Otsides uut abistajat või uusi abistajaid (ma ei tea veel, kuidas saab olema, kui palju töötunde võetakse ja nii edasi. Lõppude lõpuks peamine olen mina, mulle vahel väikesest füüsiliselt abist ehk vähestest tundidest väga palju abi. Ei pea just olema üks kindel abistaja...
See vana jutt.
Aga olin juba unustanud, kui lahe on vestelda isikliku abistaja tööst võõraste inimestega.
'Mõni küsib raha ainult, mõni on veri noor ja otsib oma kohta elus, mõni ebalev iseendas... Kusjuures ma panen esmakordselt tähele omavahelisi energiad või vanasti ütlesin selle kohta, kas leiaksime ühise mmhhmm keele või ei. Kolmandat varianti nagu ei saa olla... Äratundmine peab tulema esimesest kirjutatud sõnast või telefonis öeldud esimesest sõnast, kas võime saada oma inimesteks või mitte... Edasine sõltub juba paljudest asjadest...
Õnneks olen kohtunud mõne inimesega ning homme kohtun veel.
Loodan, et keegi jääb. Ja kui mitte abistajana, siis tuli lihtsalt midagi ütlema või andma või minult miskit saama... Midagi siin maailmas ei juhtu juhuslikult. Kuigi vahel ja üsna tihti me ei suuda seda uskuda...
Küll ma leian veel palju omale isiklikke abistajaid.
Oma inimesi.
Usun ja loodan.
Ega seekordnegi otsimine ja leidmine ei jää ometigi viimaseks... Kavatsen veel kaua elada ja särada. Ja uute inimestega on alati tore kohtuda. Inimestega, kes on juba mu ellu tulnud ja olnud, on samuti alati tore kohtuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar