Muidugi Kristi hoidis mind natuke selja tagant.

Varsti ma laulan kah püsti! See oleks mulle endale kah täitsa üllatav. Miski ei ole võimatu!

7 aastat Kass Pätut - kassi õnne talle

 

´

Lumelükkamine meestele

 Täna on  meestepäev. No ega ma ei teadnud seda. Ei mäletanud uuema aja meestepäeva. Mitte üks aasta pole täpselt mäletanud...Tean , sügisel on... Raadio Elmar tuletas seda täna meelde. Minu jaoks on olnud pool elu 23. veebruar.... Võib ju mõelda küll veneajast nii või naa, kuid inimeste lugusid ei saa kuidagi muuta... Ja ma ei saa pahane, et sündisin 23. veebruaril ja śiis oli teine aeg... Olen hoopis tänulik, et sündisin  siis ning mu ellu mahtunud põnevaid aegu, nii head kui halba. '

Ma arvan , et igal ajal saab mõelda kahtpidi,  et sündisin valel või õigel hetkel. Kuid elu läheb siiski oma sootu, just täpselt nii nagu peab.

'Lumest maa on valge. 

Vahva . 

'Nüüd omamood keeruline aeg ees. Lümelükkamine. Libedus. Kütmine.  Aga ka talverõõmud ees. Rohkelt küünlavalgus. Külmast õuest tulla soe armastav tuba. Lumememmed. Kelgumäed.

Head päeva, mehed, mis täna kuulub teile!

Ja lunelükkamist ärge unustage lumelabidaga - see vähemasti kodu juures tasuta jõutrenn 😋 Tean, et on mehi, kes  ei saa füüsilisi töid teha, eks nad oskavad loovalt iseend tõestada 😉 Mees peab olema mees igas olukorras igal ajal ., Teadke, naised ei saa teieta...😍

See kaldtee...

 

Mul on hea meel, et Priiuse seltsimajas kaldtee alles. 

Selle kaldtee sai vald minu palvel ja väikesel tagant tõukamisel meie vestlusõhtu "Eriti Eriline EraElu ehk EEEE" jaoks eelmise aasta juulis. Nagu tookord aru sain,  et ajutisena.

Käisin see nädal vanaemana Lusikapeol. 

Priiusesse sisenemisel rõõmustas mind kaldtee. Ma ei oska öelda, kas ongi olnud seal EEEE saadik või pandi beebikärude jaoks. See viimane variant oleks olnud ka hästi armas. Kuigi beebid olid kohale tulnud turvahällides. 

Igatahes vallas ei teatud, et ma vanaemana lähen peo le... Seda enam on mul rõõm, et kaldtee teenib teisigi. 

EEEE oli ikka hea küll ja kasulikki 😋 Ja samuti Tartumaa Loometalgud, kus sai alguse...      Kuigi siis enda sees mõtlesin salaja, milleks kõik see... 

Pildil nägin esmakordselt kaldteed juulis 2021  

Käisin näitusel

 Soovitan minna Tartu linna raamatukokku 4-le korrusele Nansy näitusele.

Sai kolatud pööningul!

 Nägin oma unistuse nunnut majakest suure suure aiaga. Tiik ka aias, mida soovin aeda - hea suvel ujuda.  Sain isegi teisele korrusele, minu meelest, õigemine pööningule, kus on keset katuse alust tuba. Tuba, millest teeksin mõnusa töötoa ehk väikese koolitusruumi. Galerii ehitaksin täitsa uue... Ja kujutage ette, maja kõrval kasvab männipuu, mis peab olema  ka kindlasti mu ajas.    Kevadel on palju sireleid. 

Sellest unistusest ei taha ärgata ega loobuda.

Päriselt ka, mina ei näinud und. See mu unistuse koht on Eestimaal täiesti olemas. Täna nägin seda oma silmaga. 

Oleks vaid mul hea raha ning inimesed, kes on pisut targemad kui mina, kuid minuga ühisel lainel ja ehitus profid, siis saaksime luua miskit, mida Eestimaal  veel olemas ei ole.  Minu unistuse teoks teha. Mis muutaks ka teiste elu...

Unistuse latti ma nüüd alla poole ei lase. Vähemasti seda saan hakata tegema otsekohe...

 

Minu R häälik

 Tänases laulutunnis hakkasin õppima r - häälikut põristama. R on häälik, mida mina pole ealeski öelnud, vähemasti selgelt. Ma ei mäleta ka, et keegi oleks sellega mind kiusanud eriti, isegi mitte logopeedid. 

German siiani lubas mul r-i asemel n laulda. 

Täna ups - hakkame proovima r-i hääldama, ütlema ja nii edasi. Siis ma püüdsin põristada rrrrr... Tatistasin rohkem. Välja tuli mingi häälikute segu, mis ei meenutanud raasugi r-i.

German põristas kaasa. 

Lõpuks purskusin naerma. Tundusin iseendale korra totakana - ei saa 55 aastaselt rrrr põristatud 😂😂

Lauluõpetaja naeris ka. Viimaks ütles:

"Sa hakkad r-i ütlema,, aega vaid läheb. Usu."

Vist pean uskuma. 

Kui juba laulan. Olen iseenda superstar. Siis pean uskuma, et ükskord ütlen selgelt: rongirattad ragitsevad😋😉😊

333 inimest ehk isikliku abistajat vajan!!!

Päriselt,   mõtlen ikka ja jälle, kui mitut isikliku abistajat vajan, et saaksin rahulikult oma elu elada.

Kolmest inimesest nagu vald tahab, kindlasti ei piisa. See ei loo ei minule ega ka isiklikule abistajale... Ennekõige minule.

Olen veidi väsinud, et pean pidevalt otsima SOS inimest, kes jooksujalu  tuleks paariks minutiks appi. Samas  tean sedagi, et   seesugune otsimine kestab seni, kuni suudan luua oma elu. See tähendab kuni elan.

Teiselt tean, palju palju  inimesigi ei ´lahenda probleemi, et üks  hetk ei saa jälle keegi  tulla. Väga paljudega läheks teistmoodi rappa...

Igavene dilemma.

Olla või mitte olla. 

Mu valik ikka uuesti ja uuesti - olla.

Soovin veel tegutseda ja luua miskit uut. Sellepärast vajan lisa käsi ja jalgu. Isiklikke abistajaid, kes korrakski minuga ühes taktis on. Aga soovin ka, et mu abistajatel on mõistev ja hea töökeskkond. Kui ei saa mõnel hetkel tööle tulla, siis ikka ei saa.  Järgmistel kordadel saavad ja teevad võib olla pikema tööajagi. Mis omakorda tähendab seda, et mul on jälle võimalus lahedalt omaenda elu elada.

Tegelikult virinaks pole põhjus.

Peab muutma lihtsalt miskit veel paremaks teenusesüsteemis. Isikliku abistaja amet on eriline. Minu meelest annab isikliku abistajale  palju juurde iseenda loomisele  ja arengule. 

Siiski jääb küsimus taas õhku: 

Mitut isikliku abistajat vajan üheaegselt, et see küsimus ei tuleks enam päevakorda?! Ja et mul ei jääks miskit tegemata. Et ma saan loobuda loobumistest jäävalt...

Selge on see ühest, kahest, kolmestki, vahel viiestki isiklikust abistajast minu elutempo juures ei piisa. Ka neil on omad elud. Sellest tuleb aru saada. 

Küll hea, et vana kallike alles!!!

 Kui hakkab kõik tehnika rivist välja  minema, siis ikka kõik võimalik 😋

Oa nagu rikke või katki minemise hooaeg mul kodus.

Hommikul keeldus koostööst läpaka hiir. Öösel panin läpaka  kinni ja kõik oli korras... Hommikul hiir ei töötanud... 

Otsisin vana kallikese (loe: arvuti/läpakas) kapist välja. Töötab truult. Ptüi kolm korda üle vasaku õla! Kallikene pole kaua töötanud, on aeglasem veidi, kuid minu rõõmuks ajab asja ära. 

Pilt esimesest päevast kallikesega, kui sai ta ostetud. Mai lõpus vist kaheksa aastat tagasi. Vahetevahel on  mul hea mälu. Mäletan sedagi, kellega tookord ostmas käisin - Johannaga...  

Hea, et ma siiski kallikest ära visanud...  Mõnikord on tark vanu kallikesi hoida 😂

Nohjah, mul on järjepidevalt paari nädala jooksul tehnikat üles öelnud või asju katki läinud... Näiteks laelampide pirnid, saumikser... Dshussi ruumis tulid kahvelkivid lahti - tore igati. 

Järgmisena kirjutan pikkapäkudele (eile lapsed ütlesid päkapikkude kohta nii),  et soovin uut kallikest ja kauamängivaid asju... 

Tegelikult mu tehnika peabki tavaliselt kaua vastu... Pildil telekas mängis tublilt üle 16 aasta... Kingiti kunagi punase lehviga... Vanad pildid on head meenutused. 

Eks püüan läpaka ka korda saada... Aga miks ma praegusele läpakale ei ole hakkanud  kallikene ütlema, seda ma ei tea...

Loodan, et isadepäev oli kõigil vahva ja hea. Mul oli küll, kuigi erilist ei olnudki... Kõik päevad on erilised. 

Selle aasta jõulukaardid ja muud tooted...

 ... Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingult Eestis, neid tooteid saab näha ja tellida SJK-Kirjastuse lehelt 

https://www.sjkkirjastus.ee/kunstitooted/

Imeilusad kaardid.

Kuid olen nukker,  päris ausalt, et pole ühtki kunstniku meie Eestist... Ma tõesti ei tea, miks. Mina ei tegele ühingus selle poolega  - tegelen oma kunstniku asjadega. Vaatasin ka ise SJK--Kirjastuse lehelt selle aasta tooteid mõni päev tagasi. 

Isiklikult arvan, et oleks vähemasti üks kunstnikki kolmest esindatud oma kaardiga, oleks soovijaid rohkemgi... Aga see on minu arvamus. 

Aga kaardid on tõesti imelised. Kunstnikud on väärt töö teinud. 

Eriti meeldivad mulle pusled. 

Kuigi on raske aeg, ärgem unustagem sooje ja häid soove saata kallitele. 

Õied...

Tänasel aknal

Olen väga nukker  et imeline imeline ämbliklillia  on nüüd päris kurb . 

Vapralt püüab püsita ühe väikese paari sentimeetrilise lehega. 

Paar aastat juba püüab... Vahest nagu hakkab taas kasvama ja siis jälle kuivavad lehed

Ta on vana ka. Minul on olnud kuskil 17 aastat. Kamila tõi mu juurde hoiule,  kui ta läks välismaale.

Nii taim jäigi minu omaks.
Alguses me Kamilaga ei osanud arvatagi, et ka õitseb... ja  mis nimi. Keegi ütles nime...

Kas on ämbliklillia, ma kindlalt ei tea. See nimi meeldib mulle.

Minu ämbliklillia on olnud vähemasti nende aastate jooksul kaks kolm korda

oma täies hiilguses.

Õitses kolm neli päeva. Natu öökuninganna moodi... Hästi kiiresti näitas oma imelist ilu.

Imelist ilu, mis eales ei unune...

 

Mina ka arenen

 Mul on uus keraamiline pliit. Natuke vana ehk kasutatud küll, kuid minu kasutuses ikkagi uus. Mul pole  olnud keraamilist pliidi... 

Perekond õnnenunnusid...

 ... elab mu väikeses seinakapis lae all.

Ämblikke kartlikel inimestel soovitan pildi mitte vaadata😋

See sügis tundub eriti palju ämblikke olema. Mina neid ei karta. Ei saa ju õnnetoojaid karta!! 

Aiamaad ei tohi unustada...

 ... Sügiselgi võib leida pisikesi rõõme ja imekesi just aiamaalt.

Leida kallistavad porgandid 😍

Läksingi porgandeid üles võtma nagu viimane aeg.

Vaojupilt sai sellise hunniku. Arvan, et saan korraliku porgandipiruka.

Sibulad on uuesti kuidagi kasvama hakanud.

Kui nüüd paar ööpäevad külma ei tule,  saab supirohelist.

Aiatibil sai peake õigeks pandud. Oli teine nukralt viltu vajunud... 

Panete tähele, et Aiatibi kõrval särab lilleõis...

Mardiipäeva näomask

 Järsku tuli soov midagi endale kinkida. Mõeldud tehtud. Rääkisin Angielele täpselt õigel hetkel ja ta lendas kohale. Nii et mul oli taas kodune ilusalong. Oriflame toodetega. 

Mardipäeva maski proov tehtud 😋

Nii nii vahva...

 ... on olla kaasatud  koolitöösse ja ise mitte pabistada,  mis hinde saan 😊

Tänasest õhtust vähem kui tunnike läks koolitöö või õieti artikli üle lugemiseks. See on tõesti esimene tehtud töö kõrgkoolis, sedapuhku Tartu Tervishoiu  Kõrgkoolis, kui näen enda kohta tööd. Iga aasta on küsitud luba minult, kas võib materjale kasutada või olen kuulnud, et on tehtud või on isegi mind küsitletud -  aga lõpptulemus ei ole mina  näinud. 

Õigepea usutavasti näevad paljud Egle tööd. 

Mina ütlen, et Egle on väga hea töö... 

Rohkem ei reeta hetkel.  Kui tuleb õige hetk, küll saate näha... Lugeda...

Novembriõhtu iseendale

 Nüüd tunnen sügisnukrust. Tuttavat. Iga aastast. 

Hingedepäeval ma ei kirjutanud midagi... Küünlad põlesid...  Ja mõistsin ühtäkki. et see päev ei pea nii kurb ja tume olema. Kui hakata mõtlema, et kallitel hingedel sealpoolsust hoopis parem ja loodetavasti rõõmsamgi... Nemad meiega arvatavasti pidevalt, võib - olla iga päevgi. Elavad hinged  ei suuda neile tihtilugu nii mõelda. Meil on kurb. et kalleid enam ei ole... käega patsutada või öelda ütlemata sõnu... 

Mina olen tajunud ja tean. et hinged suhtlevad kõige ootamatutel hetkedel, kuid täpselt siis, kui    on keeruline hetk või nii öelda ei-tea-olemine... Kuidas nad suhtlevad. seda tuleb tähele panna.  See on erinevatel viisidel suhtlemine . Mina ei ütleks, et ilmutamine... See on kindlasti suhtlemine...  Oli aeg. kui tõsiselt kartsin... et nii minnakse hulluks... Aga ei, ei ole vaja karta. Ja ega hinged ei suhtle päevast päeva. Vähemasti mitte minuga... Kuid täpselt siis, kui vajan arukust, tarkust või naeratust...

Vahel jään pilvi vaatama. Aknastki. Ja siis naeratan kallitele, et  minuga hästi. 

Nagu Pipi lehvitas emale, kes taevas ingliks. 

Raamatutes on oma tõde. Kuigi sageli tundub  pool raamatus või muinasjutus väljamõeldis. kuid kas ongi....

Täna paar tundi maalisin. Nüüd mitu tööd pooleli. Lõuendil värv kuivab praegu jube aeglaselt. Elamine vastikult niiske... 

Vaikne  õhtu. Kuulan omi mõtteid...

Eilne Põlva ehk kuhu jääb mul vaev...

 

Näituse "´Värvides on sõnad" avamine oli südamlik.

Tunta oli. et Põlva ootas põnevil ja südamlikult. Eelnevalt olime raamatukogust Külli kokkuleppinud. Kuid sellist sooja vastuvõttu ei osanud oodata.

Meie eest hoolitseti väga. Aitäh lõunasööki ja kohvide eestki. Mul oli tunne nagu olen super kuulus - aga seda ma ju olen ka. Omamoodi 😉😊

Näituse ülespanek sujus kenasti. Kutsuti appi Arno, kes olevat nagu aru sain maja suur abikäsi ehk hing. 

Mina muidugi juhendasin. Lõpuks hakkasidki maalid kokkumängima nagu mina soovisin. 

Jällegi väga omamoodi näitus.

Mulle meeldis kõige rohkem lugemissaaliski laual reklaam. 

Küsisin ise Tiina Jõgeda  koostatud raamatut "Kiri iseendale", kus minu kiri ka sees. Raamatukogutöötaja Liis kohe otsis raamatu ja pani kahe raamatu juurde. 

Nii äge!!!

Mul tuli kirjaniku tunne 😋 

Sellist pildi polnud raamatukogudes ennem näinud ma... 

 

Ehee, sai raamaturiiulite vahel enne avamist kerge meikigi tehtud. Jälle tavatu koht minu jaoks meiki tegemiseks.

Aga raamatukogumaja, millest olin palju mööda sõitnud, on mõnus vana ja uuema aja ehitis. Välisuks on iseavanev ja maja ees on ka hea kaldtee. Ja rohkem ligipääsi ei olegi. Trepid ... kitsad uksed... Mina käisin 3 korruse katuse all olevas nunnus wc-s.  Näitus ise on teisel korrusel ja natu ka esimesel. 

Mulle öeldi kohe, et mina olen esimene ratastoolis inimene nende majas. Ega nad olid ikka mures. kuidas ma saan hakkama. 

Väga pandi tähele, kui oskuslikult ja kergesti Kristi mind treppides üles alla ratastooliga aitab.  

Aga mis mul selle ilusa muige taga on , sellest ehk kunagi hiljem. Keset näituse tegemist tuli mul hullumeelne  idee 😂 Ja ma pean selle ära tegema!!! EEHHEEEEE, saab vähemasti nalja 😋😂

    Armas üllatus oli avamisel näha endist isikliku abistajat Erikat. Oli aeg, kui sai koos teha 10 näitust. Nüüd loomulikult pooled maalid uued näitusel... 

Isiklikul abistajal Kristil oli minu arvutuse kohaselt 7 näitus abistada teha.     

Mul on ikka tüdrukud profid. 

Olen tõsimeeli alati uhke nende üle. 

Maarja laulis neli laulu, ühe neist lisalauluks. 

Aga kõige parema küsimusse esitas raamatukogu juhataja Kati tulles meid ära saatma: "Kuhu jääb vaev ja töö - sa rääkisid kui kergesti ja säravalt kõik tuleb... Raskustest ei sõnagi...Paljud alustavad, et on vaev ja raskused...."

Kehitasin õlgu. Ma ei tea... Vaeva ju pole...

Olen sellele nüüd mitu tundi mõelnud. Küllap mina olengi selline lendlev läbi elu. Ei takistustest vaevasid... Raskust kui sellist mul tõesti ei ole olnud. On, aga teistmoodi.... Sellest saaks ehk pikem postitust.

Homme juba

 

 

Hommik algas tordile nime kirjutamisega. Väike Sillu kirjutas väikeste värviliste pallikestega TIIA. Minu meelest ta kirjutas mu nime esimest korda 😊

Väike sõber Otto õppis ütlema Tiia nime. Saadeti  video - nii armas 😊

Olen ikka tohutult rikas, et mul palju vahvaid väikesi sõpru.   💖

Ma saan öelda, et üha rohkem olen oma nime üle uhke. Hea lühike. Hea hääldada. Hea kirjutada. On kuidagi läinud, et kunstnikumaalidel on ka vaid Tiia... Minu meelest sobib lihtsalt. 

Hea tähendus on mu nimel ka. Sellest olen kirjutanud ja rääkinud palju palju... Usun järjest kindlamameelel, et mina siin maailmas olengi kingitus Jumalalt. Ehk siis Loojalt. Minu nimi ja mina ise ei saa olla juhuslik häiriv apsakas... Juba mu nimi ootas  poolteist aastat enne mu sündi ... ning üleüldse olin oodatud... Tiia 😊

Tavaliselt nimele ei mõelda. See on lihtsalt olemas. Kellegi pandud. Ema ja isa poolt kaasa antud. Vahel meeldib, vahel ei meeldi. Keegi kutsub nii. Ollakse leppinud või harjunud seenimeline olema. Aga vähem teatakse, mis võib peiduta nime taga... 

Arvan, et vähesed vanemad mõtlevad nime tähendusele või mis müstika võib olla lapsel eluaeg kaasas. Pigem valitakse nimi muude valikute järgi, mis on ka vajalikud meeldimised... Ja vahel valib hoopis väike lapski omale nime...  

Kord aastas on hea juurelda, miks olen see Tiia, kuid mitte too Maali või Juuli...😉