Elus olen püüdnud hästi selgesti rääkida. Ma olen ikka teadnud, et mu keel ei paindu häälikuid selgesti hääldama... Olen teadnud, et mu kopsu maht pole hea ning hingamine jääbli valeks... Ma ei ole oma häält sallinud...
Ja nüüd maist on kõik justkui pea peale keeratud.
Olen mõistnud, et selgelt hääldamine on pingutus, mis on omakorda mõjub väsitavalt kogu hääle süsteemile. Hääl peab voolama endast , mitte hääldamisega... Seda kogen järjest rohkem ise ka, kui mõnus on voolavalt häält välja lasta... Laupäeval kohtumisel proovisin voolavalt ja lohakalt rääkida, hingates - juhtus see, et inimesed said aru päris palju ja vaevata aru st Hanna tõlketa. Aga kui unustasin end selgemini või suu kinni rääkima, oli jälle kohe väga Hanna abi vaja.
Täishäälikuidkii on pagana raske lihtsalt voolavalt öelda. Eriti u-d. Justnimelt voolata lasta täishäälikuid, on sõna mul arusaadavam...
Hiljuti kogesin et tegin kuidagi hästi prrrrr - seda keeldusin häälega põrritamist. Aga huuled olid nnnn ütlemisest väsinud, siis avastasime lõõgastav huultele ongi prrrrr... Ega r ei ole proff, kuid siiski teen prrrr ja olen endaga rahul. Enam ei keeldu midagi häälega tegemast.
Muide, õige nnnn hääldamise tunnetad silmadega. Või silmade all hakkavad mingid võnked... Alguses ma ei uskunud... Nüüd kogen järjest rohkem...
Mu hääl on hakkanud mulle lõppuks meeldima.
Ja hääle trenn on kogu keha trenn.
See on ikka Germanil vahva ütlemine või avastus, et mina pean rääkima ebanormaalselt, siis räägin arusaadavamalt ning võin julgelt lauldagi.
Hingamine pole aind hapnik ja kopsud , vaid on energia.
Eh, ma nii mäletan, kuidas kord hingamiserapeut mulle, et ma ei hinga, minuga ei saagi midagi teha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar