Rääkisin endast. Ja enda kaudu püüdsin julgustada teisigi... Mulle endale on kohati üllatav, kui kergelt suutsin rääkida näiteks armastusest ja veidi valgusestki... Usaldusestki... Ka vägivallast...
Nüüd paar tundi hiljem mõtlen jällegi, et mul on olnud ilus ja lahe elu. Seda olen või oleme sõpradega arvand ja uskunud ennemgi. Oli aeg, kui ma hästi ei tahtnud nähtavalt sedasi arvata, ammgi uskuda... Tundus kuidagi upsakas... Aga enda sees olen teadnud arvatavasti kogu elu... Aga siiski olen koguaeg sellest heast elust ausalt kirjutanud. Usun, et hetkel paljud ei saagi sellest aru, millest kirjutan ja mõtlen.
Olen tänulik selle ilusa elu eest.
Mul on alati hea meel, et olen suutnud anda oma isiklikele abistajatele julgust juurde unistada omaenda loovaid unistusi. Mul on alati hea meel, kui neil läheb hästi. Ma olen uhke selle üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar