Sain kinnitust, et sotssüsteem ei loo mulle küll miskit uut ja paremat... Ilmneb, et võib uuest aastat korraga kolm abistajat mitte enam... Huvitav on see, et üle 22 aasta on mu elu toiminud IAT tundide ja olemas raha järgi... Nüüd siis ka inimese arvu järgi. Ametlikult. Seda enam , et üks abistaja ei tohi vähem töötada. kui 50 - 60 tundi kuus...
Mõistan, et nii hoiab vald maksude pealt kokku. Hoiab raha kokku...
Aga mulle võib olla kolm isikliku abistajat valla poolt rahastatud piisav ja võib - olla ka mitte piisav. Niikuinii on vähemasti üks abistaja mul enda rahastada. Sest isiklike abistajaid pole iial liiast. Ja 180 tunnist, mis vald tõenäoliselt mulle mind hinnates määrab, võib samuti väheseks jääda ... seda abiga elamist aega...
Olen rahulik. Mul on kogunisti hea meel, et see praegu välja tuli. Ma ei jõudnudki vallalt IAT 2023 kohta ise küsida veel... Mitu aega tiksus kuklas, miski läheb alguses taas jamasti uue aastaga... Et mõtle ja püüa midagi luua uut oma abistajate jaoks ja iseendale.
Mu sisetunne ei eksinud. Õnneks.
Ma tean, et pean usaldama end.
See on minu elu.
Ja inimesi, kes võiksid aidata füüsiliselt , võiks olla ka kolmkümmend kolm korraga... Vahet pole. Peaasi , et looks positiivsuse.
Hoian silma peal alati, et abistajad läbi ei põleks rohkete töötundidega. Abistaja töö on väsitav . Kuid ma ei tea ühtki tööd., mis poleks väsitav... Aga väsimust saab väheneda paljudel viisidel.
Ja on mõni abistaja, kes .on hea näiteks 10 tundi kuus. Ja ta ei saagi rohkem aidata ehk olla minu päralt.
Igal abistajal on oma proff oskus minuga hakkama saamisel. Oleme ausad. Kõik ei julge minuga ujuda, ei roni vaatetorni, ei küpseta kooke... Võin tahta. Võin õpetada. Neil lihtsalt puudub jaks. Pole kätt. AGA OMA ALA SUPER HEAD isiklikud abistajad.
Elu on lihtne.
Inimeste mõtlemine ja arvamine on vahetevahel ranges raamis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar