Siis libises pilk aknast välja... Kased kollased...
Korraks mõte, et appike on augusti viimased päevad - kuhu suvi kadus...
Vaatasin taas imelist üllatust.
Tundsin, et olen praeguses hetkes kohal.
Muu ei olegi oluline, kui olla kohal siin ja praegu.
Kalendriajal pole enam mulle olulist tähtsust. Kuude nimed ja kuupäevade numbrid tormavad oma sootu... Ja ometi on miski neist kiirem. kuid kuidagi rahulikum mööduja...
Huvitav, mulle meenus praegu onu Mihkel ehk invavanaisa, kes oli minulegi suur eeskuju... Kes tegi oma eluajal tohutult palju et puudega maailmas oleks kergem ja parem elada... Ma ei kirjutanud nimme puudega inimeste maailmas oleks parem... Sest maailm on puudega siiani ja on veel kaua...Mulle tundub nii. Puudega inimene saab kasvada üle oma puude.Nagu mina. Võib - olla tõuke sain kasvamiseks onu Mihklitki...
Üheksa aastat ei ole teda meie seas.... See on vist piisav aeg, et inimene hakkab aegade hõlma ununema... Just maailma võtmes... See on kuidagi paratamatu. Uued tegijad tulevad... ja ajavad täpselt samu asju. Ainult omamoodi. Siunavad, et kõik on tegemata ja elule puudub ligipääs... Tegelikult ongi tegemata ja ei osata ligipääse näha oma elule... Sest ollakse noored ja võetakse tuure... Ehk ei osata mõelda ka niipidi, et kõik, mis püüdaks teiste heaks rohkem füüsiliseltki teha, tehakse ennekõige iseendale. Ja nii edasi... Ja siis tulevad jälle uued tegijad... Vanad on aga rahulikud, nad on oma töö ja elamised ära teinud... Nad olid oma eludes kohal... Onu Mihkel oli kindlasti oma elus kohal ja vägagi.
Eh, ma ei tea, kust ja miks need mõtted praegu tulid. Aga tulid. Küllap pidid tulema.
Hoidke endid alati kohal 😉💖
M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar