Kuulan küll uudiseid võimalikult vähe. Igakord, kui kogemata kuulen, suudavad hirmutavad ja negatiivsed uudised üllatada. Olen jäänud nüüd järjest rohkem mõtlema, et juba lapsena ei tahtnud ma halbu uudiseid. Ma ei saanud aru, miks räägitakse pommidest või mõrvadest nii palju... Mul oli hirm... Ma muide mõtlesin endamisi, mida teha tuumapommi plahvatusel ning mäletan, et lubasin salaja endale, et jään ellu, et ehk on veel vaja... Mäletan, et istusin vana süleski ja kartsin sõda, kuid kuidas vana rahustas, seda ma täpselt ei mäleta...
Mind jahmatasid üks päev taaskord uudised. Jälle poole kõrvaga kuulsin... Hakatakse vaktsiini tegemise eest raha andma...
Mitte üks vägi - ei mu sees ega mu ümber - ei pane mind raha eest katsejänkut mängima.
Kui tunnen ühel hetkel, et sellest sõltub midagi mu elu missioonist, küll siis mõtlen ka ümber. Seni kuni on mu sees väe tunne, et mind on millegiks rohkemaks vaja veel, seni vastutan elu teistel viisidel.
Olen mitmeid kordi elus nagu olnud katsejänku parimat soovides nii mulle endale kui laiemalt. Hetkel mõtlen, et see on heagi olnud. Sest mul tunded ja kogemused, mis kuidas usaldada enda sees. Mis on edasi viiv jaks... Vaja kulgemise jaksu, et mitte eksida oma rajalt siin elus... Elan siin ja praegu vaid kord.
Võib olla sünnihetkel pandi mind proovile, kas suudan sellise vigasena elada. Suutsin ellu jääda. Suudan elada. Ja vigane pole ma olnudki. Elu äge. Selle proovile paneku eest olen väga tänulik.
Rohuga, olin esimesi lapsi tol ajal, kelle peal prooviti üht ravimit, rikuti mu jäävhambajuuredki. Ma tõesti ei mäleta ega tea täpsemalt. Kuid kannan hambaproteese üle 37 aastat... Kindlasti soovisid mu vanemad mulle paremat. Olin laps.
Peaoperatsioon oli asjatu, kuigi loodeti tohutult palju. Opp oli esimesi omataoline... Täiskasvanud lootsid. Minu 11 aastase südames oli väga suur kahtlus, ma ei tahtnud. Olen opist ennemgi rääkinud ja kirjutanud. .. Usun, et taheti paremat, kuid pidin teistkorda õppima - siis juba teadlikult - jalaga kirjuama ja toimetama... Aga soovitud tulemust opist ei tulnud. Kõndima ma ei hakkanud. Ma ei jaksanud enam nii paljugi käia omal jalgadel, kui enne operatsiooni. Võib - olla puudus minu enda usk, et hakkan käima ... Ja kes ütlebki, et kõndimist oli või on otseselt mulle vaja... Kui siin maailmas on kõik illusioon, paljud rääkivad ka sedasi, siis ehk on kõndimine kahel jalal illusioon... Mine tea.
On vaadatud mind kui imeolevust - kuidas ma jalgadega toimetan, kirjutan... Oi, kui mitmeid kordi olen lapsena auditroomi ees istunud ja tudengitele tõestanud jalakunsti. Teadusele olen olnud füüsiline mõistatus.
Järjest rohkem mõistan, et minu mõistatus on hoopis mu vaimsus ja hing. Universumi jaoks polegi ehk minus ühtki mõistatus. Kõik on nagu peabki olema nii nagu täpselt on. Ainult mina isegi seda lihtsalt asja koheselt ei teadnud. Ei saanudki teada. Sest inimeste keeruliselt teadlikkus maailmas annab seda lihtsalt tõde õppida.
Minu füüsiline keha ja vaimsus ja hing on üksainus tervik.
Nii lihtne see ongi.
Igas ühes peaks olema see nii. Kuid...
Füüsiliselt saab lukustada nii ise end kui ka teised teised. Füüsiliselt on piiranguid panna ja anda kõige lihtsam ja aluta ka. Sest seda me ju näeme, mis ära võetakse ja mida ei saa teha. See nagu kogu maailm ja elu.
Usun, et vaimselt ja hingeliselt lukustada võib siiski eelkõige ise end... Kui ikka ei soovita teistel tahtel end lukustada, siis üsna suure tõenäolisusega seda ka ei juhtu. Hingeliselt vabaks jääda ongi kõige raskem. Sest ei näe. Universum on inimeste mõistes teistes tähenduses ja vähe teadlikult uuritud... Öeldakse, et hingi pole olemas... Ometi on igaühel oma hing.
Füüsiliselt olen paljus lukus. Mind on millegipärast püüud füüsiliselt lukustada - kes teaks milleks... Võib - olla selleks, et minu vaim ja hing saaks tasakesi ettevaatlikult tõestada, et saab teistmoodigi füüsiliselt toime tulla
Hingeliselt lendlen. Tundub, et kergesti.
Jah, mul on olnud palju hetki, kui olen mõelnud, et nüüd ma ei jaksa ning piisab küll... Praegugi tuleb selliseid lootuseid hetki ette ja päris palju,. kui saladus kate all öelda. Siis sosistab mu teine mina - ehk mu hing - alla anda on alati kõige kergem.
Praegu on tunne, et püüdakse mind iga hinna eest lukustada mitme kordselt . Vaktsiinita jätta looja hing ja mädane füüsiliselt nelja seina vahel . Ratastoolis.
Just seda mu hing ei kavatsegi teha. Hing loob edasi . Nii kaua ette nähtud.
Tunnetan just nii teen õigesti.
Minu sees on rahu.
Elu on siiski hea ja põnev Mis sest et ümberringi tundub peata olek..
Minu jaoks pole enam ammu surm kohutav ,millest hoiduta. See on ainus asi, mis siin maailmas päriselt füüsiliselt võimatu. Füüsiliselt ei jää keegi meist elama.
Olen mõelnud, et miks meil ei ole lubatud siiski halastussurma. Hingeliselt väga väga läbi mõelduna, kui on mõistmine, et elu heaolus ongi peagi otsa saamas... Ja anda võimalus veel inimesel head aega öelda, võib olla teha veel midagi, mida soovib ja lasta tal temale õigel momendil minna... See on kurb ja valus, kuid oleme ausad, see juhtub nii või teisiti. Füüsiline inimkond ei tea veel, kuidas ellu jääda. Võib - olla hinged ja taevased jõud teavad, kuid ei usuta. On momente, kus ma isegi ei suuda uskuda ,
Praeguseks lõpetan, need minu mõtted Ainult minu.
Armastus on aga alles ja jääbki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar