Mõtlen, et osa häid sõnu ja tundeid on saanud kuidagi viltuse tähenduse... Lihtsalt kurb...
Positiivsus kardetakse vahel nagu... ma ei tea mida. Ütle või kuule sõna "´positiivne", juba võpatus või näos hirm... Viimasel ajal teistpidi, lausa soov olla positiivne st haige, siis saab ellu tagasi...
Kui jätta viirused ja piirangud kõrvale, siis näib ka, et positiivne inimene ei ole üldse meeldiv olla. Negatiivne olla on justkui ägedam ja lihtsamgi. Sest kambavaim nagu, pool maailma on nagu eitav ja virisev
Mulle ei sobi ükski variant...
Tegin oma koduuksele sildi. Juba kuu algusest. Mõte keerles juba vana - aastal peas. Kõik oli mind tüüdanud... Tulijatele võib esmapilgul tähendada ei - tea - mida, igaühe loov fantaasia. Kuid minu jaoks tähendab AINULT ÜHT - mu kodu igatseb rõõmu ja positiivsust, armastust. Ja negatiivne saab soovi korral hea lahenduse, kui vaid tahta.
Selline kelmikas sild siis.
Mina küll soovin sõnu mäletada õigete tähendustega rohkem.
Tundeid tunta õieti.
Armastusega.
Hirmuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar