Selline hea voolamise hetk. Päev on elus ju hetk. Tean, et raske on sedasi mõelda... Minagi olen niiviisi hakkanud mõtlema alles hiljaaegu... Kuidagi kummaline ja harjumatu on mõelda...

    Sain t-särki.  Mul oli sellega hästi mõnus olla. Tõesti. Ausalt öeldes umbes sellise sõnumiga või tekstiga särki olen alateadlikult soovinud kaua, olen isegi lasta ise teha, kuid sinna on see mõte jäänudki... Olen ju terve mitmes mõttes. Kuid ma ei mõtle pingutades iga hetk terve olemisele. Voolan lihtsalt hetkedes läbi. Toimetades. Tegutsedes.

Mäletan, kuidas kunagi nägin bioenergeetiku Toomase juures dokfilmi, kui Brasiilia imearst rääkis, et ta ei saa aidata neid, kel on hing terve, olgu nad füüsilised kuitahes haiged või ratastoolides . Tookord ei mõistnud hästi imearsti ega ka Toomast, kes vastas mu küsimusele, kui minagi lendaksin sinna (ise naersin): Osta kas või homme lennupileti, aga sind aitab, kahtlen, sest sul hing terve ju... 

See oli arvatavasti üks esimesi kordi, kui hakkasin tervele hingele päriselt ja teadlikult mõtlema... 

Arvan, et nüüd tean paremini, mida mehed mõtlesid.

Olen tänulik, et too filmi vaatamine sai teoks. 

Praeguses hullumeelses maailmas on  usutavasti ka nii, et terved hingi ei kõiguta mitte miski. Kuigi vahel on ka neil ebakindel olemine. See loomulik ja normaalne - oleme inimesed vaid siin maa peal. 

Aitäh Carmenile positiivse särki eest.