Tulin linnast. Lauluutunnist.
Mõtlesime Hannaga, et tiirutame Roiu poest vaid taas läbi. Vahel linna suured poed ei kutsu ostma, eriti, kui ainult vaja suhkrut ja koort, ja ühte-teist nipet näpet veel.
Ja mida me nägime otsekohe, kui auto pargitud, oli poeukse eest olev kaldtee. Jess!!! Metallist... Täiesti mugav sõidetav ratastoolile. Kiitsin kassas olnud müüjale ka nende kaldteed. Müüja naeratas vastu, et nüüd vaja veel iselahti käivad uksi... Naersin vastu, siis hakkan iga päev nende poes käima.
Mõni aasta tagasi, kui rääkisime Roiu müüjatega kaldteest, siis kurtsid, et öeldakse, et ei saa teha ja mida iganes... Juba siis ütlesin, et kõik on võimalik, kui tahtmist on...
Poeukse ees oli umbes 10 sentimeetrine aste, polnud kõrge, kuid kitsas ja poeukski segas kuidagi... Ja kindlasti elektriratastoolile on pisim kõrgus ületamatu...
Kõik on siiski võimalik.
Isegi Roiu poe kaldtee😋😊
Ja usutavasti mina laulangi augusti lõpupoole. Siis peaks kontsert toimuma... Täna tundsin end laulutunnis päris kindlana... Sellist tunnet pole mul ennem väga olnud... Ootan põnevusega seda hetke, mil saan olla iseendalegi superstar!!!😍 Usun, et see on mitmetele unustamatu lahe hetk... Germanile kindlasti.
Kõik on võimalik.
Isegi Tiiatibu laulmine😋😍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar