Tänased rõõmud ja tõdemused

 Tibu rallis esmakordselt mammaga 😊

Meil tuli see hästi Grete - Alicega välja. 

Getteriga tegime saabaste moeshow 😀 Meil oli lõbus ja äge. Proovitud sai kõik saapad. 

Töine päev oli. Sai aetud ka tähtsaid asju. See on vast kõige parem teadmine tänasest, et maja ehk jääb siiski püsti... ja  saab kordagi. Kuigi mina soovin uut energiatki... 

Ja veel pisi häiriv juhtum tänasest. Lühidalt,  ma ei lasku üksikasjadesse, kuid mõtlen endiselt, kui oluline on õpetada ametnikele, eriti sotsiaalvaldkonnas töötavate inimestele viisakus ja privaatsusreegleid. Ei saa ikka suvalisest uksest sisse lennata ning oma asjadega toimetama hakata tutvustamata iseend korteriomanikule - elanikule - olijatele... Siis on mul küsimus, kas on pädev töötaja omal alal või... Olen vist  nii "ära rikutud" isiklike abistajate teemades ja selle teenuse käivas tantsudes, et võtan juba endastmõistetavalt  et muude teenuste osutajad käituvad sama viisakalt ja targalt nagu minu isiklikud abistajad. Kuid mulle tundub see tühine lootust... Samas tunnen end õnneseenena, et saan valida iseendale isiklikke abistajaid. 😍 Sest ainult õigete inimestega iseenda ümber on võimalik edasi minna... Vähemasti minu puhul kehtib see.

Piilutud

 Otsustasin juba mõni aeg tagasi, et hakkan tasakesi piiluma uusi paiku,  kuhu saan luua uue loomingulise energilise koha. Kuskilt otsast peab  ju alustama. et luua rada edasi minekuks 😊  Hea on rääkida ja kirjutada ka, et tahan ja vajan, kuid tegutsema peab samuti. et astuda sammud edasi...  Vastasel juhul jäängi mõtlema, kas mina saan ikka nii suure hüppega hakkama 😂

Muidugi saan 😍 Vaja lihtsalt soovida kogu südamest. Usaldada end. Uskuda iseendasse.

Niisiis, sai käidud piilutud koos maakleriga üht korterit, kuhu võiks suurema ateljeegi teha... Mõtlen, kaalun ja vaatan veel ringi, kuid kõik on võimalik 😉

Kõigeenne tahan teada, mis saab praeguse kodumajaga, mis on mulle hetkel suurimaks südameasjaks kujunenud...   Loodetavasti homme juba loksub nii mõni küsimus paika... 

Elu on lihtsalt imeliselt põnev. Alati saab ettevõtta ja teha huvitavaid väljakutseid, mida pole ennem teinud😍 

Teen esmakordselt...

 ... täna. 

Aga ma veel ei ütle,   mis teen.

Olen põnevil, et mängin taas iseendaga ja julgesti.

Hommikune meditatsioon...

 ...  on parim olla iseendaga vaikuses. Sellest olen arusaanud viimastel kuudel eriti, kuigi seda tean ammu. Kuid on olnud kergem ärgata ja kohe mõelda tihti, kui palju teha ja mis jääb kindlasti tegemata...  Automaatne hall negatiivsus... 

Õnneks mul pole olnud seda aastakümneid.  Kõige kiirem laeng on pilk peeglisse ja mõttes öelda endale: "Tere hommikust kallis. Täna tuleb hea päev." 

See on harjumus, millega tuli ka harjuda. Nagu  iga teise asjaga.     Suurim katsumus, kuidas võin rääkida iseendaga... Ehk keeran täitsa ära... 

Ei keera kuhugile.

Lihtsalt hakkan rohkem väärtustama end ja aega. Uut päeva. 

Oli tuhandeid hommikuid, kui keerasin esimesena raadio või teleka mängima... Nüüd tihti ei pane arvutitki tööle kohe... Kui võimalik ja  saan , joon ka kohvi vaikuses... Mitte midagi ei juhtu, kui loen e-kirju minut hiljem... 

Muide, vanasti ei saanud paberkirju ka minuti pealt lugeda. Ometi ka see kirjavahetus toimis ja mul on paberkirjad alles... Ainult mõnd kirjasõpra ei mäleta enam... 

Maailmas pole tegelikult miskit uut.

On vaid kiirem. Kiirem elu. 

Aega on sama palju nagu olnud aastatuhandeid. Ja üldse aeg on illusioon. Seega kiirus on illusioon. 

Praegu on tohutult üleküllus. 

Peauudistes. Hea on, kui juhtun kuulama kord paar nädalas. Ega uudised ´kuigi palju ei muutu. Kõik on hästi...aga kõik on siiski halvasti... Ma parem ei riku oma närve. Ei lähe paanika... Tuumapommide jutte olen mina kuulnud lapsest saadik... Ma ei mõista siiani,, miks valitsejad ei saa aru, et relvad ei kaitse neidki... Soovin ja palvetan, et kaine mõistus on kõikidel olemas ja headus võidab kurjuse. Valgus ja armastus viivad edasi elu.

Igasuguseid meditatsioonegi on viimasel ajal liiga palju. Igaüks teeb nagu teistele ja hästi. Kõik kuidagi rääkivad, kuidas olla parem iseendaga... Kõik on ju väga hea ja õige. Minu meelest siin pean ka tasakaalu säilitama ning valima. kes kellele sobib. 

Jah, olen kuulanud viimase pooleteist aasta igasugusi muidki teadmisi ja arvamusi nähtamatust maailmast. Julgen öelda, et väga palju olen  nõus.  Nõus olemine pole ka õige väljend... Ma lihtsalt tunnen ja tajun,  et  mõni asi on täpselt nii nagu on nähtamatult, kuid mis on minu ja meie ümber. 

Aga siin ei tohi  ka iseend unustada. 

Sest sina ise oledki tähtis universumis.

Sina ise oledki tähtis maailmas.

Sina ise oledki tähtis kodus.

Sina ise oledki tähtis iseendale.

Või siis mina - nii oleks õigem mõista. Sest me kõik oleme ise tähtsad. Kõik suudame omaenda elu luua, nii hästi kui soovime... 

Ärge unustage kella keerata öösel.

Kella keeramine ka juba automaatne.    Enamuus. Mul on küll seinakellad, mida peab keerama.

Mööbeldamine kukub hästi välja...

 ...kui olla üle saja seitsme aasta mõni päev tõbine. Usun, et elamine sai jälle värskema näo ja kuidagi suuremaks. Ei saanud asju ei vähemaks ega rohkemaks.  Keskpõrandale sai tantsuruum küll. Päris kaua mõtlesin, kuidas paigutada. et anda uus hingamine... Seni kauakski. kuni pean veel siin kükitama... 

Just sel praegusel ajal saab mul siin samas korteris elatud ja oldud 33 aastat. Mäletan esimesi hetki siin Aivariga... kuid ma ei mäleta täpselt kuupäeva - oktoobri lõpp ,novembri algus oli... Ja mõtlesin, et siia kauaks ei jää... 

Nüüd on viimane aeg siit minna... 

Tervis juba parem. Kohv läheb alla. Paar päeva ei suutnud kohvigi  juua... Ei ole hullu. See positiivne, kui kohvi vähem juua. Ja kui lasta end mõni päev sõpradel end nunnutada ja rahulikult aja maha võtta jalad kuumas vees istudes mässitud teki sees... Oli mõnus lihtsalt. Ma ei valuta tõesti pead, kus sain köha - keskendun terveks saamisele.Isegi eile laulsin laulutunnis. Olen õppind ingveri  teed jooma jne. Tegelikult on olnud päris huvitav ja põnev nädal, kuigi enda meelest rahulikum ja pooled asjad tegemata... Aga mitte kõik pole tegemata tõbise olemise taha...  Mõne asja puhul pole õige aeg käes... Igal mõttel ka õige hetk. ´

On olnud päevi, kus olen rohkem üksi...  Ei ole erilist vahet, kas olla tervena või pooltõbisena üksi. Võib-olla tõbisena teen asju veel aeglasemalt, kuid hätta pole jäänud.  

                

                                 Lastel alati miskit uut ja põnevat minu juures teha ja õppida.

Rõõm olla inspiratsiooniallikas

Mul on hästi hea meel öelda, et Nansy avaski esimese näituse 🙂 Nansy ise on öelnud, et sai inspiratsiooni natuke minultki, kes ma olin talle öelnud: tee näitus, kui juba maalid... 

Mul on kahju, et mina ise ei saanud avamisele minna. Aga jõuan näitusel käia. 

https://kultuuriaken.tartu.ee/et/syndmus/maalin%C3%A4itus-nansy-raudsik-%C2%A0m%C3%BCstitsism?event=33537

Mul on mitmed isiklikud abistajad maalinud...  Ikka olen õhutanud, et maalige  edasi ja tehke näitusi. Ja kunagi teeks veel Tiiatibu ja ta abistajate näituse. Kujutan, siis saaks kokku mitmed vikerkaarevärvilised maailmad , keskpunkt armastus.

Minu teada, Nansy on esimene mul, kes jõudis näituseni. Head pintslilendu ja julgesti edasi.

 Üle saja seitsme aasta suutsin jääda natuke tõbiseks. Päris huvitav tunne on. Iaegi kohvi ei taha teist päeva. See hea. Saab rahulikmalt võtta... Ei pea tormama...

Küll pulmadeks terveks saan...

Tulge Põlva

 

7 päeva...

 ... Otsustasin, et nüüd maksimaalselt on seitse päeva armastuseta. Selle lühikese aja suudan armastuseta elada. Seitse aastat, isegi mitte seitse kuud ei suudaks 😂 

Mööbeldasime toas. Sai tuba korralikult puhtakski. Õhtul  nüüd avastasin ka,  et on kaduneljapäev. Päris hea aeg koristada ja uut värskust tuppa lasta. 

Kuid kapipeeglist kukkus ime väikene nurgakild küljest... Öeldakse, et peegel katki, siis on seitse aastat õnnetut armastust... Noo ei, ma ei viitsi uskuda,  et jälle armastusel kriips peal. Mida ei usu, seda ka ei tule. 

Minuni jõudis artikkel https://www.muurileht.ee/kellele-kuulub-seks/ . 

Seda lugedes mitu korda, sest mu meelest on rasketi kirjutatud hea lugu, tuli mul mõttesse hästi selgesti küsimus :

Millal suudetakse üleüldse hakata võtma puudega inimesi kui INIMESI ja LOOJAID ? Päriselt ka. 

Vähesed on seda suutnud tõestada... Ja kas seda lihtsalt tõde peakski tõestama... Mina arvan, et mitte.  

 

Vahelduseks käis Valev külas. Lihtsalt jutu puhumas. 

On ikka vahva, kui facebooki kõrvale mõeldakse ka küllatulekule ja külas olemisele. Tunnikene.

Tahtsime Mirjamiga Kass Pätut  näoga pildile . Ta loobus.

Ka  Põlva näituse aeg sai konkreetselt  paika. Lähiajal reklaam väljas, isegi kohalikus lehes tulevat. 

Kus on parim peidukoht?!

 Arvake 😀

Otse loomulikult minu ratastooli all. Kuidas võisin maailma peidukoha unustada... 

Kuid pole hullu!!

Väike Sillu tuletas selle meelde peitusemängu ajal. Leidsin teda igast peidukohast üles... Siis lugesin kümneni - ja ei leidnud last kuskilt 😂😂😂  Siis Sillu ise reetis end naeruga.

Mul tuli meelde, kuidas mu väike venna puges ikka mu tooli alla tädide - onude eest, kes külla tulid... Ning minu omad lapsedki peitsid ratastooli alla...

Täna valvasime väikese Silluga teineteist. Ehk olime hea laps ja hea tädi Tiia. Me ei jonninud. Vähemasti mitte enne, kui emme tuli...

Nädal algas rõõmsasti. 

Ja õues oli 50 sooja ja tuul lahe ja loojuv hommikune päikene andis tuppa valge valguse. Väike Sillu oli vahvasti ilmapoiss. 💖 Mina vaid natu parandasin, mille peale noogutati...  

Hämar hommik...

 ... on akna taga. Ei saagi aru, kaa hommik või õhtu, kui ei piilu kella...

Jõin ´kohvi. 

Mõtlen, kas panen tule põlema...  Otsustasin, et panen mõńi hetk... Sest valgust peaks siiski olema. Nii füüsiliselt kui hinges. 

Kuulasin üle pika  aja nädala horoskoopi. Nohjah... Mulle ei meeldi enam, juba ammu ammu tegelikult horoskoobid . Need on nagu ennustamised ette -  see ongi see. mis mind häirib... Ennustamine võib olla  suht ettearvamatu mõjutamine... Minu arvamus. Kui ei lähe nii nagu öeldi, siis kes on süüdi või kas on süüdlast... Kui läheb paremini... Või ei lähe nii halvasti... Sest inimene teeb oma elu praegu . Igavesti praegusel hetkel...

Oohoo, ilm muutus ka selgemaks. Valgemaks. 

Pühapäevaunistusi. 

Uuss nädal tuleb põnev ja hea.

Minu väike sõber Otto 😍 Järjest rohkem saame suuremateks sõpradeks 😉

Olen lastega nii harjunud, et kui mõni päev ei ole toas laste naere ega nutte, siis on justkui miski puudu...  

Mulle väga meeldib, kui ikka julgetakse lapsi kaasa võtta minu juurde. Ka tööle... Ólen kuulnud isiklikelt abistajatelt, et oma laste pärastki on tuldud ja oldud minu isiklikuks abistajaks. Kust ja kellelt saaksid lapsed hea kogemusi natu teistsuguste  inimestega . kui mitte minu juures. Usun, et selles tões ongi oma tõde. Kuigi erivajadustega inimesi on x korda rohkem peale minu... Mind siiski üks. Ja  mul on tõsiselt rõõm, kui emad saavad omad lapsed tööle kaasa võtta. Eriti, kui mu kodu - tavaline argipäev. Tavaline laupäev kodus.  

Olen seda meeltki, et koolis ei saa ka tunnetada tarkust. Saab vaid selgeks  teoreetiliselt   õppida, kuid... 

Mine tea, kes neist lastest kasvab... Vähemasti nad loodetavasti mõistavad endastmõistetavalt, et maailmas pole erilist inimest, oleme kõik erilised.😊 Abivajadus püsib kõikidel, kel rohkem, kel vähem ning abi küsida ja abi anda pole häbi asi... 

Unikaalsus vikerkaarel ja Mammuti kõrval???

Käidud psühhodraama konverentsil 

„Grupitarkus -ja lollus - kuidas teha koos õigeid valikuid?“ 

Jääajakeskuses. 

Endamisi tõmbasin paralleele jääaja multika tegelaste ja päris inimeste gruppide vahel. 

Otsisime vastuseid keerulisttele küsimustele, samas on ühes geniaalses multikas grupitarkus ja lollus väga lihtsalt keeles öeldud... Minu arvates küll.

Ei ole maailmas miskit uut. On ikka armastus ja iseenda avastamine ja usaldamine, mille kaudu voolab loovus gruppi... Teise inimesesse... Meis kõikides on lollust ehk rumalust ning ka tarkus seda varjata, või lihtsalt olla mina ise. 

Õhtul otsa painab mind üks mõte... Kas olen unikaalsus või väärtus omaette. Ise soovin olla ja  olengi iseendale väärtus, mille kaudu võin olla väärtus kogu universumile. Sealhulgas psühhodraamaski...  Selles  saab kindlasti kunagi pigem lugu, kui olen omad mõtted selgemaks  mõelnud ja tunded tunnetanud selgeks. 

Üks asi võib olla küll kindel. Olen proff  nendes  asjades, milles usaldan end. Psühhodraamas ka.  ´ 

                               Isiklik abistaja Kristiga

Eile sai istutud vikerkaare sillal. Enne Avatud Lavale minemist Peedu koolis. Ega vikerkaarel saab vist  kord elus... Mina oleksin ise sellest loobunud,   kui mitte Kristi poleks oma "jonni" ajanud, et lähme käime vikerkaarel ära.     Vahel on tore, kui mu isiklikud abistajad ja sõbrad ajavad joru... Ausalt kõhe oli ja samas hästi lahe vikerkaarel. 

 

Täna 34 aastat tagasi helistas uksekella  mu lahe vikerkaarevärviline elu... Tookord ma ei teadnud seda. Kuid tollest hetkest algas lõputu keerude algus  mis kestab tänagi... Väärtuslik elu. 

Kui armas päev

 Tegelikult ka - armas päev on olnud.  Hommikul laeti kohe mu akud täis. 

Angela tuli oma sünnipäevahommikul minuga kringlit sööma. Taaskohtumine oli hästi soe ja armsalt üllatav. Küllap olen suure jälje jätnud ta südamesse, et otsustas oma tähtsat päeva minuga jagada 😍

Veel teiselgi mu endisel isiklikul abistajal on täna sünnipäev. Helistasin. Ajasime Lauraga päris tükk aega juttu üle pika aja. Igati vahva. Laura on olnud ka üks isiklik abistaja, kes oli minu käed ja jalad mitu mitu aastad ning psühhodraamas abistaja, kui õppisin...  

Mul on tõesti uhke tunne, et minu abistajad säravad ja neil hästi läheb. Ja neil ka mina meeles olen. 

Eilne päev lõppes raamatust ühe lause leidmisega: Iga päev enne, kui kohtud maailmaga, peab kohtuma iseendaga.  Sedasi kirjutas Kaia - Liisa Reinut oma Kristallide raamatus. ´

See oli eilsele võimas lõpp akord. Mitte iga päev ei lõppe niisuguse super mõttega.  Ma  tean ju ise ka, et kohtume iseendaga on elus esmane. Vahel lihtsalt on hea  kui kuskilt tuleb meeldetuletust...

Kass Bongo avastas sügist

 

Ja Kass Pätu pages igaks juhuks lehtede ja laste eest külmiku otsa. Kindel olemine.

Mammaga...

 ... tuleb jutustada elust ja ilmast 😊 Ja vaadata,  kas suuremad lapsed panid ikka ilusti mammale lille pähe 😊 Natuke lubatud ka jonnida - kõik käib asja juurde... 

Kõhus ja südames soe tunne. Noorena ei saanud õieti aru, kui vanaemad ja mamma rääkisid mulle, et lapselapsed kallimad ja nunnumad kui omad lapsed... 

Nii ongi. 

Tean seda tunnet kaua enda sees... Nüüd aeg vanaema olemist väärikat ja armastavat väljaspoolegi särada... Nagu üks tõeline vanaema peabki tegema... 

Mõned eelteated minu kiires ja põnevas elus

 Novembris tuleb kogunisti kaks näitust. 3. novembril Põlvas. Lohkva näituse täpset päeva pole veel, kuid tõenäoliselt novembri teisel poolel. 

Usun, et mul häid ´maale niipalju, et saan teha küll mitu ilusat näitust üheaegselt.

Tõenäoliselt saan laulda taas kontserdil 16. detsembril. See korralik esinemine oleks mul endale parim kink aasta lõpuks 😉😍

Need on vähesed sündmused ja üritused, mis ees ootavad. Neid on palju rohkem. 

Juba sel neljapäeval lähen Avatud Lavale. Selle aasta teema on Tundetarkus.   https://psyhhodraama.ee/avatud-lavad . Reede olen konverentsil „Grupitarkus -ja lollus - kuidas teha koos õigeid valikuid?“  https://psyhhodraama.ee/psuhhodraama-konverents . Psühhodraama on üks minu armastus. Ja tunnen hetkel, et just grupitarkus on mulle vaja, kuidas lollust vähendada endapoolselt. Mulle tundub, et lollusi on gruppides mõttetult palju  või olen ise ka loll. ´Kuigi mina ise küll end lolliks ei pea. Usutavasti teisedki ei pea endid  lollideks. Ja siiski tuleb kuskilt lollus ... ja tapab kõik ilusa tarkuse... Eks näe, mida konverentsil saab kõrva taha loovalt panna.

Ja novembris avab omad uksed  omanäoline akadeemia   https://www.transunityacademy.com/ . Seal soovin ka nii palju olla kui jaksan oma tegemiste kõrvalt ning iial ei tea, mis kuhu loovalt viib edasi mind. Tarkus tuleb iseendale juurde anda. See loob. Ei õppida ju vaid diplomite pärast... Mina  mõtlen nii.

Sügis sadas tuppa

 Sügislehed langesid põrandale ning korvi. Rõõmu oi kui palju. Eriti Kass Bongole. 

Meisterdasime leheussi. 

Mina sain nõela varba vahele, siis võeti laste poolt nõel ära. Ajasid jälle ise edasi puulehti lõnga otsa. Emme õmbles musta nööpi silmaks. 

Nüüd  ripub leheuss 2022 mul köögis. Kõik lapsed saavad tulla vaatama. Ei lähe jagelema, kes rohkem aitas teha ja kelle oma... Rõõm igaühel. 

Mul seinal ripub veel ka .leheuss 2021. Ehk pisut värvist ära, aga ikka rõõmsa näoga. 😀

Nii vähe on vaja, et naudita head olemist oma inimestega. Ja loomadegagi. Kotitäiest sügislehtedest toapõrandal. 

Me unustame väikesed rõõmud. On suured mured... 

Kui olin plika. siis tegi papa kastanimunadest ja tammetõrudest loomaaiad ... Ootasin juba sellepärast sügiseid. Teadsin küllap. et siis saab taas vahvat koos teha...  

Muide meil oli ka telefon kodus. Omal ajal oli luks ja enneolematu uhke asi. Mul lubati ka telefoniketaga mängida. Oli vahel lahe. kuid tüdinesin hästi kiiresti. Muud mängud olid põnevamad. See võis olla nutikaajastu eelkäija, kuid minule mitte. Mul pole ikka veel nutitelefoni ning ega ma ka ei igatsegi. Noh ehk mõnes mõttes oleks lihtsam... Mina ei mängi ühtki arvutimängu.... Kunagi korraks proovisin mängida - ei ole see, mida mina soovin.

Olla kohal.

Päriselt. 

Teha koos.

Olla üksi ka päriselt...

Nii vahva, et täna käis külas Egle. Ta palus minult koostöö tegemist mõnda aega tagasi oma koolitöö jaoks. Intervjuu ehk lihtsalt ajasime juttu. Mõnusasti.

Rääkisin endast. Ja enda kaudu püüdsin julgustada teisigi... Mulle endale on kohati üllatav, kui kergelt suutsin rääkida näiteks armastusest ja veidi valgusestki... Usaldusestki...  Ka vägivallast...

Nüüd paar tundi hiljem mõtlen jällegi, et  mul on olnud ilus ja lahe elu. Seda olen või oleme sõpradega arvand ja uskunud ennemgi. Oli aeg, kui ma hästi ei tahtnud nähtavalt sedasi arvata, ammgi uskuda... Tundus  kuidagi upsakas... Aga  enda sees olen teadnud arvatavasti kogu elu... Aga siiski olen koguaeg sellest heast elust ausalt kirjutanud. Usun, et  hetkel paljud ei saagi sellest aru, millest kirjutan ja mõtlen.

Olen tänulik selle ilusa elu  eest.

Mul on alati hea meel, et olen suutnud anda oma isiklikele abistajatele julgust juurde unistada omaenda loovaid unistusi. Mul on alati hea meel, kui neil läheb hästi.   Ma olen uhke selle üle.

Õnn ronis ja ronib toas

 Ei ole mitu päeva sotsmeedias avalik tegelane olnud... Pole ka bloginud... Siiski olen avalikult ja endamisi toimetanud ja tegutsenud. 

Küpsetatud banaanikooki ka muuhulgaa. 

Suurkoristusega väikest viisi edasi mindud. See aitab nagu korrastada enda sees sassi läinud asju... Ise tean, et hinges polegi oluliselt sassis asju. Järjest rohkem tean, mida soovin luua... Ainult on hetki, kui tunnen, et  mõni kõrval seisev takistus, mis tegelikult olematu. mis ei olegi minu takistus, võib olla lihtsalt nii sassi lüüa asju. Et ei saagi aru enam,  kelle takistus lõpuks takistab edasi minna -  kas minu oma või võõram ehk  teiste takistus... 

See nädal olen hästi palju mõelnd igasugustele takistustele. Mõend sedagi. kas peaksin võõramad ehk teiste takistused omaks võtma või mitte... Usun. et ei tohi mitte   mingil juhul omaks võtma teiste takistusi. Need  on nende takistused ning nemad peavad ületama takistusi. Mina pean oma takistused ise ületama. Oma takistustega ise seisma. 

Kui kõik takistused kõikidel maailmas saaks lõppude lõpuks, oleks maailm parem ja inimkond ehk ka üksmeeles. Ollaakse mõistvamad üksteistele igal juhul.

Praegu on lohutav näha ämblikke toas. See aasta eriti palju neid... Ja naeratada, et õnn ronib toas. Ronib ümberringi mind . Eile ronis kohe mitu õnne...

Mina ei karta ämblikke. Nad pole sümpaatsed. kuid mitte ka hirmuäratavad. Ära ei tappa -  ei saa ju tappa õnne... 

Käisin Tartus kohapeal lauluproovis. Üle pika pika aja. Muidu on pea igal nädalal üks laulu - kaug - proov neti kaudu. Mulle meeldib kohapeal  päriselt kordades rohkem. Kogu tähelepanu on proovil. Kodus arvuti taga ikka läheb tahtmatult tähelepanu ka mujale ... 

Oma imeilusa laulu noodid sain kätte. Tuhat tänu neile, kes noote aitasid otsida ja leida. Tartu linna raamatukogus sain. Proovis juba laulsin klaveriga...  German laulis  ka kaasa... See on tõesti minu laul 😉

Oktoobrikuu... Sügistorm...

 Minuga on miskit kummalist juhtund... Jäin juurdlema... Saan öelda, et mulle on alati sügis meeldinud,  kuid pimedus mitte. Pimedus tegi mind nukraks ning kartlikmaks... Ma ei osanud olla vahel õhtuti... Väliselt näis kõik rahulik, sees mitte... 

Nüüd olen sisemiselt ka hästi rahulik. Usun, et pimedus kaob enda seest, kui hing on rahul iseendaga. Kui kiirgab valgust. Valgus, mis  on tajutav. Minu meelest valgust võib ka tajuda... Valgus lihtsalt on. See ongi ime. Eluime. 

Muidugi minagi potsatan tihti kuhugile hämarusesse... Saan samas kohe aru: appikene , see ei ole minulik olemine... Kulge taas särava valguse poole, kuid mis ei pimesta silmi... Seegi oht on olemas.

Oktoobrikuu on läbi aegade olnud mul vastuoluline kuu. Õnnelik - õnnetu - õnnelik . Üles - alla - üles... 

Ma arvan, et selles oktoobris tuleb ka miski uut, mis viib edasi... kuigi hetkel tundub  et kõik mis teha plaanin, on ammu juba tuttav. Tuttavad unistused reas...

  

Minu kodu nägemine täna, 1.oktoobril...

 ... väikese fotograafi (4 a) silmade läbi 😉 Millal ta klõpsutas pildiseeria , ma ei tea... Minu meelest toredad ja argipäevalised hetked. kuigi on laupäev. Hakkasin just suuremat koristamist mööbeldamist  korraldama... 

Mäekivitükile maal

 

Mäekivitükk pärit Norrast nagu aru olen saanud...      Pilt nimetu veel. Mulle meeldib. Jätsin meelega kivi ennast paistma..  Elu on vägev, kuid samas hapras...