Tere, kallis Jõulutaat!Homme on 1. advent 2021 aastal. Minule pole see veel ausalt kohale jõudnud, sest, et alles algas see aasta... Kuhu on kadunud üksteist kuud...
Mäletan Sinu jälgi eelmisel aastal ja autosõidu Sinuga. Kuigi olin juba siis suur tüdruk jõudsid minu juurde kogunisti kahel päeval. Su jäljed on mu südames!
Tean, et Sul sellest ainult hea meel.
Soovid, kallis Jõulutaat, et igas täiskasvanuski leiduks pisikenegi kübe uskumine Sinusse ja Sinu sõprade päkapikkudesse. Õnneks mul on see uskumine alles.
Mida soovin sel aastal... Ikka häid emotsioone ja tundeid nagu viimastel aastatel. Mina, Tiiatibu, tõesti ei taha tühja-tähja, lihtsalt nänni pakikese pärast jõulupuu all...
Kingituseks võib olla julgus veel julgemine ise olla. Sellest tuleb vahetevahel puudus, siis hiilib hirmgi salaja lähemale... Sest mingi tont mul tahab vallutada oma hirmuga maailma. Usun, et lõpuks hakkab seesama tont omaenda külvatud hirmu kartma ja jääb sellest juba haigemaks - kuid siis on võib olla hilja... Tahan julgesti siis öelda, et alati jääb võimalus pöörduda hirmust , jätta selja taha ning edasi minna püstipäi armastades ja andestades. Hirmutagi tuleb elus see, mis tulema peab.
Vii ja soovi, palun, kõikidele tervist. Väga palju tervist. Igas mõttes. Ka hinge ja vaimset tasakaalustatud tervist. Minu meelest, praeguses hullumeelses piirangute füüsilises maailmas on keeruline ja raske mõelda, et vaim ja hing püsivad universumis terve ja vaba seni, kuni seda ise soovin. Inimesena ei ole minagi see kõikvõimas, kuid mu hing on kindlasti suurem, kui minu füüsiline keha. Olen seda mõistnud. Mõistmine paneb naeratama. Aitab mõista iseend, milliseid võimeid mul veel varuks olla, mida mina ise ka veel ei aimagi...
See ei sünni üle öö. Tean. Usun, et Sinagi tead seda. Sellepärast puista soojadesse tubadesse kannatust iseendaga töötamiseks, ole pai Taat.
Ja igatsen armastust, See pole sõnakõlks jälle, mis aastast aastasse tundub nagu leierdamine. Armastust on vaja alati, Armastus on tohutu, terve universum on tegelikult armastus. Seda tohutult armastust tuleb õppida aina juurde ja edasi. Tean, et selle eest diplomit ei saa kelleltki, isegi mitte Sinult. Saan rahulolu iseendaga, see parim kink. Sinagi, Jõulutaat, vajad samuti seda parimat rahulolu.
Nüüd saan minagi Sullegi südamele panna, et ära unusta end! Sind on üksainus ja Sind vaja ajast aega. Iga aasta jõuluaeg... Ma ei suuda mõeldagi, et võid kaduda... See oleks jube ja kurb. Siis sureks ka minu lapsemeelsus...
Ahjaa, armastusest veel... Meeldiv oleks siiski ükskord kellegagi armastust jagada, iga päev. Sinuga teen ju paar hetke aastas, ja nii see jääb. Usun, et nüüd ütled, et ma armastan niikuinii palju, kuid hoia süda lahti... Silmad võivad petta.
Ma saan aru, kui Sa ei tule see aasta ega ehk iial enam mu juurde - olen juba liialt suur tõepoolest. Mu südamesse jääd igavesti. Ja mu pesakeses käivad tihti väikesed ja suuremad lapsed, siis näen kindlasti Sinu päkapikkude salajasi imevahvaid üllatavaid tegemisi.
Palun, mine nende juurde, kes tunnevad tõesti üksi olemist ja vajavad lähedust. Näiteks hooldekodudesse... Vanad või haiged inimesedki ootavad rõõme ja kallisid. Usu mind. Kindlasti tead seda taas isegi .
Küllap tead, et olen olnud sel aastal vägagi hea tüdruk. Aasta kokkuvõtet veel siin kirjas ei tee, kuid võin öelda, et aasta on olnud tegus. Olen saanud uusi sõpru ja kohtunud vanadega. Seda aastat on veel tervet kuu, jõuan veel kohtumisi teha. Mõtlen kõikidele sõpradele ja tuttavadele, oma inimestele.
Sel aastal ma ei loeks Sulle tavaliselt luuletust. Tea, laulan kontserdil Sullegi, Jõulutaat. Päkapikud lindistavad ja teevad videogi loodetavasti, nii näed ka, millal iganes, kui aega on.
Naudin jõule, kui toas jõulupuu ja õues lumi.
Aitäh, et oled olemas ikka ja alati, Jõulutaat!
Kallistan ja pai põsele
Sinu Tiia
