Selline hea voolamise hetk. Päev on elus ju hetk. Tean, et raske on sedasi mõelda... Minagi olen niiviisi hakkanud mõtlema alles hiljaaegu... Kuidagi kummaline ja harjumatu on mõelda...

    Sain t-särki.  Mul oli sellega hästi mõnus olla. Tõesti. Ausalt öeldes umbes sellise sõnumiga või tekstiga särki olen alateadlikult soovinud kaua, olen isegi lasta ise teha, kuid sinna on see mõte jäänudki... Olen ju terve mitmes mõttes. Kuid ma ei mõtle pingutades iga hetk terve olemisele. Voolan lihtsalt hetkedes läbi. Toimetades. Tegutsedes.

Mäletan, kuidas kunagi nägin bioenergeetiku Toomase juures dokfilmi, kui Brasiilia imearst rääkis, et ta ei saa aidata neid, kel on hing terve, olgu nad füüsilised kuitahes haiged või ratastoolides . Tookord ei mõistnud hästi imearsti ega ka Toomast, kes vastas mu küsimusele, kui minagi lendaksin sinna (ise naersin): Osta kas või homme lennupileti, aga sind aitab, kahtlen, sest sul hing terve ju... 

See oli arvatavasti üks esimesi kordi, kui hakkasin tervele hingele päriselt ja teadlikult mõtlema... 

Arvan, et nüüd tean paremini, mida mehed mõtlesid.

Olen tänulik, et too filmi vaatamine sai teoks. 

Praeguses hullumeelses maailmas on  usutavasti ka nii, et terved hingi ei kõiguta mitte miski. Kuigi vahel on ka neil ebakindel olemine. See loomulik ja normaalne - oleme inimesed vaid siin maa peal. 

Aitäh Carmenile positiivse särki eest. 

Avatud Lava 14. oktoobril Pokal Sotsiaalteenuste Keskuses

 Mina, Tiia Järvpõld (PD rakendaja) ja Maarja Kaplinski (PD grupijuht) viime läbi Avatud Lava töötuba  Sotsiaalteenuste Keskuses Pokal, Kastre vallas 14. oktoobril kell 18.00

Avatud Lava on TASUTA.

Palume registreeruda Tartu Psühhodraama Instituudi kodulehel, otsides meie töötoa üles https://psyhhodraama.ee/koolituskalender/avatud-lava-2021 . Kui kellelgi on transpordiga probleem, siis palun kirjutage meile tmloovus@gmail.com ning leiame lahenduse.

Võite tulla kohale spontaanselt algus ajaks ilma registreerimata.

NB Sotsiaalteenuste Keskus on ligipääsetav ratastoolides inimestele.

Meie Avatud Lava töötoa alapealkiri võiks olla "Särav hing hullus maailmas". Sel aastal  on Avatud Lava töötoad ühise pealkirjaga "Kohtumised iseenda ja teistega" kõikjal Eestis. Sest selle aasta teemaks on kohtumine - kohtudes teistega kohtume iseendaga. Psühholoogilisele tervisele pühendatud. Psühhiliselt terve inimene hoolitseb kindlasti enda vaimse tervise ja hinge eest hoolitseda Üheks põnevaks võimaluseks, kuidas seda paremini teha,   on psühhodraama. 

 Psühhodraama on meetod, mida kasutatakse väga laialt professionaalses keskkonnas vaimse tervise teemadega tegelemiseks. Samavõrd kasulik ja rakendatav on see aga ka igapäevases elus. Töötoas pakutaksegi ülevaadet põhiteemadest ja meetoditest koos praktilise kogemusega, millest iga osaleja saab midagi oma ellu kaasa võtta.

Tartu Psühhodraama Instituut on koostöös Põhjamaade kolleegidega Avatud Lava nimelisi töötubasid pakkunud iga aasta oktoobris juba alates 2013. aastast.

Mina ja Maarja teeme Avatud Lava 7 korda.

Käesoleval aastal toimuvad Avatud Lavad14. oktoobril Soomes, Eestis, Lätis, Rootsis, Norras, Taanis ja Valgevenes.

Meiegi töötoa läbinu teab:

Mis on psühhodraama ning kuidas see toimib?

Kuidas kohtumine teistega saab mõjutada psühholoogilist heaolu?

Kuidas enda vaimset tervist hoida, sh kuidas läbipõlemist ennetada?

Meiegi töötuppa on mõeldud kõigile huvilistele, et teha esmatutvust tegevuslike enesearenduse meetoditega või uuendada vana armastust psühhodraama vastu.

Meiegi töötuba on kogemuspõhine – st kasutatakse erinevaid harjutusi ja grupi- ning individuaalseid tegevusi koos lühiloenguga põhiteooriast.

Loodame, et töötoast lahkudes on osalejatel pisutki rohkem julgust rahulolevat kuulata südamehäält, et tulemusrikkamalt ja õnnelikumalt oma elu juhtida soovitud suunas.

Rõõmsakohtumiseni😊💗

Ammune vorstisai meenus...

 Minule meenus ammune vorstisai ja limonaad vanas Tartu bussikas... Mõtlen juba üleeilsest õhtust, et võib - olla see ammune hetk on olnud pisi ettevalmistus praegusele ajale...

Olin just abiellunud... Soovisime minna Tartu hotelli... Sest Õnnepalees käisime kahekesi...  Hotelli me ei saanud. Minu mäletamise mööda paaril põhjusel. Kohti polnud ja just mind vaadati kahtlaselt, kas olen ikka abielunaine... 

Aga EI olnud hullu!!!

Istusime siis bussijaama pingile. Õnnelikult. Sõime vorstisaia ja jõime limonaadi... Kotis olid näha pruudililledki... Õues oli pakane... See oli peaaegu 31 aasta tagasi... 

Alati kui seda meenutan, naeratan endamisi... See oli tõepoolest miskit erilist... Ega ma ei teagi, kas suure pulmalaua taga oleks õnn rohkem püsima jäänud... 

See on vist esimene kord, kui kirjutan siin olnud pulmapäeva pidulikust söömaajast. Kuid tõesti, rõõm ja õnn saavad olla kõikjal, ei olegi ilmtingimata vaja kohvikuid ega hotelle ega pidusid... 

Minu jaoks pole ka jälle viimasel ajal kaldteedki olulised rõõmule... Tol ammusel ajal oli Tartus üks - kaks korralikku kaldteed... Rõõm oli siiski... 

Õnn on hetkes. Siin ja praegu. Sinu - minu - meie kõigi südametes...  

Kuigi muretki tundub olema palju...Siiski , kui poleks mingisugust armastust ega õnne, ei oleks muretki ja probleeme... Siis, kui mitte   midagi ei oleks - ei head ega halba - ei oleks tõenäoliselt elugi kui sellist...

Täna - püha taevas

 27. september on 27 korda eriti eriline kuupäev. Sain 27 aastat tagasi kolmanda lapse emaks... Mõtlen, kuhu need aastad on jäänud... Oli nagu eile kõik see ime... 

Täna käisin jälle laulmas. 

Aga enne soovisime kohvitada. Saime varem linna. Mõtlesin salaja, et täna pidulikum päev ka minu jaoks, siis võiksin ju kohvikus endale lubada head ja paremat. Olin uurinud paari söögikohta, kus nagu igasuguseid passe nagu ei nõuda - need olid millegipärast suletud ja ühtki infot ei olnud kuskil. Tegime kesklinnale tiiru peale. 

Kvatalis Hesburgeris otsime kohvi kaasa. Kaasa ostes ei nõuda passe. On narr tunne, et terve inimene peaks nagu kalli testi eest omale söögikohas laua lunastama...   Ja mul küsimus, kas näiteks testi rahast osa läheks ka söögikohtadele... Ok, see selleks. Hesburgeri mees - teenindaja oli väga lahke olekuga, ütles, et tal tegelikult on paha tunne, et peab klienditele ei ütlema... 

Me tegime oma kohviku Kvartali pingile. Koht oli. Soe hommikupuder, mille otsime poest, oli. Kõhudka said meil täis. Nalja ja naeru oli ka nabani. 

Panin tähele Kvartali reklaami: Seoses koroona tagasitulekuga palume... Sorry, mina küll ei tea, kuhu oli läinud koroona, et tuli tagasi... Minu teada on hirm juba poolteist aastat. Ja vaid hirm... Reklaami loogika viga, minu meelest. Muigasin omaette. 

Mul oma elu elada. Mul pole aega hirmuga püsivalt tegeleda - see EI anna mulle energiat. 

Minu lemmikkohvikus Pierre´s arvati, et kuskil ei saagi passideta süüa... Las arvavad pealegi.

Minu kõht on küll täna täis. 

Kogunisti torti. 

Olen selle eest tänulik, et täna oli nii vahva ja hea ilmaga päev💖

Ja üldse, et võin laste kõrvalt isegi õppida veel...

Porgandivõtt

 See on minu aiamaa porgand. On ju hea näoga porgand, mis tahab rõõmuga piruka sisse minna! Porgandisaak oli suht normaalne. Ühe korralikku piruka jagu.

Ega ma suuremat saaki ei oodanudki. Kevadel ei tõusnud üles... Siis oli kuivus... Mõtlesin, et pirukaski jääb unistuseks...  

Oli vahva pühapäev. Tõeline pühapäev. Pannkoogid õunamoosiga. Jalutus metsas. Porgandivõtt. Oli super mõnus ilm. Oli rahulik kulgemine. 

Nii vähe ongi rõõmuks vaja😍

Armastus on hea asi!

 Selle nädala kokkuvõte võiks olla: Armastus on hea asi.

Igas asjas ja toimetuses, mida teha, on armastus hea asi. 

Igas suhtlemises, mis elus tuleb teha, on armastus hea asi.

Igas hetkes on armastus hea asi.

Kui tihti nii mõeldakse... Selle äratundmine muudab paljugi... Usun, nii mõelda nõuab kogunisti julgust. Kuulen pidevalt igaltpoolt, kui tohutult on muret ja hirme, õpime nagu negatiivsusega toime tulema, sest teisiti nagu ei saaks... Aga unustatakse samas, kui lihtne on armastusest rääkimine ja või kui lihtne mõeldagi... Kuidas kõik taandub siiski vaid armastusele... 

Eile laulutunnis naeratasin...  Meenus ammune sügis, mil olin hullupööra õnnelik. Ma ei öelnud täpselt , miks naeratasin keset laulu nii, et kõik hetkeks läks sassi. German naeratas kavalalt vastu: "Armastus on hea asi..." 

Küllap mu silmad "reetsid" mind...

Olen õppinud silmade keelt. Nüüd pisut teistmoodi. Silmade kaudu on isegi avada end oma unistustele...  Silmadega tunnetada hääle voolamist enda seest... Teadsin palju, mida silmadega saab teha, kuid nüüd tean veel rohkem. Silmad on tõepoolest südame või hinge peegel. 

Aga see nädal on olnud hea. 

Õunamahlane ja moosine. Ülimalt mõnsad lõhnad elamises. 

Mul on järjekordne uus isiklik abistaja Laura. Teine Laura isiklikke abistajate reas. 

Esimese Lauraga kohtusin ammu - ammu... Täpselt siis, kui pidin minema tv-sse oma esimest raamatut esitlema, ja Laura tuli mind poiste palvel -  mul olid Vamps ja Rainer abistajad - meikima ja  jäigi kauaks ajaks isiklikuks abistajaks. Esimese Lauraga käisin kolm aastat psühhodraamat õppimas ja meil oli tohutult nalja ja naeru kui ka asjalikke hetki. 

Mul on jälle üle kolme - nelja aasta väga noored tüdrukud isiklikuteks abistajateks. See hea. Ei ole endal aega vananeda. Mitte, et ma vananeksin. Hing ikka ja alati noor. 

Endised  abistajad lähevad oma eluga edasi nagu minagi. Usutavasti ja loodetavasti ikka ühel ilusal hetkel kohtume taas. Elu on seda ju tuhandeid kordi näidanud. 

    Armastada tuleb vaid.  Siis hea. 

Ka kõige keerulisem aeg ja olukord. 

Śel teemal võib lõpmatult rääkida ja mõelda.

Jätkan kindlasti...

 

Tenor German Gholami ja lauluõpilased kontsert 25. augustil

 

Sisemised kristallid...

 ... on vägev ja  vajalik teada, et hinges on need. 

Olles psühholoogiat õppinud, ei mõistnud tegelikult paljusid asju... Nüüd kuulates - uurides - lugedes laiemalt universumist tunduvad mõned keerulised küsimused väga lihtsad.  

Mulle tundub, et inimene ise teeb elu - olu keerulisemaks. Oma olemuse raskesti mõistetavaks. Sest on unaruse jäänud hing... Hingedest on minimaalsest räägitud.  Mu meelest. Keha ja vaim... 

Nüüd aasta pooleteisega olen rohkem püüdnud mõista seda, mida olen igatsenud ammuilma mõista. Ja  see mõistmine tuleb aina juurde. Selles õppimises ei mõtle hinnetele või diplomile. See on tõepoolest iseendale ning iseenda kaudu loodetavasti siiralt teistele... Kui mitte teistelegi, siis on see kindlasti vajalik ja kasulik endale. 

Tänane teema tuli mul "Valgust kanalist". Mulle meeldib näiteks Kaia - Liisa.

Eks nendel teemadel, mis puudutavad universumit, on tulnud tegijaid lugematul arvul. Või ei ole ennem lihtsalt tähelepanud, et "teistmoodi" inimesi nii palju on. See võib ka olla. Arvan, et siingi kehtib reegel: kõikidega ei saa alati üksmeeles olla, kuid suhtu kõikidesse lugupidavalt ja sõbralikult.  Hinged teevad lihtsalt oma tööd... Ja usalda omaenda tunnet, et kohtuda mõnega neist,

Mul on  olnud läbi elu võimalusi kohtuda eriliste inimhingedega. See hea. Võin olla tänulik.

Mööbeldamine kestab ehk kodu ei saa iialgi valmis

 Täna täitus jälle pisisoov - sain tuppa tugitooli. Ja veel lahtikäiva. Juhuks, kui keegi ööbima jääb, on lisaase. 

Arvan, et Kass Bongo on kõige rohkem tugitoolist vaimustunud - magab nagu tõeline kuninga kass.

Tuba on pea peale keeratud ja saab veelgi keeratud 😅 Vahetevahel,  kord aastaski on vaja seda teha.  Nagu ma olen ennem juba palju öelnud.

Ainult on üksainus viga, mis jääb igakord mööbeldades õhku rippuma - ruumi ei tule kuidagi elamisesse juurde. See häirib siin juba pea 32 aastat.😊 Millalgi oktoobris 1989 sai noormehega tuldud... Oi, tegelikult olin just Kaagvere vastu ning tean siiani, et minust osa tõrgub siin elamast... See pole see paik, kus peaksin olema... Aastatega pole ma mõistnud, miks see tunne mul... Ja ometigi olen elanud 32 aastat siin, kus ma nagu ei taha elada!!! Päris huvitas mõistatus mu elus. 

Aga aus olen.  

Siin olen olnud hästi õnnelik.

Siin olen olnud hästi kurb.

Siin olen praegu siiski õnnelik ja tänulik. Mul on  kodu. Mul on oma elu. 

Ja loodan ja usun, et kunagi saan suurema kodu, ja sinna kohta, kus tunnen, et on see õige... Kuid ma ei tea, mis elukohta igatsen... Järvede - põldude vahele, kus on ruumi vabalt olla...

Mõttekillud andestamisest

 Andesta teistele mitte sellepärast, et nad andestust väärivad, vaid sellepärast, et sina väärid rahu.

- Jonathan Luckwood Hule

Selline mõtekild on mu kalender - märkmikus.

Minu meelest hästi hea.

Andestada tulebki kõigepealt iseendale, et ise rahulikult edasi minna. Olen püüdnud palju andestada endale kui enda kaudu teistele. Tõesti on enda sees rahu, mida väga vaja, et iseend hästi tunta. Ma ei sooviks end mingis ohvri rollis tunta viimse laupäevanni ja koguda mõttetult sappi enda sisse... See rööviks kõik mu energiasära.  Mina vajan ja väärin energiasära.

Tihti mõtlen, kui kõik inimesed saaksid aru, kui vajalik on andestamine isendale, siis oleks mõistmine parim. 

Andestamine ei ole kerge. Töö on raskemaid justnimelt iseendaga. Aga mina olen küll seda rasket töödki väärinud.

Täna on maailmas...

 ... kallistamise ja õnneküpsise päev. Positiivse mõtlemise päev ka.

Armas päev. 

Kuigi akna taga vihm ja tuul... 

Tänasel vanavanematepäeval...

 ... sain teada, et ma ei saagi olla päris vanaema. Sest et olen noor. Vanaemad on ju vanad.😀

Ütleja on naabritüdruk Kristi, kes on mulle mitmel korral öelnud viimasel ajal ka vanaema 😍 .

Olen noor või vana - vahet ju pole. Lapsi ümberringi mul palju - see on rõõm.

Õunakotis jalgupidi

 Sorteerisin õunu. Ilus õun. Mäda õun. Mahla jaoks.

Tundsin mõnu. 

Mõtlesin omi mõtteid.

Hea, et olen kasvanud ja elanud suurema aja elust maal. Hea, et tean maa töid. Hea, et ma ei pelga või pole pelanud  neid teha... Tihti oma nippidega, vahel aeglasemalt - kuid naudinguga tehtud... Hea, et vanemad kolisid maale, kui olin vist viiene...

Noorena soovisin iga hinna eest linna, kogunisti Tallinna... Ma isegi ei tea miks. Mulle tundus, et linnas on rohkem elu käe - jala juures... Tegelikult elu on minu ümber ja sees elu ükskõik, kus olen. Linnas pole rohkem elu... On kuidagi kiirem.... Üksinduse tunnet tundsin linnas eladeski... 

Hea, et tulin maale tagasi...

Igatsen praegu küll uut elamist, kindlasti maale...

Minu mõtteid ja mineviku ei saa keegi minult võtta.

Üllatus

 Toimetasin laupäevaseid toimetusi. Sain  sõnumi "Neiu, kas oled kodus..."

Kaia tuligi külla. Minu kunagi isiklik abiistaja...Me ei olnud vist kusagil kümme aastat näinud... (Facebook pole ikka see päris kohtumised elus...)

Mul on hea meel, et Kaia nüüd Pärnus abistab vanu inimesi. See tõesti tore. Mäletan, et Kaia kartis, et  ta ei sobi niisugustele ametitele... Tegelikult Kaia oli väga hea ja asjalik isiklik abistaja. Meil oli tore alati. 

Süda on rahul taas, et ühe mu armsa tüdrukuga st endise isikliku abistajaga on ikka hästi. Vahel ikka mõtlen, kuidas kellelgi läheb nüüd...

Oi, mulle meeldivad sellised hetked, kui tullakse järsku külla!!!

Ei meeldi jätkuvalt probleem, kuidas ootamatutel hetkedel, kui keegi lendab üllatavalt külla, alt ust lahti teha palumata naabreid ja mis iganes. Igakord pole ka isikliku abistajat tööl ja polegi ju vajagi... Peab kiiresti mõtlema siis toimivat logistikat, kuidas külaline üldse sisse saab... Peab mõtlema siiski jälle fonolukkule  või hoopis uuele elamisele, mis on ka ammu mu mõtetes...

Öine joonistus

 Joonistasin vildikatega.

Aastate unistus täitus

 

... Ehk õnnelik olemiseks vaja vaid punaseid  kardinaid!!! 

Punastest kardinatest olen unistanud juba Ravila tänava ajast (kui olin 19...20-ne)... Olen aastaid piilunud poodides sobivaid kardinaid... Ei ole leidnud... 

Tean, et vahetevahel olen pipar asjade suhtes. Ma ei osta asju, mis mulle  meeldivad ehkki peale...

Täna tulid punased kardinad mulle koju.

Äge üllatus.

Täpipealt minulikud  punased kardinad. 

Hommikul hakkasin Kaiga lihtsalt mööbeldama. See tuli sujuvalt, ja põmmpauk. Tundsin, et võiks miskit elamises muuta. Muutes saab ju suurkoristust teha. 

Siis läks Kai korraks linna, lihtsalt jooksis Sõbralt sõbrale läbi Mõtlemata minu punastele kardinatele, millest oli ta kunagi ammu kuulnud. Aga kardinad naeratasid talle vastu. Kai ostis igaks juhuks ära. 

Olen  tõesti happy😊💖

Nii kaua, kui linnas omi asju ajas, koristasn . Pesin  põrandat ja möllasin. Muusika mängis.

Nautisin 

Nüüd hakkan joonistama veel.

Head energiat palju. Und ei ole...

Rõõmud...

 

Tulin laulutunnist. Nüüd võin küll julgesti öelda, et elu esimesest  päris laulutunnist 😀 Enam ei teinud Germaniga vaid hingamis ja hääleharjutusi. Valisime, tegelikult mina valisin,  laule ... Ja nii edasi. Proovisime laulda. 

Julgust vähe mul laulmiseks 😋 Kujutage ette! Tegelikult nii ongi, kuid arvan, et varsti ületan sellegi piiri. 😉 

Takistusi loome ise, takistusi ületame ise.

Seda mõistetakse vist siis lõppude lõpuks, kui ollakse tugevasti iseendaga kooskõlas.

Kui hästi läheb, siis kuulete  mind laulmas sel aastal veel... 

On super, kui õpin ühegi laulugi hästi esitama. Aga rida sai hetkel kolm laulu,  mis väga minulikud. Vahemasti endale tundub nii.

t

Sõitsin üle aastate linnaliini bussiga. Mind on autodega ära hellitatud 😂 Lahe - äge - mõnus! Ümisesin bussiski tasakesi oma laulukest - ei saanud pidama... ja olin iseenda näomoodi. Mõni mammikene vaatas mind küll nii kaasatundvalt, et kohe peaks minuga nagu miskit juhtuma... Naeratasin ja tegin silma neile 😉 Nägin ühe maski tagant vastunaeratust... Loodan, et juhtus see, et  päeva tuli rõõme juurde😍

Õunamahl ja psühhodraama

 Eile oli kahe märksõnaga: õunamahl ja psühhodraama.´

Õunamahla tegemine oli mees - segakonna koostöö. Kes tükeldas  õunu, kuumutas mahla, kes andis õunatükke masina. Mina töötasin elektrilise hakklihamasinaga.     Esimese korda elus. Purustasin õunu mahlapressi jaoks.

Meenus lapsepõlv. Mäletan, õunu pressiti suure pressi all. Siis kuumutati suurtes pottides ja mahl panti valge viina pudelitesse. 

Mahlalõhn oli siis ja eilegi uimastav. 

Kuigi tööd on nüüd isegi veidi rohkemgi... 

Aga selle eest on talvel hea mõnsa oma tehtud mahla juua. 

Mahla tegemise pausi ajal olin zoomis Eesti Psühhodraama Ühingu https://psyhhodraamayhing.ee/  üldkoosolekul. Kuulun juba ammu ühingu. Ma ei teagi, kui ammu - äkki 8...9 aastat ... Taaskord tõdesin, et zoomis ei ole see kohtumine, mis päriselt oleks... Kodu ei saa olla kõik korraga, kodu ja kontor jne - lihtsalt ei ole igalpool hingega kohal. Püüad küll, kuid tunned siiski, et rebid end ribadeks. 

Aga nüüd mõtlen, mida põnevat saan minagi psühhodraamatikuna veel teha. 

Usun, et zoomist ja üldse imeliselt internetist, innovatsioonist kirjutan varsti pikemalt. Olen nendest tõsiselt väsinud... kuigi saan aru, et seda ka väheke vaja ellu...

5. september

 Selline sai tänaseks video. Aitäh Eglele ja Ingridile, kes aitasid video valmimisele kaasa!

Ise olen teinud apsaka - Sinilille maalisin 15 aastat tagasi, mitte 14. Ma ei teagi, mis mõtlesin, kui nii ütlesin... Ja ühingu looja nimi - Eruch Stegmann - on kaduma läinud... 

Palju loovust meie kunstnikele💖

Vaatasin taevast

 Vaatasin taevast. Päris kaua. Mõtlesin jälle, kuhu mul kiiret. 

Taevas oli pisike vikerkaar.

Mõtlesin mitu silmapaari panevad tähele vikerkaart... See oli tõesti pisike sünge pilve sees... 

Taevas on kuidagi kiiremini liikuma ja muutuma hakkanud. Pilved muutuvad paari hetkega...

Võibolla on seotud mingil moel vanusega...

Vaatasin taevast. 

Vaikuses.

Panin ka raadio kinni. Nagunii oleks täistunnil tulnud uudised, mida ei ole huvi kuulata. Põhimõtteliselt tean neid peast niigi... Mul pole huvi end üha rohkem hirmutada... See huvi puudub pikemalt aega juba...

Mul targemalt teha.

Näiteks vaadata taevast. Mitte ilma pärast. Oh ei. Sissemisrahu  otsides ja nautides. Vanasti vaatasin taeva poole palju rohkem , kui nüüd poolteist aastat... Ma ei saa aru miks nii... Kõike on üleliia palju. Ununeb ise ära. Aga on ju nii... 

  

Mu märkmik-kalendris on mõte:

Elu ei seisne enese leidmises. Elu seisneb enese loomises.

- George Bernard Shaw

Kui palju mõtleme, et loomegi end...

Tõsi, kui ollakse stressis , siis vahel räägime , et kaotatud end, et taas tuleb end leida ...

Aga 

Kõik see kupatus on loomine.

Eri tunnetega, eri värvidega... 

Elu on lõuend.

Elamine kunstiteos. 

Seda olen ise ammu öelnud.

Täna tuli see jäle meelde. 

Oma elu kunstiteost ei saa keegi teine valmis teha peale minu enda.

Öösel, eile, voodis lugesin taaskord, et inimesed tajuvad värvegi erinevalt. Seega ei saa mitte kuidagi öelda, et punane on kõikidele täpselt ühesugune toon ja ka tähendus.

Taaskord tõdesin, nagu viimastel kolmel neljal aastatel, et võrdset maailma ei saagi  olla. See on vaid enda petmine. Aga kunstiteóst tehes ei tasuks end petta. Kui petad, siis lõpuks rikud lõuendi ära... Ainus, mis sündides kõik ühtemoodi kaasa saame, on puhas ja valge elu lõuend...

Mulle meeldib end luua.

Leidnud olen end ammuilma... Vahel mõtlen, et huvitav  ,mis mulle sünnihetkedel kaasa andi ja kelle poolt, et olen läbi elu pagana hästi hakkama saanud... Aga ma ei viitsi enam otsida oma elumõtet.   Elumõte ongi elada. Mida siin veel otsida, ah....

Lihtne ja selge.

Tartumaa Loometalgutele Kuldvõtmekesed seekord ei lähe, mitmetel asjaoludel. Oktoobris toimuvad. Ma ise otsustasin juba mõned päevad tagasi nii. Natuke kurb on, kui usun, et minu  loov loomine ei kao kuhugile. Ja võib olla iseendana edasi minnes loon rohkemgi - see teadmine teeb rõõmu. Toob naeratusi näole...

Usun sedagi, et tulevad lahedad ja ägedad tegemised ja toimetused. Mu elu kunstiteos saab kindlasti värve  ja emotsioone juurde. 

Taevaski hakkan tihedamini vaatama...

Noorena luuletasin nii:

Taevaski nutab

minu kuumi pisaraid

rahena lumme

Kass Bongo sünnipäevapidu

 

Õnne täna piisavalt palju

 

See pugeja Kass Bongo saab täna 4 aastaseks 💚 Niisiis meil täna sünnipäev. Tordi ei saa, sest Bongo sööb niikuinii üleliia palju😀 

Ehk paisid saab rohkem. Paisidki oskab  Bongo nurruda iga päev kümneid.

Täna läksin mina 45 aastat tagasi  kooli. Minu saatjaks vanaema. Minu esimest Aru 8 - kl kooli ei ole  ammu. Kui keegi arvutab  , et ma ei läinud 7-lt, siis ongi õige. Olin 9 aastane. Enne olin koolikõlbmatu 😋 ... Siis olin jälle üleliia tark 😋 Kui tagasi mõtlen, on olnud alati mul kellegi toetav käsi ja õnnejulgust, et jääda iseendaks. Parajalt normaalseks ja ebanormaalseks. Kuidas kellelegi. 

Täna saab mul olla 14 aastat VDMFK-s ehk Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmses Ühingus😀 5. septembril aga ongi taas meie kunstnike ülemaailmne päev. Minagi püüan üllatada ühe uue videoga.

Usun, et häid asju on piisavalt palju, et  olla õnnelik.