Hommikul oli laulutrenn. Netis. Võimeldes puudutasin esmakordselt sõrmedega põrandat kummardades. Laulutund algab meil Gremaniga hingamise ja keha, eriti kätega võimlemisega, kõik mõjutab laulmistki.
Siis tulid tunnis uued unistused, mille poole püüelda. Nüüd mu silmis Ameerika...
German on rohkem kui lauluõpetaja mulle. Ta suur inspireerija ja toetaja, uute võimaluste väljapakkuja.
Kõik on minu enda teha, kuid kui ma ei prooviks, siis ei saaks ma kunagi teata, mis siis oleks olnud, kui proovinud oleksin... Ja nii ongi.
Nii, kõik head väljakutsed tuleb proovida, teoks teha. Siis ei jää kahetsema, miks olin küll loll, et lasin võimaluse käest...
Siis külastasin südamekodu, käisin mamma juures. Igatsesin teda näha. Täna oli vastuvõtt hooldusõe poolt hästi ja imeliselt soe. Üldse mind tuntakse seal vist ... Helistasin mõni päev tagasi juhatajale, ja ütlesin automaatselt, et tulen mammale külla... Juhataja sai kohe aru, kelle juurde tahan tulla... Minu meeles armas.
Tänasest on instagram @tiiatibu mul. Lõppude lõpuks sai seegi tehtud. Mõtlesin selle peale päris kaua... Mine tea, milleks see mulle vajalik on...😀 Aitäh Hanna, et aitasid teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar