Mäletate, umbes poolteist nädalat tagasi kirjutasin, et mu ratastooli taheti teha järsku tagastatud ratastooliks remondi viies. Siis tuli välja, et nii vana tooli ei tohigi enam rendita. Pakuti uut ratastooli, kuid pisut kõrgema rendihinnaga. Et ei teatud, kas on võimalikki parandada...
Uus rendihind ei heidutanud mind.
Kuid... soovisin oma ratastooli tagasi. Sest selle neli ratast on minu armsad jalad, Mitte keegi ei saa mulle öelda , et uued jalad on ehk sama head nagu vanad... Mäletan, paar aastat tagasi öeldi ITAK-ist, et mu ratastooli mudeleid ei toodeta enam. Siis proovisin mitut uut tooli - noh polnud minu oma. Siis otsustasin olla seni oma ratastoolidega, kuni neid on võimalik parandada ja kuni liikuvad.
Täna olen tänulik, et parandatud oma ratastooli ära osta. Natuke rohkema raha eest, kui tollel tagastuspäeval mulle raha tagasi anti, kuid nüüd minu oma. Tool tõesti korras, Ei ole märkigi, et võimatu parandada...
Nüüd mul kaks oma ratastooli. Sellist hetke olen ammust ajast unistanud.
Jällegi on üks unistus teoks saanud. Omanoodi ootamatult ja vähe ebasobival hetkel...
Kuid asjad juhtuvad siiski neile kõige sobivamal ajal. Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk, millest viibime praegu.
See nädalavahetus on olnud hästi tore ja tohutult asjalik. Olen ringi kihutanud. Tegelenud ühe oma päeva ettevalmistamisega... Uus ID kaartki käes, kuid selle pildil näen välja nagu laip...
Elan õnneks veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar