Täna aastate eest suri vanaema. MINU VANA. Praegu päris suure jahmatusega, et sellest päevast möödub 44 aastat...
Sellest päevast sain kuidagi suureks... Kuigi olin siis allés 11...
Eelmine aasta lõpuks julgesin uurida unenäo tähendus, mis kordus mul aastaid... See oli pisut õudne ja samas hästi soe... Nüüd tean, et vana soovis ja soovib mulle öelda. et mine julgelt edasi, ära karta, valgus on sinuga ja armastus... Hilja aegu nägin unes taas leeke ja vana naeratus...
Nüüd tean jälle, et tuleb minna edasi vapralt. Aiman isegi, kuhu ja mida leida.... elu üle järele mõeldes läbi naeru ja ehk ka vahel jätkuvalt pisarate.
Kahju on, et ma siiski nii vähe vanat teadsin... Ma olin laps. Ei osanud küsida. Vanaisa kohta ma eriti ei tea miskit, kuid usun, et armastasite teineteist väga... Välja uurida infot vanaisa kohta ehk saaks praegu ka, surmapäeva Siberis.... kuid see ei annaks vanaisa tundmist mulle juurde... Nii et las jääda nii nagu on. Usun, et nad mõlemad on praegu kuskil sealpool õnnelikud ja loodetavasti ka rahul ja uhked minu üle...
Vanalt sain oskust iseenda olemisega hakkama saada. Ja kindlasti ka joonistamisande ja tahte. Arvan, et vanaema unistus tuli mul küll päris hea välja. Valge hobune mustal taustal. Nagu lootus... Mu hing sai tõepoolest rahu, kui vana unistus lõuendil sai teoks. Maalil pole veel nime, kuigi variante on ... Aga mõtlen, et ehk peaks see olema hoopis olema vanaemale...
Nohjah, keelt oskan siiani näidata nagu pildil paariaastasna. Kui vaja on. Muidu mitte.
Olen uhke ja tänulik, et mul on olnud selline vana, kes õpetas mind ägedasti elu üle järele mõtlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar