Siin ja praegu juuli lõpp

 Uskumatu juba juuli 2022 viimane päev ... 

Olen õppinud mitte nii  väga aja lennule mõtlema. On vähem paanikat ja ebaotstarbekat kiirustamist... Panen tähele väikesi asju ja hetki...

Praegu ja siin on ainus, mis  loeb. Ja kohalolek.

Jõuad palju rohkem.

Pealegi, kes teab täpselt, mis on rohkem või vähem jõudmine... Kui palju peab jõudma... Minu meelest, see on vaid paberites kirjas... Hingetes  hoopis teised lihtsamad reeglid. Neid ei taheta tähele panna...

Mina armastan vägagi täpne olla ajas. 

Mäletan, et sain esimese käekella 7 sünnipäevaks. Umbes sama vanalt sain suvepäeval ilget pahandada , miks unustasin kella vaadata... Aga mängisin... Sellest ajast on väike kella foobia, mis on tõsi küll muutunud palju vähemaks. Õnneks. Mingil ajal see häiris kohutavalt mind ja teisigi. Öö oli siiski magamiseks, mitte viie minutite tagant kella vahtimiseks, kas äratus on ikka varsti, näiteks... ,

Praegu olen rahulikumalt täpne. 

Minu praegu ja siin aeg on täpselt nii kaua kuni kulgen siin maailmas, siin omas elus... Ei hetkegi kauem.  Omas ajas jõuan täpselt nii palju kui jõuan. Peaasi, et ise jään rahule.

Juuli 2022 oli mul hoopis teistmoodi, kui plaanisin... Ega sellepärast tasu nutta veel... On olnud teistsugusi häid hetki ning tehtud teisi toredaid asju, mida polnudki plaani kirjutatud... Aeg jõudis ikkagi praeguseni.

Küllap tegemata jäänud asju  ja unistusi teoks teha jõuan veel uutes praegustes. 

Täna on rahvusvaheline vaarikakoogipäev. Mul pole vaarikatki külmikus... Ehk aiamaal on, kuid õue ma ei saa minna... Ei ole hullu. Teen uuel nädalal tiiatibu vaarikakoogi. Ja ongi hästi ja hea.

Kuna olen olnud juulis tõesti päris palju üksi, siis olen päris palju maalinud. See hästi hea.

Seega arvan, et pole mõtet küsida, kuhu juulikuu jäi... Ajal oma voolavus... Selle vastu ei saa...