Hommik.
Külmkapis torditükk pühapäevast. Tordikarbiga. Ülal riiulil.
Võtsin.
Libitses jalgade vahelt.
Kukkus Kass Pätule pähe.
Keerasin tordikarbi õigetpidi. Naersin. Pätu tormas peitu.
Lahti teha ei saa. Noh, lihtsalt ei tule kaup lahti. Täpselt nii, et on, kuid kätte ei saa. Torditükk oli kukkunud ka pihuks ja põrmuks. Sajaks tükiks. Aga ikka tahtsin süüa.
Jonni ajasin tordikarpiga.
AINULT kaks pool tundi ja sain võitu.
Sõin võidukalt tordipudru ära. Limpsisin keelega sügavas karbikaanes šefiiri. Kohv oli jahtund.
Olin õnnelik ett lapsed ei näinud, kuidas ma kaklesin tordiga. 😋 Mammana ei oleks lubanud neil nii mängida... või oleksin...
Lõpuks ehmatasin: ma ei saa ikka uuesti mehele... Siis mõtlesin naerdes, mul ei jää aegagi mehe jaoks...
Loo moraal on ehk see, pisimgi probleem, mis võib tunduda tohutu suur., laheneb ja tuleb võta naeruga. Probleeme polegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar