See parim tõdemus. mida olen vist küll kogu elu teadnud, meenus taas selgesti. Kipus hetkeks meelest minema... Aga olen juba nii juba iseenda oma, et pea võimatu on endast lahti lasta.
Ma saan sellest järjest paremini, aru: olen juba nii juba iseenda oma, et pea võimatu on endast lahti lasta.
Võib olla olen kõige keerulisema teeraja tähtede poole, kuid just see meeldib mulle. Ise olla. Olla armastaja. Olla südamega nägija ja looja.Olla vastutaja. Olla otsustaja. Olla tänulik Olla olemas teistelegi, kes mind vajavad.
Viivuks ikka vahel kukun. Praeguses näivas maailmas on kukkumise oht päris suur. Suurem, kui kunagi varem. Viiruse paanikas, kas ühe sõna - "positiivne"- ütlemisel või kuulmisel võin jääda ühtäkki üksi keset elu välja... Mõtlesin sellele eelmine kevad juba, nüüd rohkemgi... KUID küll ma siis ka kuidagi toime tulen.
Sest mina pean päästma rahulikult iseenda.
Muud ei jää lihtsalt üle. Sest kui tundub, et jääb , siis see ei sobi mulle - olla all pool võimete... Keegi ei saa minu elus elada minu asemel.
Nii nagu kellegi teise elu ei saa ma elada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar