Aga... ELU EI OOTA JU

 Mulle potsatas postkasti super hea lubadus:   Riigikogu võttis täna (siiski, eile 30. mail)  vastu toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse, millega on eesmärk muuta enam kui 150 000 inimese igapäevaelulihtsamaks. Uus seadus muudab teatud kindlad tooted ja teenused ning nende kohta antav teave kõigile inimestele ligipääsetavamaks. 

Siis vahel on pikk jutt ja siis on parim: 

Nõuded hakkavad kehtima alates 2025.a 28. juunist, mis tähendab, et
parimate tehniliste lahenduste leidmiseks on kolm aastat.

Ja veel suht pikk info...

Jäin mõtlema. kas jälle peaksin elu pausile panema, et oodata paremaid aegu. Olen nii mõelnud sadu ja sadu kordi.

Olen ikka edasi elanud pausita. Oma ellu ikka rohkem ja rohkem ligipääsenud, iseendasse pääsenud. Olen leidnud omaenda rikkuse ja brändi... Ja ma lähen rahulikult oma teel, vahel kukkudes ja siis taas kõrgemale tõustes, naeratades kingitud elule ja kõigele vaatamata olles õnnelik.  Ja tean, et elu ei oota ju paremaid aegu. On siin ja praegu. On igavene praegu. (Oi mulle meeldib see Kaupo öeldud meelde tuletus: on igavene praegu...) Kas olla või mitte olla siin ja praegu... 

Mul on mõndagi hullumeelset teha ja toimetada juba enne 2025  aastat... Nagu mul on olnud alati just siin ja praegu. Ei homme ega ülehomme... 

Tean, et olen ehk selle looga ka häirija mõnele hingele... Aga tõesti soovin, et ei jäetaks oma elu pausile. Kõik algab siiski meist endist. 

Mäletan,  kuidas oldi mu peale pahased, kui oli töövõime reformi aeg ja kui ma end ei jätnud teerulli alla, et kujunduslikult näidata hoolimatust... ´küsiti, et kas ma ei tahagi paremat ja rahagi rohkem... Soovisin ja soovin siiani. Kuid see parem tuleb enda loomisega. Omaenda tegutsemistega. 

Mul pole vahet, kas olen paberil töövõimetu 100 % või töövõimeline 0 % - ikka elan ja olen ja töötan kahesajaga, kuid seda ametlikult ei nähta. Indiviid on ära unustatud. Nii on ju lihtsam ühiskonnal. Kuid mitte indiviidil... Ma ei mõtle end, vaid üldiselt.

Minu hing on praegu vägagi rahul enda elu-.oluga. Alati saab järgmisel hetkel paremini. Ka ühiskond saaks paremini teha...

Teenused mõned vajavad kindlasti inimresurssi. Hooldekodudes vajaksid paljud kliendid isikliku hooldusõde/põetajat/abistajat. Kodudes täpselt samamoodi... Mina armastan kogu hingest isikliku abistaja teenust. See loob ligipääsu elule ja mul enda loomisele. Usun, et ka abistajad, kes on minu juures töötanud või töötavad saavad endaski miskit uut avastada. Ja ikkagi küsimus, miks nii vähe inimesi julgevad pisut teistmoodi tööd teha proovida... Kõike ei saa veel tehnoloogia abil lahendada. Selleks peaks kogu maailm üheaegselt kõrgemasse arengutasemesse...  Samas peavad säilima inimlikud väärtused, mis on aegade algusest püsinud - armastus, hoolimine, mõistmine...

Mõelgem, kui kihvt oleks hoopis takistustest üle lendav ratastool!!! Poleks vaja kõikjale kaldteid, mis võivad olla lõpuks ikkagi nii ja naa... jne. Teed akna lahti ja lendad kuhu iganes... 😂😂😂 Vabadus kõikidele... 

Kui olen nullis, tuleb kuulata oma lemmiklaulu

Praegune lemmiklaul. Juba aasta...

Tegelikult kuulan Angie ja Indreku plaadi.

Oli hästi meeldiv ja edukas päev. Siis üksainus sekund ja kogu elu tundub tühjaks pigistatud sidrun... Ole ja tee ja ikka ei lähe korda  kellelegi... KAS mulle endalegi... 

Küll homme uutel praegu hetkedel tunnen jälle iseend ära... Praegu mõtlen elu üle järele... 

 Pühapäevane rabarberikook. Viimastest sügavkülma rabarberitest. Külmik tuleb tühjaks süüa enne uusi marju... 

Kook tuli hea. Koogist järel vaid pilt... 

Oli mõnus pühapäev.  Kodus.

Olen tänulik Kristile, kes alustas taas veidi töötamist isikliku abistajana mu juures. Mõni aasta olid paus. Mul kuidagi enda sees hea värske tunne - koostoimetused sujuvad nagu ei oleks olnud vahepealset pausi. See on see tunne nagu tuleks koju üle pika aja keegi oma inimene. 

Aga päris uut inimest isiklikuks abistajaks pole ma veel leidnudki... Tööpakkumisi on loetud tuhande ringis, ja ainult üks inimene on kirjutanud. Loodetavasti kohtume ka. Olen veendunud, et kuskil juhtmel on miski kala sees või peal, miks muidu on isikliku abistaja kandidaate nii vähe, või õigemini polegi ...

Psühhodraamalik kohtumine käpajälgedega

 Kauaaegne mõte oli hea.  Pühendan ühe maali kohtumistele psühhodraamas... 

Läksin mina siis üks õhtu taas maalima ja tardusin - lõuend oli auklik, kassi käpajäljed... Olin nõnna vihane, et ei jaksanud ka vihane olla.      Ma ei teadnud, kas tahan nutta  või naerda. 

See on ju psühhodraamalik kohtumine käpajälgedega. 

Lapsesuu

 Lapsed, 4 - 5 aastased poisid, omavahel, käed puusal nagu meestel ikka. Jutt käib minust.

"Miks see tädi imelikult räägib?"

"Sellepärast, et tal ei ole väga hambaid ja hambaharja! Muud ei ole..."

Nohjah, naersin omaette, geniaalne ja lihtne vastus. Aus ka omamoodi😁 

Sattusin eile Viljandi

 Väga ootamatult ja üllatavalt sattusin Viljandi. Oi, mulle meeldib spontaansus vahel ja kui selleks veel võimalus tuleb, siis tuleb spontaansuse seemne ära kasutada. Mul selliseid ootamatuid hetki niigi vähe. 

Käisime ka Viljandi järve rannas. Seal ajasin siniste silmadega paadimeest taga😉😂 Ei leidnud teda... 

Küll aga oli üks väga ootamatult tore kohtumine kellegi Anneliga, kes tuli ise minu ja Hannaga rääkima ja lõpuks tutvustasime üksteist. Kohtumine oli tänu koerale, kes peatus meil... Läksime auto poole... Võõras naine ütles, et ta teeb mingit projekti, kuid ta ei tea minusugustest eriti midagi, kuidas aidata ja julges seda küsida. Mulle meeldis ta julgus ja pealehakkamine. Vestlus kestis paar minutit. Andsin talle oma nimekaardi, et saaks kontakti võtta. Ja kinkisin ka magnetjärjehoidja. Paraku polnud mul kaasas käekoti raamatutega.... Näide sellest, et oma kaup ehk bränd peab kõikjal kaasas olema igaks elujuhtumiks. 

Usun, et ootamatu kohtumine ei olnud taas juhuslik. Ma ei tea veel, miks see toimus, kuid millegiks on vajalik ja kasulik. Ehk juba sellekski juba, et võõras daam sai kogemuse, et daam ratastoolis räägib... Isiklik abistaja Hanna hiilis osavalt eemale, kuid tõlkis mind hästi ka pisut eemalt, auto juures...

Mul on mõte teha instagrami @tiiatibu nüüd järjepidevalt videosid, kus räägin ja tõlke saab olema. Loodan, et minu jälgijaid hakkavad minust rohkem ja paremini arusaama. Mina hakkan hoolikamalt ja selgemine hääldama. Ja siis, ja siis loon veel üllatusi...

Usun,  et mitmeid videosid jõuan siiagi üles laadida...

Mina, oi, kui suur põllunaine (mitte põllumees!!!) eile.

 

24.mai...

 

Kuulsin kell 16.16 aiamaal esimest korda sel kevadel kägu. Õnnekäo poole rohkem... Õhtul kukub ju õnnekägu. Õhtu otsa kukkus.

Aiamaa sai korda. Porgandid maas... Homme veel.  Rohisin veidi ise ka. Maa oli täiesti soe. Ma enne natu kahtlesin, kas saan paljajalu olla... 

Tulin tuppa ja avastasin, et  olen must ja haisen nagu Shrek.  Mind  muudeti kohe Shrekiks.... Et sama armas...  Pigem olen Shreki naise moodi...

Kummaline , kuid hea päev on olnud. Kõike oli natukene.

Täna minu vana 108 sünniaastapäev... 

Aiamaal

Tänane päeva küsimus...

 Kas on olemas jala - muruniidukit???

Sai Hannaga maja ümbert niidukiga niita. Liikusin ise Hannal kõrval ja taga, vahel ka jäin ette ning mõtlesin, et kuramuse lahe oleks ise ka niita ...

Unistuste päeva kohvikus eile

Carmeni Sofia raamatu "Unistuste päev" esitlus "Unistuste päeva" kohvikus Tähe tänaval oli armsasti emotsioonide rohke. 

    Vaadates 15 aastat neiut, kes on loonud omas elus juba võimsat ja vägevat ning kes oli super üli  õnnelik, olid minugi silmad rõõmust märjad. Ma võin küll öelda, et aiman, mis Carmeni sees toimus, aga tegelikult päriselt ma ei tea. Usun, et keegi ei tea. Carmen Sofia ise teab. 😍Mina nägin  temast voolavat säravat valgust. Ta oligi neil hetkedel õnnelikum tüdruk maailmas. Noor kirjanik. 

Samas jõudsin omaette mõelda oma mõtteid oma raamatute esitlustest... Esimesel raamatul jäi esitlus kuhugile rippuma. Ma ei tea siiani kuhu, kuid tean, et reklaamile kui autor oleksin nagu kehvasti mõjunud, nii minu kuuldes väljendati... Tahaksin uskuda, et sõnad läksid sassi siis... Teise raamatu esitlusel olin ma ise mitmetes ametites, kõike muud kui kirjanik... Aga nautisin seda. Alles eile sain aru, kui suure töö olen ise üksi teinud...Võib - olla oleks paremini saanud ka, aga loomisel tundus just nii parim, nagu siis sai. Olin super õnnelik! Olen praegugi õnnelik. 

Mina olen omaette looja.

Ja ma tean, et põhiolemusest jään üksi alati looma. Või siis teiste sõnadega, loon üksi, kuid alati on minu kõrval ka keegi, kellega lava jagada ja. Ja tegelikult alati on ka nähtamatud head olevused mu kõrval...  See on minu elu. Minu loomine.

Mineviku, mida olen loonud juba ja mida muuta ei saa, ei kahetse mitte üks raas. Tõesti usun, kõik, mis olnud, on teinud mind teinud just niisuguseks nagu olen ja olen tänulik.

Eile oli nii hea mõelda ja öelda, et Carmen Sofial elu alles  ees. Ja unistused lähevad aina suuremaks. Ema Jaanagi ütles seda.

Mul on rõõm olla poolekohaga tädi, kellega ei kohtu Carmen Sofia just tihti. Kuid me mõlemad teame, et oleme olemas. Mõtlen talle päris palju. Oma lastele ikka saadan häid mõtteid - see ei vaja ega muud... Lihtsalt lase hea mõte lendu.

 Lahe oli.eile

Kuid jällegi küsin endamisi, miks ma ei näinud puudega lapsi eriti...  Oli Lastefondi üritus, ning kohvik heategevuslik,  kuid... See on alati mõistatus, miks erivajadustega lapsed ja üleüldse inimesed käivad vähe neilgi üritustel, kuhu neid oodatakse... Olen isegi mitmeid üritusi korraldanud, palju näitusi, kuid...  Säravamad erivajadustega inimesed säravad, kuid...   See on mõistatus minu jaoks.

Kindlasti eile oleks pannud Carmen Sofia paljusid erivajadustega lapsi suurelt suurelt unistama... Kuid seda ta veel suudab ja jõuab.

Usun.

Unistuste päev  on iga päev ja neid palju veel ees.

Raamat peaks varsti müügile tulema. 

Mulle ka ei jätkunud eile raamatut... Ootan lugeda saamist.

Tõeline unistuse laupäev ehk kollasel järvede rohkel Eestimaal

 Carmen Sofia  raamatu "´Unistuste päev" esitlusest kirjutan pisut hiljem...

Karlova kohvikute päev oli tõeline kohvikute päev. Ei saanud liikuda ei autoga ega jaja. Lahe oli. Ilmaga vedas ka.  

Isiklikult olin Karlova kohvikute päevadel esimest korda. Ennem ei ole õnnestunud neil käia...

Pärast sõitsime lihtsalt Pangodi ja Luke kandis ringi. Küla ja metsateedel, mis viisid üles ja alla . Tihti oli kõhus õõnes  tunne... Avastasime Eestimaad ja järvi, Luke mõisat... Põllud kollased. Eestimaa justkui kollane hetkel. 

Eestimaal on ikka ilus elada.

Kui veel mõelda, et kõik ilus ja kena ja parim tuleb inimeste endi seest, siis näib Eestimaa võrratu paik maamunal...

Tänases päevas oli mul lapsi ja noori. Praegugi olen väikese noormehega... Tunnen end tõesti omas mullis üli hästi, kui olen lillede ja loomade ja laste hoidja... See annab mulle palju juurde alati...

Unistuste päev

Tulge Unistuste päevale😍

'

    Ólen mõelnud, kui mina olin laps, siis ei olnud unistuste päeva. Mul olid kõik päevad unistuse päev. Siis neiueas keelati mul unistamine, sest see polnud tõsine eluviis... Mina unistasin iga päev edasi. Unistan siiani. Ja olen  tänulik, et võin ja saan unistada. 

Olgu kõikidel iga päev unistuse päev. Sest ühte päeva ei mahu kõik unistused. Aga aidakem üksteisel , eriti lastel unistada.

Minu uus joonistus

 Eile õhtul hakkasin joonistama teadmata mida, kuid teadsin see on tunne, mis tahab minu seest välja voolata... 

Praegu lõpetasin...

Usun, et pildil olevat nähakse erinevat. Väga erinevat. See on justkui kritseldus, millel pole tegu ega nägu...

Aga püüdsin valgusel, mis on natuke hallikas ehk veidi murelik meel igatpidi lasta voolata... 

Saigi "Hingevalgus"

Joonistatud/kritseldatud vildikatega lõuendile. 

Mul on muide üks pooleliolev maal ka, mis ootab valmimist lähiajal. Sellel maalil on juba nimi  olemas...

Victoria laulud

Victoria oli pisut üle kuu mu isiklik abistaja. Lõpetasime heaga töösuhte, sest tal tõesti anne, millega neiu püüab tegeleda. Ja mida mina soovin toetada. Usun, et iga inimene peab saama tegeleda sellega, mis hing ihkab.     

Usun, et suhtleme Victoriaga veel kaua kaua. Kuid mitte enam töösuhtes. 

Usun aina rohkem, et nii mõnigi noor inimene isikliku abistajana on leidnud ja leiab edaspidigi minu juurde iseenda leidmiseks. See on tõenäoliselt universum mängki... Juhuslikke kohtumisi ei ole olemas. Minule ka saadab keegi nagu üha keerukamaid õppetunde, et olla veel parem ja usalduslikum, ausam inspireerija või lihtsalt toetaja.    

Laulu "´Angel on a cloud" tegi ja pühendas Victoria Laurale, keda ta nägi kaks viivu, kui alustas abistaja tööd... Võib olla selle kena laulu pärast oligi vaja meie ristuvad teid korrakski... 

Loodan siiralt, et Victoria jõuab ja jaksab lennata oma unistuste poole.

 

Tule ja ole

 Tule Carmen Sofia Kivi unistuste päevale, kus neiu esitleb oma ESIMEST RAAMATUT

Üritus toimub laupäeval, 21. mail kl 12 Tartu Ülikooli Lastefondi "MTÜ Unistuste päeva " kohvikus, Karlova kohvikute raames.

Mul on au ja õnn natuke tunta Carmenit, loodan ja usun, et ta jõuab palju kordi rohkem kirjutada kui mina olen jõudnud

Tule ja ole ja anna palun Carmenile rõõmu ja särtsu juurde! Ja siis saad toetada teisigi lapsi, kes vaatamata haigustele, vajavad samuti rõõme ja unistusi. Kõik lapsed vajavad neid. KKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKKK

Abistajate leidmisest ühe uue vanasõnani

 Huvitav, nii palju on nüüd potentsiaalsetele isikliku abistaja(te)le tööpakkumist jagatud tõesti palju ja näiteks blogipostitust https://www.tiiajarvpold.ee/2022/05/vajan-isikliku-abistajat.html juba ligi 700 korra, kuid keda ei potsata mulle on isiklikke abistajate kandidaate. 

Aga aitäh kõikidele, kes on isikliku abistaja//isiklike abistajate  leidmise soovi jaganud.💓

See ei ole mitte esimene kord, kui ei leia ja ei leia... Siis satub õige lugema, ja plaks on kohal. Uskuge, ka seesuggune plaks on ootamatu vahetevahel  ... Inimesed on isesorti olevused küll - kõik tundub esimesel silmapilgul ootamatu... nagu näiteks esimene lumi igal aastal.

Aga küll leiavad uued isiklikud abistajad alati minu juurde tee täpselt õigel ajal. 

Pean lihtsalt kannatlik olema ja uskuma, 

Tegutsedes uskuma ja elama. 

Täna sai saadetud kuulutused kõrgkoolidesse ka. Suvi hakkab. Usun, et tudengid otsivad töid...

Kannatlik olen lõputult. See olevat voorus. Kes kannatab, see pidevalt otsib isiklikke abistajaid ja elab kaua 😋 

Kohtumised

Pierre´s

Kohtusin Kaupoga üle mitme aasta. Üks meist on inspireeriv jõustaja ja teine meist inspireeriv häirija. Me oleme teineteisele olnud alati inspireerivad. Olime seda eilegi.

 

Siis sai Pille ja Martiniga natuke avastatud Tartu linna.

Pillegiga polnud kaua kaua päriselt kohtunud. 

                                              

Igal kohtumisel kellegiga võib avastada temast miskit uut...Olgu see imepisike detailgi... Usun, et Hannagiga teineteises taas miskit uut. Ja arvan, et alati ei panegi neid uusi imepisikesi avastusi tähele ning ei peagi panema.

Igasugused kohtumised on alati siin ja praegu toredad.

    Eile oli veel mitmeid kohtumisi... 

Mõnus päev

 

Oli taaskord hästi tihe päev.

Hommikul oli laulutrenn. Netis. Võimeldes puudutasin esmakordselt  sõrmedega põrandat kummardades. Laulutund algab meil Gremaniga hingamise ja keha, eriti kätega võimlemisega, kõik mõjutab laulmistki. 

Siis tulid tunnis uued unistused, mille poole püüelda. Nüüd mu silmis Ameerika...

German on rohkem kui lauluõpetaja mulle. Ta suur inspireerija ja toetaja, uute võimaluste väljapakkuja. 

Kõik on minu enda teha, kuid kui ma ei prooviks, siis ei saaks ma kunagi teata, mis siis oleks olnud, kui  proovinud oleksin... Ja nii ongi.

Nii, kõik head väljakutsed tuleb  proovida, teoks teha. Siis ei jää kahetsema, miks olin küll loll, et lasin võimaluse käest... 

Siis külastasin südamekodu, käisin mamma juures. Igatsesin teda näha. Täna oli vastuvõtt hooldusõe poolt hästi ja imeliselt soe.  Üldse mind tuntakse seal vist ... Helistasin mõni päev tagasi juhatajale, ja ütlesin automaatselt, et tulen mammale külla... Juhataja sai kohe aru, kelle juurde tahan tulla... Minu meeles armas. 

Tänasest on instagram @tiiatibu mul. Lõppude  lõpuks sai seegi tehtud. Mõtlesin selle peale päris kaua... Mine tea, milleks see mulle vajalik on...😀 Aitäh Hanna, et aitasid teha.

Vajan isikliku abistajat...

 ... suveks ja kauemakski.  Töötamise aeg oleneb tuhandest asjaoludest. Võib proovida ja töötada, minna ja tagasi tulla...  Isikliku abistaja töö nagu kõik teisedki tööd ei ole igavene... Elus tuleb palju uusi tööasju proovida, kui olla avatud ja tahtja. Ainult nii saab igaüks teha omaenda elust värviline kunstiteos.😉

Olen mitu päeva edasi - tagasi mõelnud, kas ja miks vajan uut isikliku abistajat. Vastust on jah. 

Juba sellepärast vajan oma tiimi - mul  isiklikke abistajatega  on oma tiim - kedagi taas veel, et naudita suve täie mõnuga ja luua uut.😍😉 Suvest võtta loovalt päikeseenergiat pimedamaks ja külmemaks ajaks, mis õigepea jälle saab olema... 

Soovin olla kellegagi kas või taas maa ja taeva vahel ning mõelda, kui vahva ja ilus üldse on elu, milline vägi on inimesel, ka mul endal, kui lubada iseend julgelt lennutada.😍 (See pilt tehtud Maarikalt kunagi aastaid tagasi tolleaegsel Pühajärve vaaterattal) 

Tõenäoliselt minuga koostöös saavad olema  jällegi millegipoolest erilised suvised hetked, Ka isiklikke abistajatele. Koos loome ja kasvame iseendas. Kuigi isiklik abistaja on minu füüsiline abi, minu käed ja jalad. Siiski mitte ainult. Aina rohkem usun ning oleme abistajatega ka rääkinud, et vaimselt ja hingeliselt anname teineteisele palju juurde. Maailmaelu avardub loovalt, kui olla kooshingamises. Kas või väga lühikest aega. Kuid igas hetkes on midagi võimalik õppida või vähemasti korraks millegi üle mõelda ... ja siis taas edasi minna omal teerajal.

Mul on praegu tiimis kolm armsat abistajat, kelledega teame üksteist aastaid - Hanna-Liis, Mirjam ja Kristi. Neile võin vägagi kindel olla. Siiski ka neil on  oma elu ja suvi. Minu jaoks on oluline abistajate heaelu ja nende väärtustamine. Seetõttu  ka vajan kedagi juurde. 

See ei saanud küll päris traditsiooniline töökuulutus. Kuid mul praegu seesugune tunne, et just nii peangi kirjutama. Kes soovib, võib seda postitust julgesti jagada! Ise olen avardud kõikidele isiklike abistajate kandidaaditele! Soovin  motivatsiooni kirjakest mõne lausega, miks pean sind isiklikuks abistajaks võtmisel  tähele panema.😉

Minule saab kirjutada tiia@lux.ee või ka helistada 5529317. 

Lisan konkreetsema ja ametlikuma töökuulutuse, neile,  kes viitsivad postitust lõpuni lugeda. Arvan, et see on paljudel tüütuseni peas... Mul endal küll! 😂

Töösisu: Isikliku abistajana on Sinu tööks mind füüsiliselt aidata nendes toimingutes, millega mina ise füüsiliselt toime ei tule. Need toimingud ei ole midagi võõrast tavainimesele ning töö sisu on lihtne: mina ütlen täpselt, millega soovin Sinu abi, sest mingi osaga elust saan ka ise väga hästi hakkama.

Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Töösisuks on kindlasti ka minu ratastooli käsitlemine (liikumisel abistamine)´ja vajadusel minu "tõlkimine".

Mina pakun Sulle: # paindlikku tööaega # vaheldusrikast tööd # toredat seltskonda # töökogemust abistajana # head ja konkureerivat tunnitasu Mina soovin Sinult: # füüsilist vastupidavust (töö eeldab natukene füüsilist jõudu, kuid ei midagi kontimurdvat) # ausust ja usaldatust, koostegutsemist # kohusetundlikkust (lubadustest kinnihoidmine tööaja kokkuleppimisel, et ma ei jääks hätta)

Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, sest minagi elan täisväärtuslikku, aktiivset ning loomingulist elu. Töö on ideaalne inimesele, kes otsib lisatööd või/ja tööajast paindlikkust, sest tööaeg on alati minu ja abistaja kokkuleppeline küsimus. Väljaõpe minult ja vilumus tuleb kiirelt (kogemused eelmiste abistajatega on näidanud).

Konkureeriv tunnitasu.

Leping Kastre vallalt.

Oi, kui palju oma mõttetest ja tunnetest...

 ... sooviksin hetkel kirjutada. Kõik tunduvad olulised ja vajalikud. Vähemasti mulle endale... Võib - olla saab neist kunagi varsti (millal see varsti on, ma ei tea veel) uus raamat... '

Ma arvan, et lugedes mind tundun kõige usutavam. Kuigi mulle endale näin kõige usutavam nüüd ja praegu. Selles hetkes, kus viibin just. Ja nii aina uutes hetketes... 

Kuid vahetevahel tajun, et päriselt ei suudeta mind siiski päriselt võtta. Seda   sõnastada lühidalt on keeruline. Kuid mitte võimatu. Elus on kõik lihtsamast lihtsam, kui tabad elu lihtsuse ära. 

Ehk ei võtta mina iseend vahetevahel päriselt...😂

Printsessi mäng, kuid päriselt!!!

 

Eile nautisin päeva. Valisin teadlikult ja otsustavalt iseendale printsessi rolli😉😋 Ja tundsin end päev mõnusasti. 💖 Unustasin kõikvõimalikud argimured ning lihtsalt olin. 

Olin kohal hetketes. 

Kohal Meistriklassi külluse lõpupeol Liipa talu koolitus ja puhkekeskuses. 

Nüüd olen osalenud kahes Carmeni Meistriklassis.. Olen saanud tohutult palju Carmenilt nippe, kuidas olla iseenda bränd külluse ehk rikkuse teel. 

Mina olengi oma elus printsess!!!💖😉

(Kuninganna mulle ei meeldi olla, sest siis peaksin proualik olema... Aga see ei ole loomuses😂😂😂)

Minu bränd on inspireeriv häirimine.

Ja mul saab olema kindlasti oma loss - väike maja aiaga ning uhke auto...Ja kindlasti väga loov töö., mida teen alati säraga nagu siiani. 

Kindlasti suudan veel iseend üllatada ja siis kõiki inimesi, kes on juba minuga kohtunud või veel kohtuvad. 

Nüüd tean, miks ühel vahepealsel hetkel  ammusel  ajal tahtsin Carmeniga kangesti kohtuda, kui ta töötaas teles... Ma ei tahtnud saadet, olin niigi pildis... Aga ükski soov ega kohtumine pole juhuslik siin maailmas.  

Elu mängib omi mänge.

Mängureeglid on aga  tihti universumi käes.

Meil tuleb lihtsalt hingeliselt näha ning osata mängu sees olla ja juhtivalt kaasamängida. See tundubki vahel ületamatu raskus...

Olla külluses omaenda bränd on suurejoonelinee  värviline kunstiteos, mis valmib ehk siis , kui avad oma põhjanaela värava... Vahva õnn, et saan sellist kunstiteost ikka veel maalida kogu oma olemisega .

 IGIPÕLINE

Koduaknas kodutuli

kodutules valgus

valguses on kodusoojus

soojuses on malbus

koduarmastuses hellus

helluses on kodu hing

EMA

Tervitan imelisél emadepäeval kõiki omaenda luuletusega

Orava raamatukogu näitusest pildid

 

Südamlikult vahva Orava

See pilt ainus , mida Hannaga tegime Oraval. Teised pildid saan kultuurimaja juhatajalt Liinalt, arvan, et lähiajal...

Orava raamatukogu oli ja on hästi hubane ja kodune, Palju raamatuid ja  praegu ka 22. juunini minu maale täis... Kümmekond uut maali mahtus veel riiulitele ja akentele ära.     Kohtumine sealsete laste ja vanemate daamidega raamatuklubist oli südamlik.

Mu hing on rahul.

Koju jõudes jalutasin sõpra Gregi. Ta on igati vahva koerake ikka.

 

Homme juba

Homme ehk teen väikese üllatuse. Homsest saavad ülesse mõned maalid ja joonistusedki, mis ei ole veel olnud näitusel... Paneme töid näitusele juurde enne kohtumist  ... Minu enda jaoks saab homme näitus põnev, sest väga vähe näitusi on üles pandud minuta. Homme saab lisa panna... 

Ootan ka suure rõõmu ja põnevusega kohtumist😀

 

Roiu poel kaldtee!!! Kõik on võimalik...

 Tulin linnast. Lauluutunnist.

Mõtlesime Hannaga,  et tiirutame Roiu poest vaid taas läbi. Vahel linna suured poed ei kutsu ostma, eriti, kui ainult vaja suhkrut ja koort, ja ühte-teist nipet näpet veel.

Ja mida me nägime otsekohe, kui auto pargitud, oli poeukse eest olev kaldtee. Jess!!! Metallist... Täiesti mugav sõidetav ratastoolile.  Kiitsin kassas olnud müüjale ka nende kaldteed. Müüja naeratas vastu, et nüüd vaja veel iselahti käivad uksi... Naersin vastu, siis hakkan iga päev nende poes käima.

Mõni aasta tagasi, kui rääkisime Roiu müüjatega kaldteest, siis kurtsid, et öeldakse, et ei saa teha ja mida iganes... Juba siis  ütlesin, et kõik on võimalik, kui tahtmist on...

Poeukse ees oli umbes 10 sentimeetrine aste, polnud kõrge, kuid kitsas ja poeukski segas kuidagi... Ja kindlasti elektriratastoolile on pisim kõrgus ületamatu...

Kõik on siiski võimalik.

Isegi Roiu poe kaldtee😋😊

Ja usutavasti mina laulangi augusti lõpupoole. Siis peaks kontsert toimuma... Täna tundsin end laulutunnis päris kindlana... Sellist tunnet pole mul ennem väga olnud... Ootan põnevusega seda hetke, mil saan olla iseendalegi superstar!!!😍 Usun, et see on mitmetele unustamatu lahe hetk... Germanile kindlasti.

Kõik on võimalik.

Isegi Tiiatibu laulmine😋😍

 Mul on uus hoolealune - Greg. Armas koerapoiss. Ei ole mu oma, kuid mu sõber esimesest silmapilgust. Ta vahvasti lonkab  kolmel käpal, tagumist vasakut käpa hoiab tihti üleval. Enam polevat häda kedagi, harjumus rohkem. Varjupaika kutsa oli.

Elu ikka mängib minuga ja mina naudin vastumängu. Mida sellega mõtlen, jäägu minu teada. 

Kassid harjuvad. Hommikul oli lahing. Kolmekesi olid üks suur kera. Karvad lendasid... Minut, mitte kauem.   Nüüd hoiavad 2 meetrit pikivahet. Bongo on kõige rohkem arg, elabki külmkapi otsas. 

Esimene kärbes kõndis julgelt köögiaknal. Kassidel pole mahti teda tähele panna.

Loomaaed taas oi milline mul 😂

Üllatusi tuleb aina

 Iga päev tuleb mõni hea ja mõni mitte nii hea üllatus. Kuid kõik üllatavad lõpuks hästi ja on lõppkokkuvõttes head üllatused. Võib olla neist mõni näitab parimat üllatust hoopis homme või kogunisti aasta pärast, aga see saab nähtud. Mina usun nii. Imede jõud on inimestes ja minuski alles. 

Täna selle postituse number on 4501. Ilus number. 16 aastat ja kolm kuud ja kolm päeva blogimist mul. Jõudsingi selle numbrini. Ei ole üldse paha saavutus. 

Head maikuud!

Ja ongi mai kalendris ja südames. Mulle tundub, et ajal ei ole enam ei otsa ega äärt...Alles oli aasta algus... Lihtsalt vaata, kuidas loodus värvides muutub... Iga hommik ärka uuesti ja uuesti... Ja minutid ja tunnid mööduvad kui ainu silmapilk... Selle eest võin olla vaid tänulik, et elan nii ägedal ajal ägedat elu. Olen  õppinud, et minu ajahetkedes jääb alasti midagi tegemata ja seepärast ei ole vaja muretseda... Tegelikult ei tea ma ju, mida kõike tuleks elus teha. Ma ei mõtle ka sellele mõistatusele. See ajaks usutavasti hulluks. Samas teen kõike, mida soovin teha. Ja rahulikult. Naudinguga. Loovalt. Tean, et sedasi jõuan kaugemale...

Tormata aeglaselt läbi elu.😋😉

Mina usun ja loodan, et maikuus on tohutult palju häid hetki ja edasi viivat jaksu. Millegipärast meenus hommikul imeilus pilt Pärnust.... Seostus kuidagi praeguse algava maikuuga... Mulle on alati meeldinud voolav vesi... Purskkaevudki... Voolav vesi annab head tunnet, loovust, energiat... 

 See imeilus päev Pärnus Kareliga oli vist seitse aastat tagasi suvel... Aeg möödub ülihelikiirusel, et mõttetu on arvustada millal mis oli... Aga ilusad hetked jäävad igavesti südamesse. See on see, mis on tähtis.