Eile oli kahe märksõnaga: õunamahl ja psühhodraama.´
Õunamahla tegemine oli mees - segakonna koostöö. Kes tükeldas õunu, kuumutas mahla, kes andis õunatükke masina. Mina töötasin elektrilise hakklihamasinaga. Esimese korda elus. Purustasin õunu mahlapressi jaoks.
Meenus lapsepõlv. Mäletan, õunu pressiti suure pressi all. Siis kuumutati suurtes pottides ja mahl panti valge viina pudelitesse.
Mahlalõhn oli siis ja eilegi uimastav.
Kuigi tööd on nüüd isegi veidi rohkemgi...
Aga selle eest on talvel hea mõnsa oma tehtud mahla juua.
Mahla tegemise pausi ajal olin zoomis Eesti Psühhodraama Ühingu https://psyhhodraamayhing.ee/ üldkoosolekul. Kuulun juba ammu ühingu. Ma ei teagi, kui ammu - äkki 8...9 aastat ... Taaskord tõdesin, et zoomis ei ole see kohtumine, mis päriselt oleks... Kodu ei saa olla kõik korraga, kodu ja kontor jne - lihtsalt ei ole igalpool hingega kohal. Püüad küll, kuid tunned siiski, et rebid end ribadeks.
Aga nüüd mõtlen, mida põnevat saan minagi psühhodraamatikuna veel teha.
Usun, et zoomist ja üldse imeliselt internetist, innovatsioonist kirjutan varsti pikemalt. Olen nendest tõsiselt väsinud... kuigi saan aru, et seda ka väheke vaja ellu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar