Väga ootamatult ja üllatavalt sattusin Viljandi. Oi, mulle meeldib spontaansus vahel ja kui selleks veel võimalus tuleb, siis tuleb spontaansuse seemne ära kasutada. Mul selliseid ootamatuid hetki niigi vähe.
Käisime ka Viljandi järve rannas. Seal ajasin siniste silmadega paadimeest taga😉😂 Ei leidnud teda...
Küll aga oli üks väga ootamatult tore kohtumine kellegi Anneliga, kes tuli ise minu ja Hannaga rääkima ja lõpuks tutvustasime üksteist. Kohtumine oli tänu koerale, kes peatus meil... Läksime auto poole... Võõras naine ütles, et ta teeb mingit projekti, kuid ta ei tea minusugustest eriti midagi, kuidas aidata ja julges seda küsida. Mulle meeldis ta julgus ja pealehakkamine. Vestlus kestis paar minutit. Andsin talle oma nimekaardi, et saaks kontakti võtta. Ja kinkisin ka magnetjärjehoidja. Paraku polnud mul kaasas käekoti raamatutega.... Näide sellest, et oma kaup ehk bränd peab kõikjal kaasas olema igaks elujuhtumiks.
Usun, et ootamatu kohtumine ei olnud taas juhuslik. Ma ei tea veel, miks see toimus, kuid millegiks on vajalik ja kasulik. Ehk juba sellekski juba, et võõras daam sai kogemuse, et daam ratastoolis räägib... Isiklik abistaja Hanna hiilis osavalt eemale, kuid tõlkis mind hästi ka pisut eemalt, auto juures...
Mul on mõte teha instagrami @tiiatibu nüüd järjepidevalt videosid, kus räägin ja tõlke saab olema. Loodan, et minu jälgijaid hakkavad minust rohkem ja paremini arusaama. Mina hakkan hoolikamalt ja selgemine hääldama. Ja siis, ja siis loon veel üllatusi...Usun, et mitmeid videosid jõuan siiagi üles laadida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar