Nii hea on end tunta hullumeelsena!!!

 Tõsiselt mulle meeldib olla pisut hull ja teha midagi hullu. See loob ja viib mind edasi. 

Usun, et sügis - talv tuleb põnev. Ise teen põnevamaks ja säravamaks pimedama aja. On mitu mitu loomis - soovi - projekti, mida tahan alustada ning nende kaudu tuua ja luua iseenda ellu uut ja paremat. Panen ennast taas proovile. Kes siis veel peaks mind edasi kandma, kui mitte mina ise. Kindlasti vanad tegemised jäävad ka, kuid neidki saab iga päev uuesti teha. 

Eile maalisin näiteks. On vana tegevus. Ei üllata eriti... Eks ole. Aga maalisin uue maali. Mäekivitükile. (Mäekivi, kaalub umbes üks kilo, vedasin Sauelt koju, sest tahtsin proovida miskit, mida polnud veel proovinud maalides...) Täiesti ilus ja tallutav pilt tuli. Minulik. Mõtlesin, et teen süngema - et olen ka popp ja kaasaegsem kunstnik, et panen mustad pinged kivisse... Noh ei tulnud kuidagi see välja. Elu on helgem. Tuleb vaid usaldada elu ilu... ja helgust ka siis, kui korraks palju ei näigi ilus ega hea...  Kohe, kui saan pilti arvutisse  riputan üles ...

Taaskord absurd kuubis

 Sain kinnitust, et sotssüsteem ei loo mulle küll miskit uut ja paremat... Ilmneb, et võib uuest aastat korraga kolm abistajat mitte  enam... Huvitav on see, et üle 22 aasta on mu elu toiminud IAT tundide ja olemas raha järgi... Nüüd siis ka inimese arvu järgi. Ametlikult. Seda enam , et üks abistaja ei tohi vähem töötada. kui 50 - 60 tundi kuus...

Mõistan, et nii hoiab vald maksude pealt kokku. Hoiab raha kokku...

Aga mulle võib olla kolm isikliku abistajat valla poolt rahastatud piisav ja võib - olla ka mitte piisav. Niikuinii on vähemasti üks abistaja mul enda rahastada. Sest isiklike abistajaid pole iial liiast. Ja  180 tunnist, mis vald tõenäoliselt mulle mind hinnates määrab, võib samuti väheseks jääda ... seda abiga elamist aega...

Olen rahulik. Mul on kogunisti hea meel, et see praegu välja tuli. Ma ei jõudnudki vallalt IAT 2023 kohta ise küsida veel... Mitu aega tiksus kuklas, miski läheb alguses taas jamasti uue aastaga... Et mõtle ja püüa midagi luua uut oma abistajate jaoks ja iseendale. 

Mu sisetunne ei eksinud. Õnneks. 

Ma tean, et pean usaldama end. 

See on minu elu. 

Ja inimesi, kes võiksid aidata füüsiliselt , võiks olla ka kolmkümmend kolm korraga... Vahet pole. Peaasi , et looks positiivsuse.

Hoian silma peal alati, et abistajad läbi ei põleks rohkete töötundidega. Abistaja töö on  väsitav . Kuid ma ei tea ühtki tööd., mis poleks väsitav... Aga väsimust saab väheneda paljudel viisidel. 

Ja on mõni abistaja, kes .on hea näiteks 10 tundi kuus. Ja ta ei saagi rohkem aidata ehk olla minu päralt.

Igal abistajal on oma proff oskus minuga hakkama saamisel. Oleme ausad. Kõik ei julge minuga ujuda, ei roni vaatetorni, ei küpseta kooke... Võin tahta. Võin õpetada. Neil lihtsalt puudub jaks. Pole kätt. AGA OMA ALA SUPER  HEAD isiklikud abistajad.

Elu on lihtne. 

Inimeste mõtlemine ja arvamine on vahetevahel ranges raamis...

Need sünnipäevad...

Viimasel ajal olen mõtlik suht sagedasti sünnipäevade üle. Või õieti õnnitlemise üle. Mulle tundub, et sünnipäevalastel pole aega ka telefonikõnesid vastu võtta... See on tegelikult nii kurb... Saad heal juhul sõnumi vastu, et sorry mul ei ole aega rääkida, ja aitäh, et meeles pidasid...

Jah, pidasin meeles... Kuid kas järgmine aasta pean meeles ja helistan - selles on küsimus. Kuigi mul on sõprade sünnade mälu viis pluss... 

Teiseks tuleb hulk muid küsimusi. Kas näiteks ollakse veel sõbrad... Näoraamat  näoraamatuks (facebook), aga elu on hoopis suurem ja laiem. Mõnel pole ka facebooki... 

Mõistan, et sünnipäev on eelkõige iseenda jaoks. Võib - olla tõepoolest tahetakse olla omaette. Aga siin tuleb ka palju küsimusi...

Aga täna tegin endale pisi hommikuse tordi. Mul endal pole sünnat täna, kuid olen ühe väga kalli sünnipäevalapse ema 😍💖

Olen aastaid niiviisi kallite sünnipäevi omaette tähistanud. Neile helistanud, kirjutanud, mõelnud ning võimalusel õigel hetkel nende juurde läinud... Kunagi olin kurb, et ei saanud sünnipäevadel minna . Enam mitte. Nüüd tean, et see on puhas rõõm anda võimalus kellelegi elus sünnipäevi pidada...

Sellised mõtted siis täna sünnipäevalastest.

Olgu, mis on, kuid soovin sünnipäevalastele, kelle sünnipäevi tean peast,  ikka ja alati head nende sünnipäevadel.

21 veel, siis 100

 Ehee, 21 näitust rahulikult teha, siis tulebki 100!!! 

See arvutõde jõudis täna minule kohale. Aasta lõpus võivad mu maale näha Tartu kandi inimesed. Täpsemalt mõne aja pärast. 

100-ni on minna veel ehk vaid mõned head aastad. Nüüd on õige aeg mõtlema hakata, milline sajas näitus tuleb ja millises palees 💛😋

Minu kunst jääb minulikuks. Sest värvis on elu ilu.

Mõtlen tagasi ka Kumule ning kaasaegsele kunstile... Kõik oli... Mina aga ei tajunud armastust ega ka valgust, kui oligi, siis väga väga vähe. Saan aru, et kunstis peegeldub ühiskonna kriitika. Sama hästi saab peegelduda armastust elu vastu... Võib olla pole ma tõepoolest normaalne kunstniku meelega kunstnik, kuid tean, kuid lahedalt keeruline on armastust kunsti panna ja samas kunst ongi armastus.  Süngemaski kunstiteoses on kunstniku armastus. Ta loonud oma valu välja näitamiseks... Meile lihtsalt ei olda õpetatud süngust värviliselt ja armastavat nägema... Võib tunduda hirmus keeruline jutt. Tegelikult ei ole. Ka minu maalides nähakse kurbust... suure rõõmu kõrval. See ongi elu ilu. Kes mida kuidas näeb. Pole õiget ega valet kunsti ega kunstniku. On vaid siin ja praegu. Igalühel isemoodi see ...

Külas võib teha paljusid asju

 Ka pebupalli mängida 😂😂😂

Vahel jään mõtlema, kui vana siiski olen... Sellel pole ju vahet. Olen täpselt nii vana kui parajasti olen.

Sain muide esimest korda Liia pool natu enne keskööd palli kätte. Proovisin lollitades, kas saan hüpata... Meil oli lõbus.      Tegelikult päriselt oli väga hea liigutamine.

Peaksin ka muretseme suure suure palli...

Kohutav mahajäämus ikka mul!!! Teen vanana asju, mis lapsena oleks pidanud tegema... Ei ole hullu - mul eelis,  ma ei kasva iial suureks 😀 Nagu Pipi.

Esimene kunstiteos Kumus

 Sai veedetud päev sõbranna Kati ja Kristiga Kumus. Jätsin ka kohapeal paari minutiga joonistatud joonistuse Kumu rippuma 😋 Järgmine kord juba olen seal tuntum Looja...

Oli lahe päev Tallinnas. 

Eile olin Sauel.

Hea on ikka oma sõpru näha üle pika aja.

Kodu - juuksurimäng

 

Tallinnas ja Sauel...

 .... võite mind kohata homme ja lauuäeval

Ammuseid sügiseid...

´... ei igatse ma tagasi... Kuid iga sügis meenuvad mõned ammuseid sügised. mis olid nii erilised ja õnne täis... ja valulikud...

Söön mamma šokolaadi. Seda, mis mulle kingiti. Maitse on nagu vanal Annekese šokolaadil... Kui jaksan šoko õhtuga ära süüa, siis os see üle pika aja selline magusa laks, et hoia ja keela... 

Aga meenus, kuidas sai ammustel aegadel unistatud, milline vanaema võiksin kord olla... Egas ei osanud siis mõeldagi, et kolmekümne kahe - kolme aasta pärast olen täpselt selline vanavanem nagu täna olen... Siis ajas naerma. Kõik tundus nii kauge olema.   Täna tundub, et kõik on olnd üleeile... 

Hästi armas ja nostalgiline on sedamoodi mõelda praegu... Ja mul tõesti pole kibeduseraasu   et nüüd kõik  on nüüd teistmoodi hästi  mitte niimoodi nagu sai siis ammustel sügistel unistatud ja mõeldud. 

Elu pole hellitanud. 

Elu on aga palju paitanud.

Praegu mõtlen sedasi.

Sügised on olnud lõputult õnnelikud. Ja ka lõputult valulikud... On olnud sügishommikuid, mis keerasid ainsa sekundiga elu pea peale. 

Sügistel on tohutud värve.

Mul on olnud sügiseti tohutult emotsioone... 

Vahel siiski olen kahetsenud miskit... Kui mul on  tulnd enesehaletsust peale... Seda ei mäleta mitu mitu sügist... Olen olnud küll nukker vahel, kui ei haletse end ... Seda pole ju vaja. Tõsiselt olen tänulik ja õnnelik, et elan sajaga. Olen alati elanud... Ja mida peaksin kahetsema... Kui oleks olnud teistviisi,. oleks praegu ka teistviisi - ma ei soovi teistsugust elu ette kujutadagi... 

Šokolaadist on veel paar tüki alles... Tõenäoliselt paar kuud ei taha ma ise ühtki kommi ega šokot süüa ega nähagi. Kodus ikka on kuskil peidus midagi magusat. Olen ju siiski mamps või mamma - vahet ei ole, kuidas hüüdakse mind... Miskit head peab leiduma kodus alati. Lastele... Isegi, siis kui nad alati ei tule... 

Šokolaadipaberi hoian alles. See nii armas paber. Tähtsad kommi ja šokolaadipaberid olen alles hoidnud. Võib olla olen jah lapsemeelne. Kes mind keelaks seda ´tegemast peale minu enda... Mulle meeldib vahel kappides   naeratusi leida - loovad head praegu ja viivad kuidagi edasi elu...

Head algavat sügist!!!

Veel Pala pilte

 

See tähendab, et rallin palju ringi !!! Tänane tulemus.

Palal Kultuurimajas lendlesid sädemed

 Pala näituse esimene päev - ülespanek ja avalöök - jääb vähemasti mulle kauaks meelde. Loodan, et ka Pala inimestele. Hommikul kohe, kui kultuurimajauksest sisse läksin tundsin siirast rõõmu, et saabusin. Ja mulle meeldisid punased seinad, neil hakkasid mu maalid eriliselt mängima. Panime Hannaga näitus nagu pusled üles. See oli hästi põnev ja lõbus. Jõudsime täpselt kaks minutit enne avamist valmis. 

Kultuurimaja perenaine Margit on ise samasugune säde nagu olen mina. Margit ütles hästi palju kordi, et olen säde. Isegi mitte tulesäde, see kustub ära... Lihtsalt säde. Usun, et täna said kaks sellist sädet kokku ja täitsid kultuurimaja rõõmuga ja mina veel värvidega.

Margit avamisel laulis. .Anna Haava 140 pühendatud luulekogust. Mul oli hea meel, et polnud pannud silmavärvi - pisarad kippusid vägisi silma. Oli nii ilus. 

Tuhat tänu tänase päeva eest kõikidele! Kõik olime ja oleme erilised ja endamoodi sädemekesed!.

Need pildid Kristilt. Kohe, kui saan teisedki pildid, riputan siia ka. 

Maalidemajandus...

 ... toob järjest rohkem esile, et vajan suuremat elamist. Ühte ruumi ainult kunsti jaoks. 

Tõsiselt, maalid ja joonistused ei mahu varsti tuppa ära...

Olen ennemgi sellele mõelnud. Täna mõtlesin  jälle...

Palal homme

Juba homme ootab uus näitus Pala kultuurimajas kella 14-st 1.novembrini. 

Homme kell 14 saab näituse avamisel ka minuga kohtuda 😍 

Otsustasin, et mõned maalid  vahetan teiste maalide vastu ära. Ei pea olema ühtmoodi näitus igalpool. Kapi otsas kastis olevad maalid tahavad ka end näidata... 

Mina ise ka vajan natuke vaheldust. Igav hakkab muidu tegemise protessis juba... Vaatame homme, milline näitus tuleb. Mul põnev 😋😊

Pärnus käidud

 

Mõnus hommikukohv Pärnus imearmsas öömajas jälle.

Läksime Hannaga näituse järele.Täna siis tõime Saugast siis näituse ära Palale. 

Ma soovisin lihtsalt natu lõõgastuda, sellepärast sõitsimegi eile õhtupoole Pärnu poole. Õhtul jalutasime peaaegu tühjas Pärnus. Saime paduka  kaela. Aga soe vihm oli. Kihvt oli. Kõige lõpuks ajasime pargitud autot taga. Suutsime eksida Pänus kesklinnas. Ja minu telefon oli loomulikult autos... Lõbus oli. ÖÖ - koju jõudes olime läbi märjad, kuid veel ei tilkunud . Rahul olevad. 

Kohtusin Victoria ja Pritsuga. Tore on alati sõpru näha. Teisi väga ei näinudki taas... Järelikult ei olnud õige hea  aeg. 

Mere äärde ka ei jõudnd... 

Rüütli pubis.

Tuleb vist  välja, et varsti võib olla söögikoha leidmisega probleem. Väga mitmed olid õhtul normaalsel ajal juba suletud.  Selles pubiski öeldi, et hoiavad seni lahti, kui sööjad on... Kindlalt sulgemisaega polnudki.

Täna tagasi tulles teist teed, Võrtsjärve alt, ei leidnudki söögikohta enne kui Karksi Nuias. Võimalik, et näiteks Kilingi - Nõmmes ei osanud me leida, kuid need kohvikud ja pubi, mis silma jäid, tundusid olema kinni.

Ms toimub Eestimaal.... 

Tõrvas olid pooled poed, juuksurid jne mahajäetud nagu. Suletud... Hakkas kõhe. Päriselt ka. Eestimaa nagu sureb välja... Kõlab karmilt, kuid... 

Hakkasin suletud kohvikuid ja pubisid jm söögikohti. Sassi läks ka, aga sain  kaheksa - üheksa... Tundub väike arv, kuid kas ikka on väike...

Karksi -´Nuias kohvik oli hubane ja väike. Kõht sai väga täis. 

Ei taha alati ju besiinijaamade kohvi...

Oh oli aeg, kui sai väikestes kohtades kaupa retkel  käia... Mäletan. Nüüd küsimus,  kuidas väikesed kohad üldse ellu jäävad... siin imeilusal Eestimaal...

Mõtlen ehk üle.... 

Kindlasti elu pole täna see, mis oli eile ega homme see, mis täna. Kuid elu läheb oma sootu edasi... 

Täna olen tänulik, et sain oma töö ja puhkuse taas ühendada. 

Esmaspäeval olen Palal.

Muide, üks mälestus Karksi - Nuiast veel. Sealseas kirikus ristiti mind... kui olin pubeka ealine ning siis ma ei teadnud mitte miskit jumalast ega ka kirikutest... Teadsin, et on olemas Taevaisa, kellele peab aitäh ütlema söögilauas... Aga Kaika Laine ei saand ristimata mind ravida... Nüüd mõtlen tänuga, et võib olla just siis hakkas mu teadlik vaimne ja hingeline teekond... Mine tea... 

 

See facebook...

 Facebookis tehti lolli - tehti minu nimega libakonto... Õnneks Silver blokeeris  ja teatas ka fb.i... Loodan , et õnnestunult. Mina kirjutasin ka veebikonstaablile, kes pole siiani vastanud.

Aga mitmed mu fb tuttavad hakkasid üle mitme aja  suhtlema ja küsima, mis toimub...

Rahustuseks ütlen, et  ma ei teeks uut fb lehte... Lihtsalt milleks... 

Tõsiselt, interneti halvad teod on ohtlikumad ja lollimad... Aga siiski, soovin usaldada laia ja piiritut interneti.

On kummaline. et paar nädalat tagasi käis mul peas läbi mõte, et mul polegi   miskit facebookis juhtunud... Ei tea, kas hoiatati või... Kuid siis ununes. Mulle tundus tava mõtelend....

Ja noh, kui facebook näiteks kaokski, ka see pole veel maailm või elu lõpp.

Mul suur rõõm ja au olla...

 ... vinge mamma ka Grete - Alicele

 

Äri kohvil ennekõige iseendaga 😋

Sai asju arutatud üle mitme aja  Leaga. Ta aastaid MTÜ TM Loovuse raamatupidaja. Taas tõdesime, et email teel ei ole siiski see suhtlesime, mis päriselt kohtumine.   

Mina, kes olen viimasel ajal osalenud mitmetel klassides ja kursustel, sain veel taas energialaksu, et loomiseks on vaja enese loomise julgust ja siis saab olemagi kõik täpselt nii nagu soov on. 

Seda lihtsalt tõde tuleb ikka ja jälle korrata üle. 

Vahet pole. , mis  on ametlik formaat.... Esmatähtis enda seest tulev loovis... Ise oledki see allikas, kes loob omaenda rahulolu iseendaga ning siis saadki teistele ka endast anda paliju rohkem kui oskad arvata... 

Ühesõnaga, UPS ei miskit uut - kavatsen jälle edasi hakata möllama. Mõtteid ja ideid on. Nüüd pean vaid reastama, mis enne ja mis pärast... ´

Käisin Reval caffe´s isikliku abistaja Karoliinega. Meil on omavaheline klapp üle kuu juba. 

Mina ei saa ikka mehele ehk tordilugu

 Hommik.

Külmkapis torditükk pühapäevast. Tordikarbiga. Ülal riiulil.

Võtsin.

Libitses jalgade vahelt. 

Kukkus Kass   Pätule pähe.

Keerasin tordikarbi õigetpidi. Naersin. Pätu tormas peitu. 

Lahti teha ei saa. Noh, lihtsalt ei tule kaup lahti. Täpselt nii, et on, kuid kätte ei saa. Torditükk oli kukkunud ka pihuks ja põrmuks. Sajaks tükiks. Aga ikka tahtsin süüa.

Jonni ajasin tordikarpiga. 

AINULT kaks pool tundi ja sain võitu. 

Sõin võidukalt tordipudru ära. Limpsisin keelega sügavas karbikaanes šefiiri.   Kohv  oli jahtund.

Olin õnnelik ett lapsed ei näinud, kuidas ma kaklesin tordiga. 😋 Mammana ei oleks lubanud neil nii mängida... või oleksin...

Lõpuks ehmatasin: ma ei saa ikka uuesti mehele... Siis mõtlesin naerdes, mul ei jää aegagi mehe jaoks...

Loo moraal on ehk see, pisimgi probleem, mis võib tunduda tohutu suur., laheneb ja tuleb võta naeruga. Probleeme polegi... 

Jumalas lahe...

 Jumalas lahe  on olla vinge mamma, kes peab kirjutama oma loo raamatuks ühes eksemplaris ja koheselt puhtalt, mustandita. Sellist asja pole ma veel teinud. Lapsed ikka oskasid üllatada... 😉

Soovisin hiljuti, et mulle tuleks uut ja põnevat... et talvel ei hakkaks igav ega tuleks rutiin. Et püsiks energialaksud., mis viivadki elu edasi...  Soovides tuleb olla teadlik, nad lähevad niinaa täide.

Jumalas lahe, et laulu nootidele on edasi minek...

Elu on tõesti imeline...

Oi, kui kihvt...

 ... laupäev oli. Oli küll pisut ümbermängitud plaanitust, kuid päeva mahtus kolm korda rõõmu enne mammade ja papade päeva.

Õhtul Vastseliina kandis sai sel suvel ka esimest korda pikniku korralikult pidada. Jälle sattusin Võrumaale. Kuigi sinna oodati mind ammu. Täna siis üllatasin, lendasin kohale.   

Ma jäin mõtlema, kas olen kunagi tundnud värsket valmima, tuttuue majakese lõhna... Ei meenu küll... Nüüd siis tundsin. Lihtsalt lahe oli näha majakest, mille ehitusest olen kuulnud juba palju toredaid jutte.

Mina ise vaatan ringi tükkimal ajal, kuhu võiksin ise uue kodupesa luua... Tean, et see saab mul olema. See mõte on aina kasvab mu sees... See pole tänane postituse teema. Tõesti pikem ja sügavam on  see... 

Käisin veel mammal külas. Oli vahva hetked koos nagu kaks mammat. Eh, mitte nagu, vaid ikka päriselt. Oleme kaks mammat. Noor ja vana  mamma😉 Kuigi mina ütlen ikka., et hooldekodu tumestab inimese olemist...  Tahame või mitte... Tegelikult tajun mammalgi mõni hetk hästi noort sädet... Samas on mamma jaganud aastatega oma olemisega , kuidas olla armastav mamma.   

Ja oh üllatus, või on see hoopis võluv ime, et mina saan jagada oma lapselastele pisut teisel viisil ikka sama armastust. Kas lähemalt või kaugemalt... Südames on kõik ja see on kõige tähtsam. Vähemasti minu meelest.   

Särage vanavanemad lastelastele!!! 

Sõitma täna

 Nii ilus päev.

Ilus ilm.

Lähen sõitma. Loodetavasti.

Ohoo, mina oskan ikka valikuringikesi teha

 Valisin järgmise laulu, mis selgeks õppida. Imeline laul. Meeldinud mulle ammsest ajast. Olen kaasa ümisenud lugematu arv korda. Eriti aasta lõppu poole... See väike vihje, ihihiii... Täna arvasime Germaniga koos, et selle laulaksin ilusti laval ära. 

Aga jällegi on nootide leidmisega probleem. Nagu eelmise lauluga . "Aina kordan sinu nime" noodid saime mitme inimese. Sest isegi google ei teadnud!!! Vähemasti me ei leidnud... 

Ma arvan, et selle lauluga saab olema samamoodi... Võib olla on mõnes laulikus, raamatukogus või... 

Seda laulu tahan kindlasti esitada tulevasel jõulukontserdil. 

Alati, kui miskit meeletult tahan, tuleb ringikesi sisse. Aga need teevad tegemised veelgi põnevamaks.  

Muideks, proovisin nalja pärast räppida. Üks päev autoga sõites. Kuramuse hästi tuli välja. Loomulikult oma sõnadel. Igatahes Hannaga naersime. Räpp mulle ei meeldi tegelikult üldse. Lihtsalt lollitasin.

  

Ka Palal tuleb näitus

 Pala kuluurmajas jääb näitus 1. novembrini. 

Kohtumiseni 😍 

Kell saab õhtul üheksa...

 ...  ja akna taga pime. 

Sügisõhtud saabunud.  

Loodan, et mitte sügisstress!

Inimestel on alati igal ajal stress. Ka siis, kui polegi stressi, on stress sellest, et ei ole stressi...  Ei osata justkui stressita elada... Minu meelestr on ju nii paljudega. Õnneks mitte kõikidega.

Minul juhtub stress olema järjest harvem ja lühiajalisemalt. Olen õppiniud ennast jälgima ja mitte sstessi armastama... Ma  ei teagi, kas olengi kunagi kauem hädaldada millegi üle, millel on kindlasti olemas hea lahendused. Lahendused on igale asjale. 

Pimedale sügisõhtule on küünlavalgus ja soe tee. Ja head mõtted.

See põnev psühhodraama!!!

 Lähme kohale. Tuleme kohale. Kohtume .

Mina kavatsen minna - tulla - olla.

Enne 14. oktoobrit toimvad üle Eesti Avatud Lavad https://www.psyhhodraama.ee/avatud-lavad

Minu oma mõttekild

 Ole loll, aga lollikindel!!!

Täna. 5. septembril on Ülemaailmne Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke päev!

Minagi saan tähistada tänast päeva rõõmuga😍

Mul on igav

 Päriselt ka. Lihtsalt igav... või siiski pigem ma-ei- tea, mis eluga peale hakata. Tundub, et kõik on tehtd või on mõttetu teha... ja siis mis teha... 

Ka mul on selliseid hetki. Kuigi näin üli tegija... Vahel olen minagi madalseiss... Mis iseenesest pole paha. Mõni hetk vajan lebotamist... 

Harjumatu on ka see, et akna taga kottpime... Mulle meeldib valgust. 

Valgus nii õues kui ka hinges.

Oli asjalik päev. On kindel, et Põlvagi saab veel see aasta mu näituse... See oli kevade saadik õhus, kuigi olin suht veendunud, et saab olema. Novembri alguses... 

Aga järjest rohkem mõtlen, mida näituse avamistel uut moodi luua, et oleks ägedam ja vahvam, meeldejäävam... Minule endalegi ja inimestele ka... Küll miskit välja mõtlen, kui tuleb  tuju. Ei viitsi mõelda hetkel edasi.  

Lähen pesen nüüd nõud. Siis ehk loen...

Head õnne mulle ja paljudele teistelegi veel

 

1. septembrist 2007 ehk 15 aastat olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu kunstnik. 

Jeeee...

Täna teen iseendale jalaga pai!!!

Olen seda väärt. 

Usun, et mu kunsti vaatajadki näevad minu värvides sõnu ja tunnevad värvides tundeid. 

Nagu mina. 

Elu on ilus vikerkaare värviline!

Tuleb anda alati iseendale võimalusi, mis tunduvad esimesel hetkel ebareaalsedki ning usaldada end!  Alati saab hakkama, kui loov tegutsemine tuleb südamest. 

Eile õhtul sain sõnumi oma sõbralt Kaupolt, kes nägi mu laulmist, kes lihtsalt ütles: " Sa oled IME! Armas imepärane tegelane, minu sõber- jätka samas vaimus!" 

Tükk aega vaatasin aknast taevatähti tibunahk ihul. 

Mõtlesin nende sõnade üle. Imelise elu üle järele. 

Ma jätkan samas vaimus.

Kindlasti. 

Loomine on ime. 

Soovin tänasel tarkusepäeval kõikidele edaspidiseks palju head loomist kõigepealt iseendas iseendale! Igaüks meist on pisike ime!

Kass Bongo

 on täna sünnipäevaline.

5 aastane!!!

Hea elu on Kass Bongol.

Ta oskarb suurepäraselt

- mitte end nälga hätta

- koguaeg süüa küüsida

- külmkappi  ronida

- poekotte limpsida, et ega jummel keegi teda poes ära ei unustanud

- hommikuti kohvikoort nurruda

-  üle maali joosta

- Kass Pätut kiusada ja armastada

- näu teha laulutunnis

- üldse rääkida palju kassikeeles näu ja näu

- voodis laiutata

- lastega  suurim sõber olla

- vahel õhku haituta

- käpapalli pudelikorkidegga mängida

- oma kakamajja ei luba Kass Pätut

-. kapiotsast magades alla sadada 

- veidi ülekaaluline, kuid heas vormis

Ja siis mõelda, miks inimesed keelavad kassile lollsii, kui kass tahab vaid elada oma kassielu... Kass on tark. 

Arvan et Bongo mõtleb just nii.

Me armastame kõik Kass Bongot. Ta on lihtsalt Bongo...