33 aastat tagasi olnud pöördepunkt, mis koheselt ei tundunudki see olema, on toonud mind sujuvalt praegusesse hetke...
Iseenesest oli seekordne Avatud Lava spontaanselt hästi segaselt vahva teha. Nägin pisut vaeva ja kogesin enda sees tohutult rõõmu. Tegemislusti. Oli ka alla andmise tunde hetki...
Aga ei... Minu meelest psühhodraamaline õhtu sujus kenasti. Ametliku psühhodraama rakendajana jäin iseendaga rahule. Grupp oli väike, selle eest ei teatud psühhodraamast eriti midagi. See meeldis mulle. Ja seegi veel, et ma ei vajanud tõlget.
Kurb oli see jälle, et on mingi tõrke, miks inimesed ei julge huvi tunta, mis asi on imeliselt toimiv psühhodraama....
Tuhat tänu oma grupile ja Poka Sotsiaalteenuse Keskusele, Tartu Psühhodraama Instituudile!
Aitäh mulle endale, et sain mõne segase asja ja tunde veelgi selgemaks.
Soovin särava hingena kulgeda seni, kuni mulle on antud aega... Minu sees on tõesti rahu nagu mu maalil Sotsiaalteenuste Keskuse seinal. Kohtusin taas iseendaga ja teistega. Lähemalt. Kaugemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar