Otsustasin eile  poole päeva pealt, et soovin väljas süüa. Otsustasin ka, et võiks olla päris minu aeg.  Kuid ma soovisin minna söögikohta, kus ei olnud ennem veel söönud,  kus ilus ja mõnus, rahulik. Kus saab nautida suveõhtupoolikut. 

Leidsime Muru resto. 

Pärast jalutus Gardestis. Kujutasin mõttes oma aeda ja maja... 😉

Koju jõudes sai veel jalutatud korraks jõe äärde... Maja ees  tšillita...

Eile õhtu oli selline, et kuidagi ei meelitanud iseend tuppa... 

Mulle on alati meeldinud suveõhtuti õues olla. Lapsest  saadik juba. Nüüd saan õhtuti õues olla järjest vähem. On ikka nii, päris tihtigi, et õhtuti   eriti pole kellegagi välja minna.  Osaliselt minu oma 

"veakene" või siis sõna otseses mõttes oma valik, mis mind end ajab vahetevahel närvi. Nimelt, soovin, et abistajad saaksid  rohkem päevas elada oma elu, ning   püüan olulisemad asjad oma päevas / elus ära teha ja siis üksi päeva edasi elada. Saan ju hakkama. Ei saa ju öelda, et ma ei saa hakkama elamisega üksi olles. Ja on palju  momente, kus igatsengi üksi olemist ja jäämist. Kuid siingi peab hoidma tasakaalu... Inimene vajab vahel ka vaimule ja hingele kosutust ehk teisi sõnu lihtsalt lõõgastust ehk tšillimist ehk puhkust... Seda enam, et mul on kõik selleks olemast. Isikliku abistaja tunnidki... Kuid mõtlen iseendale praegu harva. Ise panen seda tähele. Teised inimesed ei saagi seda tähelepana. Sest ei saa näha teise sisse või hinge. Minagi ei näe teisi läbi... Mmhhmm, võib näha küll, kuid see on pisut teine teema...

Hommikul käis peas taas selline mõte, kas ametnikud saavad aru, kui tähtis on tšillimine vaimsele tervisele näiteks isikliku abistaja abiga...Ma ei tea, kust see mõte taas pähe kargas... Mõnikord häirib mind ennast, et mõtlen ikka ja  jälle IAT-le, ka mitte vajalikul hetkel... Mõtleks  laupäeva hommikul näiteks peika leidmisele, kuid ei... Mõtlen selle asemel kuramus teenusele... Miski minu sees on vist  viltu.😋

Igatahes mul jälle enda akud laaditud. Natuke rohkemgi, kui eile lootsin.

Olen tänulik, et ma loobusin loobumistest.

Meenus tõsiasi, et olen oma elu omanik. 

Takistuste ja vabanduste otsimine keelavad "edukalt" edasi minna... Meil igalühel. Kui näha, et miski pole päris see nagu päriselt soovid, muuta suhtumist takistustesse ja vabandustesse. Ärgem unustagem, et probleeme ei ole olemas. Vaja vaid lahendusi leida. Lahendused võivad olla vägagi üllatavad ja ootamatud. Elu üllatusi täis.

Tegelikult mul on positiivselt normaalne. Ausalt ka.

Eelnev jutt polnud absoluutselt nutulauluna mõeldud. Minagi kukun -  mitte füüsiliselt - suht sageli alla poole ja siis tõusen taas kõrgemale. Soovin veel paremini endaga läbi saada. ja siis saab teistele olla veelgi mõistvam, toetavam, sallivam ja nii edasi.

Eile kohtusin töövestlusel Karoliinega. Loodetavasti on mul ka uus vahva isiklik abistaja olemas augustis. Arvan küll, et meist võiks saada hea tiim. Ta julges koheselt mu ratastooli lükata ja sai minust suurepäraselt aru.

 

  Eilse päeva eest tänud Hannale.

Väikesele Silverile,. kes  klõpsatas meist pildi, samuti aitäh.

Tänagi on ´kõik hästi. Olen pestud ja kammitud tänu Nansy väikesele abile. Muide, lubasin hommikul rahulikult magamist endale. Nüüd hakkan põrandat pesema. Olgu vähemasti kord põrandal, kui mujal pole... On küll mujalgi. Isegi mu hingepeeglis... Mulle meeldib koristada omas tempos. Seegi annab energiat juurde.