Kodutundemäng taas

 

 Mulle on ikka meeldinud kodutundemäng. Nii aastas kord või paar...  Vahel teen muutus rohkem, vahel vähem... Alati on ka keegi midagi andnud. Saab minimaalsete kulutustega teha pesa ilusamaks ja värskemaks.

Vahva saade oli Kodutunne... Meeldis vaadata. Kuigi mulle on öeldud omal ajal päris mitu korda, et kirjutame saatele, siiski ma keeldunud... Sest olen piisavalt jäärapea. Armastan ise luua koduski, kuigi füüsiliselt justkui ei saaks...   

Aga kodutunne on hinges. 

Ja jalgades.

Täna ja eile sai Kai abiga riiuleid ja toole üle  võõbatud. 

Seinakapp on viimaks ometi vaadatav silmadega.

Elamine on pea peale keeratud. Kuid pane mööbel ükskõik mis pidi, kuid ruumi ei tule kuskilt juurde... See kurb tõsiasi. 

Suuremat kodu vaja päris kindlasti... Unistada võib. Unistustel  on õigel momendil täituda,  mingu ükskõik kui kaua aega... 

Ei taha lossi. Kuid nii suurt, kuhu maalimistöö ja muu elu vabalt mahuks... Ja kus saan vabalt minna näiteks aeda...