Mõtlen, et ma ei olegi maalinud üht või teist maali juhuslikult. Nagu ei tee midagi juhuslikult... Juhuseid polegi olemas. See saab järjest rohkem selgemaks...
Lihtsalt ei pane seda kohe tähele... Kuidas ikka osata ette näha, kui ollakse praeguse hetkega nii ametis, et ei suudeta järgnevale hetkele mõeldagi...
Ei mõelda järgmisele hingamisele, kui tähtis see on... Kui seda ei ole, siis varsti pole tähtis muugi, mis tundub oluline ja surematu...
Tegelikult vabalt ja oskuslikult, kartmatu hingamine on elus kõige oluline. Isegi hingamine lakkab, kui saabub surm...
Seni kuni Eestimaal hingamine kestab, on lootus vaba elule. Vabadusele, mida vaja iga inimhingele, et suudaksime üheskoos ilusti särada. Praegu on minul küll mõni moment tunne, et hingamisruumi ei taheta üleüldse jätta... Kõige naljakam on see, et ratastool, mis paljude meelest on mind ahistanud, polegi mind eal ahistanud, aga järjest rohkem tajun ahistamist piirangustest, koroonast tingitud piirangutest... Kuigi kindlasti elan needki ilusti ja julgesti üle... Sest kõik on vaba. Tegelikult vaba on iseenda hing...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar