Mööbeldamine kestab ehk kodu ei saa iialgi valmis

 Täna täitus jälle pisisoov - sain tuppa tugitooli. Ja veel lahtikäiva. Juhuks, kui keegi ööbima jääb, on lisaase. 

Arvan, et Kass Bongo on kõige rohkem tugitoolist vaimustunud - magab nagu tõeline kuninga kass.

Tuba on pea peale keeratud ja saab veelgi keeratud 😅 Vahetevahel,  kord aastaski on vaja seda teha.  Nagu ma olen ennem juba palju öelnud.

Ainult on üksainus viga, mis jääb igakord mööbeldades õhku rippuma - ruumi ei tule kuidagi elamisesse juurde. See häirib siin juba pea 32 aastat.😊 Millalgi oktoobris 1989 sai noormehega tuldud... Oi, tegelikult olin just Kaagvere vastu ning tean siiani, et minust osa tõrgub siin elamast... See pole see paik, kus peaksin olema... Aastatega pole ma mõistnud, miks see tunne mul... Ja ometigi olen elanud 32 aastat siin, kus ma nagu ei taha elada!!! Päris huvitas mõistatus mu elus. 

Aga aus olen.  

Siin olen olnud hästi õnnelik.

Siin olen olnud hästi kurb.

Siin olen praegu siiski õnnelik ja tänulik. Mul on  kodu. Mul on oma elu. 

Ja loodan ja usun, et kunagi saan suurema kodu, ja sinna kohta, kus tunnen, et on see õige... Kuid ma ei tea, mis elukohta igatsen... Järvede - põldude vahele, kus on ruumi vabalt olla...