Lendaks...

 ... luud ratastooli ees 😂😂😂    See oleks alles kihvt pilt 😂 Muidugi luua seljas võiksin vabalt istudagi... Vaja vaid uskuda imet, et saab üldse lennata...

Volbriöö on jälle see öö, mida ma pole eales kombe kohaselt tähistanud. Pole saanud. Pole olnud võimalus... Ja ma ei teagi, kas olen kogu  hingest tahtnudki... Muidugi oleks tore, minna ja olla ja pidu panna... Aga hästi tunta saab iseend muul ajal ja muul  viisil ka ju ometi.

 Lendamiseks on vaja tegelikult omaenda häid lennukaid mõtteid.  Neid mul on õnneks. 

Eile kukkusin korraks väga madalale. Elu tundus nutuselt mõttetu.  Kaua aega pole säärast tunnet tundnud. Kuid aprill on olnud kuidagi väga võnkuvas energias, kurb ja rõõmus, tuhandete õpetlikke hetkedega... Ja mina olen püüdnud iseendana ikka edasi lendelda... Lihtsalt vahetevahel on keeruline korraks füüsiliselt lendu tõusta (sõltun sellest siiski teistest)...    Aga kui hing soovib parajasti olla kogulepitud kohas... Siis ongi see koht nagu kõik varitseks kokku, nagu petaksin iseend ja kogu elu...

Ja siis kuulasin Külluse kursuse loengut,  osalen selles. Ja siis juhtus taas imede ime - kukkusin kõrgemale, lendasin ülespoole... Oma levelile, kus tunnen end turvaliselt, omas mullis... Tean, et sellest olen vähe rääkinud ja kirjutanud, et tunnetan tõesti aastaid oma energia taset, kus on mul ka füüsiliseski hea olla. Kindlasti oli kukkumist allapoole eile vaja korraks,sest et unustanud olin ennast ning mängisin tugevat tibi, kes ei kukku enam... Tegelikult väikesi kukkumisi on pidevalt kõikidel, ja neid peabki olema, et taas kõrgemale... et taas naeratada, et pagana kihvt on elada ja näha, mis üllatusi tuleb veel ja teavda, kui rikkas tegelikult olen... Saan lennata tähtede poole... See võimas äge teadmine ja tunne. Oma vaeva ja valuga, rõõmu ja armastusega unistuste poole. Ise saan selles Looja. Oma elu Looja. Kõlab küll veidi kõhedalt, kuid nii  see on. See on samas nii armas. 

Soovin tänaseks ööks ja igaks hetkeks mõnusatt lendu. 

Mäletate Nõiaelu laulu... Seegi on läbinisti positiivse sõnumiga...

Nüüd lendan maalima,, vot!!! 

Appikene, kui mitu päeva...

 ... pole ma bloginud!!!

Minuga on kõik normaalselt hästi.

Lihtsalt aeg on lennanud kuhugile. Kuid kuhu - ma ei tea.

Tehtud on palju ja siiski tundub, et nagu poleks midagi tehtud. Vahel on selliseid momente vaja.

Eile tõi Mirjam mulle sinililli😉

Ees on põnev nädal ja maikuu...

Jälle 15!!!

 Kodujuuksur on  ikka mõnus. Nansy värvis taas juukseid mul. Ja hõikas rõõmsasti, et mina olevat jälle 15! Einoh, mulle sobib olla küpse pubekas!!!

Aiatibi on kenasti talve üle elanud

 

Käisin täna aiammad vaatamas. Tundub, et õunapuu ja tikripõõsas ja vaarikad - maasikad on talve üle elanud. See hea. Varsti tuleb aiamaalapil taas rohkem olla ja see meeldib mulle.. 

Kui saan oma väikse aia majaga, kolib Aiatibi minuga ära ja see on otsustatud!!! Neile, kes veel ei tea, siis Aiatibi on mu esimene kivist skulptuur, mille tegime mamma kruusaaugust leidud naisekujuga kivist Ingridiga ja ma maalisin talle tissid ja näo.https://www.tiiajarvpold.ee/2020/06/aia-tibi-tuup.html Videot Aiatibi maalimisest ei leidnud ma üles hetkel.

Ja jalutustiir metsa  vahel isikliku abistaja Victoriaga.

Sinililli palju.

KEVAD...

Minge näitust vaatama ja tulge kohtuma minuga

 

MTÜ TM Loovuses on rahu majas selleks aastaks

 Aastaaruanne esitatud. 

Raha tulud - kulud arvutas kokku raamatupidaja Lea KS Kontorist. Lea on MTÜ raamatupidamisel silma peal hoidnud minu meelest üle kümne aasta. Meil mõnus asjalik koostöö. Tuhat tänu Leale😊😊💕

Seekord kirjutasin tegevusaruannet loovat. Kui on loovus, siis olgu aruandeski loovus!!!  Kirjutasin tegevusaruande lõppu, et pani kirja MTÜ TM Loovuse juhatuseliige ja hing Tiia Järvpõld...

Kui mina pole MTÜ TM Loovuse hing,  kes siis veel on!!!???

Muide, 7. aprillil 2006 sai asutatud Saaremaal Sõrve Säärel LEEPÜ. Seega tegelikult on MTÜ 16 aastane. Kellelgi pole see vist eriti meeleski... Ega ei peagi olema. Sest see oli siis. Praegu on nüüd. Ja praegu on  TM Loovus kaheliikmeline ja pluss raamatupidaja Lea. Me eesmärk ei olegi rahvast kokku ajada. Vaid loovalt inspireerida ja natuke häirida. Tihti on heade sündmuste ja ürituste taga MTÜ TM Loovus.  

Kuid kuidagi kurb on ikka mõelda, et ainult minu hing on püsinud aegade algusest või on see hoopis mingi suurem hea märk mulle...

Et küsite, mis tähendavad TM Loovuse ees...  

Minu jaoks järjest rohkem Taevas ja Maa.

Algset, kui mõtlesime Maarjaga uut nime, siis torgatas pähe meie nimede esitähed. Ka praegu on teine juhatuseliige M-tähega - Mirjam. Kuid nimede esitähed MTÜ nimes ei kõneta mind enam ammu... Tegelikult saime omal ajal Maarjaga terve A4 lehe täis, mis võivad tähendada T ja M...

Usun, et edasi loob  TM Loovus ikka miskit lahedat. Kuidas ja mida - jäägu veel saladuseks... Võib - olla tuleb päev kui uksed sulguvad ja tuleb uut, mis kannab mind end unistuses edasi... Aga kindel see, et TM Loovus lõpetab väärikalt ja luban, et Kaisulinnu mõte jääb minuga 😂 Täna on  sellel mõtel hoopis teistsugune tähendus, kui siis Saaremaal... MYÜ asutajad teavad, millest räägin...

 

 Eilne väikese Sillu kunstitund. Tõsiselt. ´Pühendatult. Isegi teleka pani munade värvimise ajaks kinni... Vabatahtlikult. 

Öelge veel, et lapsi ei saa kuidagi telefonide ja telekate juurest ära... 

Alguses tundus mune palju olema. Lõpuks ohati, et ainult kümme muna... Kas rohkem ei olegi... 

Minu värvitud muna värviti ka üle 😋😉 Ega jah munakunst polegi minu eriline oskus 😂

Aga mul oli rõõm vaadata, kuidas laps tõsise näoga värvis... Ja kui emme - issi kinost tagasi jõudsid, siis tudus sügavalt... Värvimine väsitav töö...😍💓

Mul endal pole pühade tunnet. 

On olnud lihtsalt vahvad päevad. Värvilised. 

Olgu tänagi kõikidel   kõigele vaatamata hea ja pisitki värviline. Head koksimist. 

Pühade reede...

 ... möödus mõnustati. Nii nagu tahtsingi. Üle pika aja sai päev täpselt minu järgi, lihtsas olemiseks. Aga päev sai üllatusi täis, 

Hommikul oli laulutund. 

See kuu saab aasta, kui hakkasin laulutunnis Germani juuress käima. Selle ajaga olen palju juurde õppinud,  näiteks korraliku hingamist... On trenn häälele kui ka kehale... Saan Germanilt julgust juurde, mitte et seda poleks, aga siiski... Esimest korda elus püüan laulda noodist, see on müstika minu jaoks. Koolis polnud ettenähtud muusika õpetust... 

Loodetavasti on varsti kontsert, kus saan olla vähemasti iseendale superstar... Aga  minu sünnipäeval veebruaris laulis German mulle võrratult. Video tegi Ingrid.

Peale lõunat täna rallisin Elva kandis. Otsisin kevadet 😉 

Siis kohtusin üle pikkade aastate klassivenna Kaidoga... Hästi südant soojendav on nüüd tagantjärele aru saada ja kuulda, kuidas Sillaotsal me klassis minust hooliti... Kooliajal nagu ei pannudki tähele... Siis oli normaalne ja vahva. 

Õhtul värvisime väikese Silveriga pühademune.

 

Kuramus, sain jälle hakkama!!!

Ups!!!

14. aprilli õhtu jääb mulle endale taaskord väga üllatavaks õhtuks. Võtsin ootamatult vastu väljakutse. Ma ei saa öelda, et päris uue. Mitu korda on see kuidagi poolikuks jäänud... Ja alati on  uued... Usun, et iga asi on uus, mis kord on lõpetatud.

Nagu iga päev on uus... 

 Inimene saabki alati seda, mida ta unistab ja soovib, väga kummaliste keerdkäikude läbi. Olgem avatud iga jumala hetk paremaks eluks.😍

Niipidi on päris raske tänapäevases hullus maailmas mõelda. Kuid tuleb positiivsemalt mõelda...

Kuid hommikul ma ei teadnud, mis õhtul on...

Et olla parim olla parim versioon iseendast...

 ... vajan parimaid isiklikke abistajaid oma tiimi. See on jah mul nagu tiimitöö, mis peab toimima nagu kellavärk... Sest abistajate käed - jalad on minu käed - jalad... 

Nagu ja nagu... 

Aga see äratundmine on selgemast selgem.  

Vahel on siiski tunne, et mõnd lisa kätepaari on mõnel hetkel juurde vaja... Vanasti nimetati püstol - abistajateks, kes tormasid SOS olukorraks appi. Mina olen nii nimetanud vähe. Mulle ei meeldinud ega meeldi siiani sõna "püstol"... Välk - abistaja kõlab hoopis paremini... 

Miks arutan nüüd sel teemal...  Sest viimastel aegadel on olnud mul tunne, et üks abistaja või kätepaar pidevalt puudu... On olnud aegu, kus seda tunnet pole eriti... Ja uue abistaja välja sõelumine on   keeruline, kui mõttesse jääjad ei anna tagasisidet, mida nad välja mõtlesid, kas jäävad või ei... Nad lihtsalt pole minu inimesed. Küllap nii ongi.  Alati. 

Ma ütlen alati,  et  minu abistajad on alati andnud endast parima, kui minuga on. Olen väga uhke oma abistajate üle.  

Kuid mina ise olen tähtsaim. Soovin oma elu elada nii, et ma ei peaks päevast päeva mõtlema,  kas isiklik abistaja saab oma elu juurest minu ellu. Olen pidevalt sedagi mõelnud palju aastaid,,, Hea ja rahuliku näoga. Kannatlik olemine olevat voorus. Võib - olla sellepärast olengi abistajate hinnangul   parim tööandja... Olen parim versioon tööandjast. Vast. 

Aga soovin üldse olla parim iseendale.

Selleks vajan pisut rohkem füüsilist abi, kui ehk mõni teine inimene. Ja täpselt siis, kui vajan. 

On päris narr tunne, kui nüüd nagu isikliku abistaja teenusele tunde  ja  raha jätkub ja on, kuid abistajaid nagu pole... Nokk lahti, saba kinni jne...

Sellepärast mainin, kui keegi soovib proovida või teada saada isikliku abistaja tööd/tööst, siis tulge vähemasti töövarjupäevale. ´Kunagi ei tea ette, mis elu toob ja loob . Võib - olla üks hetk vajan mina taas isikliku abistajat või keegi teine... Kes teaks...

Loodan ja usun, et lahe kevad ja suvi on ees. Ja saan ühe suure sooviga tegeleda - mõnus uus kodu leida - ja siis edasi minna ...  Olen väärt oma unistuste täitumist.

Taeva ja maa vahel...

 ... on naer ja nutt, rõõm ja valu, mure ja ARMASTUS, on hetked ..

Ühel hetkel saab kõik see, mis maa peal nii tähtis olematuks... Siis on tähtis hoopis muu, sügavam ja armastavam ... Mis see päriselt on, ma ei tea öelda... Kuid ARMASTUS jääb. Alati   jääb. Tean. Usun. 

Vahel väsitab elu ära maa peal... Väsitab, et jaksaks vaid lendu minna... 

Mina ei suuda uskuda ega mõelda, et sind, mu noor hea ja armas isiklik abistaja Laura ei ole... Sa ei tule enam eal tööle ega lähe ka mujale tööle nagu veel laupäeval minu juures tööl olles unistasid... Kuid jääd ja oled igavesti mu südames... Ja loodan, et sealpool pilvi on kergem  lennata... 

Täna saab 14 aastast, kui papa ülalpool pilvi... Ma tean, et papa pole kuhugi kadunud, ta on lihtsalt  nähtamatu... Hingesid ei näe ju eales.  Hingi tunnetame. Papa hing on tihti mu juures, mitte alati - küllap tal ka omad toimetused lennates universumis...

Selle aja jooksul olen palju palju surmast mõelnud. Kas saab leppida ja harjuda surmaga... Huvitav, et nooremana nii palju ei mõelnudki sellele... Aga kas peabki kõigega   ilmtingimata harjuma ja leppima... Alati nagu maa peal mingid käsud, et justnii on õige teha... Harjuda... Leppida... Aga harjuda saab teistpidiseltki,  et kunagi kuskil läheb maa ja taeva piir ühte ja on üks... See on endast mõistetav. Või ei ole... Minu jaoks tundub rahustaveriti  viimasel ajal mõelda niiviisi., 

Surm on valus ja kurb neile, kes on täies elujanus ja igatsevad armastada...

Me ei kujuta ette, mis on aga sealpool... Ma ei tea, kas usun või ei raudselt, et seal on paradiis... Arvan siiski,  et ARMASTUST  on rohkem... vähem pisaraid... 

Ja kõik on OK nagu ütles papa mulle viimase sõnaga. 

Papa oli tegelikult elust ja elamisest väsinud... Ta viimane sõna oli taeva ja maa piiril: "OK!" 

Mina läksin tagasivaatamata mööda haigla pikki koridore oma teele...

Ilus lõpp.

Ilus algus.

Mulle näib praegu see nii...

Eile õhtune taevas. Läbi autoakna.

Kui juhe on kokku jooksnud,

 ... siis tuleb ronida Raigastvere vaatetorni  ja vaadata päikeseloojangut ja Eestimaa kevadet. ´Lihtsalt olla mõned minutid... Seda me Hannaga .tegimegi. 

Kuna Hanna suutis väikese video teha, seda ma ei pannud tähele...

Selline trepp polnud takistus... Trepp nagu redel. Ratastooli jätsime autosse...

Seisan...

Vaatan...

Ei mõelnud midagi...

Eilne oli tõesti väga kurb ja keeruline... Eriti õhtu...

Aitäh Hanna😊 

OH jummal küll!!!

 Kuskilt tuli jutt, et mina lähevat hooldekodusse või mind pannakse hooldekodu ... 

Naabrid muretsevad ja küsivad...

Kallid inimesed, ma ei lähe kuhugile hooldekodusse. Ei mõtle ka selle peale. Olen ju Tiia! Kui  ma lähen, siis ainult majja, milles saab mu uus kodu. Selle peale mõtlen küll. 

Ammugi ei saa keegi hooldekodu vägisi panna...  See juhtuks ainult üle minu laipa...

Aga olen siiralt tänulik, ét minust räägitakse ja mu pärast muretsedakse. ´

Järelikult olen veel olemas!!!

 Kass Bongo mõtles, et peaks tegema dokumendi pildi - selleks tuli liialt kena pilt - või Tiiatibu maali mind....

Mu nunnukkas pungades

 

Kaktuse otsin imepisikesena jaanuaris 2021.

Nunnnukas on natu kasvanud.  Nüüd ajab punki...

See EI olnud veel rekord!!!

 Teiste silmadele märkamatult olin nüüd tõesti üksi ühtejärge 63 tundi ehk kaks pool ööpäeva. ´Või noh, mu seltsis olid kaks kassi.... See üksi olemise aeg EI olnud veel üleüldse rekord. Paarteist kümnend aastat tagasi olin umbes samal ajal nädal päris üksi. Isegi kassi polnud siis... 

Lihtsalt vahetevahel tuleb abist auk sisse. See on elu.  

Lihtsalt juhtus nii , et kõikidel abistajatel olid omad toimetused ning Hanna auto keeldus sõitmast eile minu juurde, siis tuligi välja, et kõik elasime isikliku elu. Sõna otseses mõttes. Kuigi tööl käimine on  samuti isiklik valik,.. kuigi vahest mitu töökohta ja nii edasi.... Mina niigi olen tööandjana äärmiselt paindlik ja leplik. 

Ega need päevad mul hädakest ei olnud, Suhkur ja kohv olid  käe (loe: jala) ulatuses ja elu oli lill. Eilne laulutund toimus neti teel. Olin küll kammimata, kuid hääl oli olemas. Muugi toimus ilusti ja kenasti. 

Oli nagu mediteerimist aeg mul.

Oleks võinud ju kisada... Ma tõesti ei tundnud suurt vajadust appi kisada. 

Ausalt, viimaste aastate jooksul polegi ma vist nii kaua üksinda olnud... On hästi läinud. Kuigi mõni hetk olen omakorda tunnetanud, et abistajad hellitavad nagu ära (kuigi nii see ei saa ollagi!!!) ja sooviks isegi olla omas elus kohal... See on seletamatu kentsakas tunne, mida ongi raske mõista. Ühelt poolt on super hea, kui abi on, teisalt aga nagu piirab...     On justkui abist sõltuvus, aga sõltuvused on pähhid asjad...

Ma võin lõputult vist rääkida, et ideaalis vajaksin mõni päev ainult abi tund paar, mõni päev kõik   tunnid , mis on ööpäevas, kuid iga päev on abi hea. Sellega olen peaaegu harjunud... Päris hea oli taas kukkuda külma vette...

Jälle mõtlen, mitut head isikliku abistajat vajaksin, et täita ette juhtuvaid asju, kuid keegi ei saa tulla või olla - see on miljoniline küsimus. Ja asendajad ei peaks reeglikski saama... Kui soovin dsuši all käia ning vahel tuleb mõni ootamatu üritus või käik., siis vaja isikliku abistajat.. Mina ju ei pea loobuma...Ma ei  saa iseendast loobuda, veel mitte. 

See on lõpmatu teemaring

Aga minu jõulukaktus õitseb jälle. Tegime Hannaga paari tunni eest pildi. Lootus...

"Mõtle elu üle järele!"

 

... on parim lause, mis vanalt enda olemise ja eluks kaasa sain.

Täna  aastate eest suri vanaema. MINU VANA. Praegu päris suure jahmatusega, et sellest päevast möödub 44 aastat... 

Sellest päevast sain kuidagi suureks... Kuigi olin siis allés 11... 

Eelmine aasta lõpuks julgesin  uurida unenäo tähendus, mis kordus mul aastaid... See oli pisut õudne ja samas hästi soe... Nüüd tean, et vana soovis ja soovib mulle öelda. et mine julgelt edasi, ära karta, valgus on sinuga ja armastus... Hilja aegu   nägin unes taas leeke ja vana naeratus... 

Nüüd tean jälle, et tuleb minna edasi vapralt. Aiman isegi, kuhu ja mida leida.... elu üle järele mõeldes läbi naeru  ja ehk ka vahel jätkuvalt pisarate. 

Kahju on, et ma siiski nii vähe vanat teadsin... Ma olin laps. Ei osanud küsida. Vanaisa kohta ma eriti ei tea miskit, kuid usun, et armastasite teineteist väga... Välja uurida infot vanaisa kohta ehk saaks  praegu ka, surmapäeva Siberis.... kuid see ei annaks vanaisa tundmist mulle juurde... Nii et las jääda nii nagu on. Usun, et nad mõlemad on praegu kuskil sealpool õnnelikud ja loodetavasti ka rahul ja uhked minu üle...

Vanalt sain oskust iseenda olemisega hakkama saada. Ja kindlasti ka joonistamisande ja tahte. Arvan, et vanaema unistus tuli mul küll päris hea välja. Valge hobune mustal taustal.  Nagu lootus... Mu hing sai tõepoolest rahu, kui vana unistus lõuendil sai teoks. Maalil pole veel nime, kuigi variante on ... Aga mõtlen, et ehk peaks see olema hoopis olema vanaemale...

Nohjah, keelt oskan siiani näidata nagu pildil paariaastasna. Kui vaja on. Muidu mitte. 

Olen  uhke ja tänulik, et mul on olnud selline vana, kes õpetas mind ägedasti elu üle järele mõtlema.

Kuu on konna tähtkujus!!!

 Paljud asjad sakivad täna.

Samas on kõik nagu hästi. Asjad lahenevad ikka...nagu alati... 

Niisugused päevad ongi mul, et kuu on  konna tähtkujus 😂😂😂

Näitused potsatavad mulle sülle

 Täna on hästi produktiivne päev. 

Paari minuti jooksul lugesin kahest näituse soovist. Tõsi, üht pakkusin taas ise... 

Kuid Vastseliinast läheb lähiajal Orava kultuurimajja. Sealt sooviti. Ja minult  lihtsalt küsiti, kas olen nõus ja soovin. 

Loomulikult soovin,  et minu kunsti  näevad rohkem ja rohkem inimesi. Ma ju loon kunsti läbi enda arengu teistele rõõmuks ja ka inspiratsiooniks.  

Vastseliinas on näitus siiamaani üleval eelmisest sügisest. Mõlemapoolele sobis. Oli vaikne aeg. Ja mina ise olin ka kuidagi  tühi sidrun - küllap oli seda poolt aastat ka vaja, et end täita jälle energiaga.

Hilissuvel on usutavasti kaks näitust ootamas. Mõnede näituste aegu veel täpsustada. 

Oi, armastan uusi kohtumisi.

Ringi sõitmisi. 

See kõik annab mulle loomist naudinguid juurde.💖

Tormine...

 ... akna taga. Päev otsa vahelduva eduga. 

Mulle ei meeldi

ja meeldib samas ka.

Mulle meeldib teadmine, et kuskil pilve taga on alles ikka päike... 

                                         Taevaski nutab

                                          minu kuumi pisaraid

                                          rahena lumme.

Kunagi luuletasin nii.

Täna küll otseselt kuumi pisaraid polnud, kuid taevas justkui nuttis... Ja aprill on ikka kuidagi nukker kuu mul olnud... Torm tuletas meelde.. 

Aga ei. 

Hetkel  mul hinges hoopis soojemad  tormid, mis ka pist - pisut kõhedaks võtavad mu sees... Usun, kui see nii ei oleks, oleks ka miskit viltu. 

Seega, kõik on täpselt nii nagu peab...

Ja looduse vastu inimesed ei saa..,.

Otsustasin, et teen veel kannapöörde

 Täna õhtul panin i-le punkti. 

Hakkan tegema kannapööret. 

Ma kolin oma majja!!!   Ma veel ei  tea, kus see minu maja asub või kuidas asjad olema saavad,  k uid tean, et uus pesa saab olema. Ükskord niikuinii. Olen seda väärt.

See unistust on ammu - ammu. Aastaga on järjest rohkem keelel ja meelel, kuid olen otsinud alati takistusi otsinud, miks edasi lükata unistuse ellu viimist... Takistus olen  mina ise. Täna maja koosolekul sain lõpuks hästi aru, et kui takistuste otsimine edasi läheb, siis hallitan siia ära...

See on küll pool naljaga öeldud ja kirjutatud. 

Kuid mõtlen päris tõsiselt ja ausameelselt. 

Kordan, et ma ei koli üle öö. Enne pean leidma koha ja peaaegu 33 aastat armsa kodu müüma või mis iganes, alles siis...

Tean, et suur muutus tuleb. Ja usun, et hästi hea. Kuigi samas keeruline...   ´Kuid usun sedagi, et õigetel hetkedel tulevad õiged asjad õigete inimestega. Seda on vaja tähele panna. Vahel on nad veidi ära keeranud moega...

Joonistus "Üksi elumeres"

 

Üksi...

 Eile õhtul vaatasin üle pika aja telekat. Armastan vaadata alati Srheki multikat. Sookoll on nii armas ja tark...

Pärast multikat oli hea film "Nüüd ja praegu". Jäin vaatama. Reklaamisisu ütles mõndagi mõtlema panevat... Hästi hea film oli... 

Reklaamiklippide ajal  hakkasin joonistama. Lõpetasin joonistuse kella kahe ajal öösel. Joonistasin vildikatega. Vahel tuleb kritseldamise  tuju. See pilt ei saanud kritseldus. Täitsa hea joonistus sai. Nimeks "Üksi elumeres". 

Varsti näete pildi ka. 😉

Ma tõepoolest väga ei mõelnud kurvalt ega olnud kurb. Mõtisklesin vaid üksinduse ja üksi jäämise ja üksi olemise üle... Värvidegagi. 

Kui palju tuntakse lähedasi... Kas ise tunneme end... Kuidas  tullakse üksindusega toime...  Sest inimene oma olemuselt ongi üksildane hing. Lihtsalt unustame selle olles rahva seas või tehes midagi, mis  meeldib teistele ka. Unustame nii õnnes kui mures. Tihti on  see hea, et unustame. Üksi olemine vahel ja tihti ajab nutma... Sest maailmakäras ei osata oma sissemishäält kuulata... Mina usun, eriti viimasel ajal, et ei olda iial päris üksi...Mina või sina ise oled enda juures. Igal on ka kõrgem mina... 

Täna on eriline pühapäev.

Üle paljude pühapäevade olen olnud päris üksi. Valetaksin endale, et hommikul ei olnud väike pabin mul sees, sest ühtki abistaja ei tule... Oli küll. Paar aastat on kuidagi... mugav olnud... Vanasti olin hoopis sagedamini üksi... Aga ei, täna meeldis mulle. 

Ma kuulsin  end. 

Ma nägin end. 

Ma tajusin end. 

Aajaa, naabrinaine käis kaks minutit. Rohkem pole keegi käinud... Ega ma ei soovinud, ei ootanudki...  Kuigi positiivsed üllatused on alati teretulnud. Täna ei tulnud ega olnud. 

Võin veendunud olla, et keegi ei teagi mind hingepõhjani... Kuidas saakski keegi teine kedagi hingepõhjani teada ja tunda, kui inimene ise ei tunneta oma hingepõhja...Mina küll veel ei tea omahingepõhja... Iga päeev avastan endas miskit uut sügavust... Mu hing ja mina isegi olen põhjatu...

Aga ärgem siiski kedagi tahtlikult või mitteteadlikultki päris üksi. Ka naeratava näo või mitte rääkimise taga võib olla üksi olemine. Rahva seeski. Oleme kohal. Siiralt ja ausalt. Enne veel, kui ei ole viimane hetk... Mõistkem üksteist. Hooligem iseendast ja teistest. 

Kuid inimene on siiski üksi oma elus. Üksi otsustab ja vastutab omaenda elu üle. Isegi siis, kui ta justkui vastutab ja otsustab paljude teiste eest...  

See on niivõrd lai ja põhjatu teema, et võibki mõtlema ja kirjutama jääda...

Riiuli suveniiri Kass Pätu

 Või loeb hoopis kokaraamatuid...

1. aprill...

 ... Ma ei ole saanud veel ühtki head nalja... ega südamest naerda. 

Nüüd aasta naeran ja naeratan kogu südamest iga päev😂😂

Uskuge mind!

Naljata, kuid mul on olemas...

 ...  isiklik abistaja või õieti isiklikud abistajad kevadeks - suveks, loodetavasti kauemakski on olemas . 

Veel eile polnud ma üldse kindel, et 1. aprillist saab olema mul jälle uus isiklik abistaja. Võtsin rahulikult. 

Täna kohtusin Victoriaga. Tundub olema jälle vägagi minu inimene 😉😊 Esimene mulje loebki. 

Üle pika aja tegin kõik ühekorragga, töövestluse, prooviaja... Olime kahekesi. Nagu kunagi olime näiteks Hanna või Kristidega - mitu Kristid on olnud - ja teistegagi  .😊 Sedasi on parim viis näha, kas ja kuidas inimene on ja kuidas minagi temale tundun. 

Aga mulle jäävad kindlasti Hanna, Laura ja ka Mirjam. Kui mõni hetk vajan veel lisakäsi, siis leian ka neid.

 

Aeg on elada oma elu.

Päev korraga, aga sihikindlalt.

Universum teeb ikka kõige paremat nalja - täpselt õigel ajal alati saadab mu teele häid signaale, et ralli sajaga edasi 😍